loomadest

nii. ma olen ametlikult argpüks! ise tahan lammas olla.. ja siis olen hoopis jänes:( nii ei saa... miks miks miks!!!
eh.. saab üle sellest.
aga nagu pole olemas 100% sangviinikut või melanhoolikut..ei ole olemas ju ka 100% lammast. ma selles ammu selgusele jõudnud, kuid ei olnud teadlik, et minus leidub ka minu kalli sõbra jänese iseloomujooni.. neid, mis tema ammu minetanud on. huvitav, kas need lihtsalt ilmnevad mul hilinemisega..ja kas need on ravitavad!?
ei ei!! ärge nüüd mõelge, et mulle jänesed ei meeldi! vastupidi.. aga lihtsalt.. jänes on vales kohas, kui ta püksis on... seega.. jah. ise arvan, et mul tiigri süda sees..ja siis see jänes.. no ei sobi kokku nii!! tegelikult ka! uskuge, küll ma neid asju juba jagan;)
aga kui ma ennast kokku võtan.. siis saab sellest sabatutist lahti ka.. mis reedab mu jäneseverd...

suhkruvatt

pehme ja valge.. ja magus.. ja pehme ja valge... magus ka... aga see on valge..ja pehme... nii tahaks midagi head! midagi valget ja pehmet. aga kõik pakuvad piprakomme..ei taha neid! miks te mulle ei taha midagi magusat anda? arvate, et kõikke endale hoides teete mulle teene. või olete lihtsalt kadedad? ei! sedasi ei saa!!! palun andke mulle ka!
pettus!!! nad andsid mulle ikka pipramaitselist suhkruvatti!

μ'le

kiri sinule.
ära arva, et mulle teeb heameelt see, et sa oled sama täbaras seisus kui ma. ei..seda mitte, kuid siiski, kuidgai lohutab see, et keegi on veel..et ma pole üksi hädas oma tunnete ja asjadega... jah..me mõlemad oleme"tugevad"..igakord..pärast kukkumist ajame selja sirgu ja üritame uuesti... enamasti, väheamlt siiani, kuni järgmise kukkumiseni. aga koos on kergem. minul vähemalt. et siis täh, et sa lihtsalt olemas oled! ja et sa kuulad. ja mõistad. ja üldse... nii lahe oled!
sa oled maailma lahedaim μ!(see on uuskreeka häälduses)

please don't...

kas mul oleks parem ilma sinuta? kõik paistavad nii arvavat. need, kes seda otse mulle öelda ei julge.. ega see ei tähenda, et nad mind mõistaks. aga nemad ei tea, kuidas sinu naeratus annab mõtte mu elule... kuidas sinu hääl kumab vastu igast mu südamesopist. kuidas iga su pilk tähendab mulle maailma.. nad lihtsalt ei tea seda, kallis. mul ei oleks ilma sinuta parem, tean seda! ja terve maailma arvamus ei loe mulle mitte grammigi.
kahjuks siiski üks on, mis loeb..
sinu oma.
ja see ühtib kõigi teistega...

hommik

sa seisad mu voodi kõrval ja helistad kellukest. avan silmad ja vaatan sind. mitte ei suuda vahet teha, kas see on reaalselt või kõigest unenäo jätk... kuid sina seisad seal, naeratad ja helistad kellukest. siis ulatad mulle päikesekiire. naeratad veelkord..ja läinud sa oledki...
istun sellest kõigest lummatuna .. ja siis astun vastu uuele päikest täis ja ilusale päevale. sellest kiirest jätkub valgustamaks nii mõndagi halli ja udust päeva:)

and?

üks...


kaks.
kolm neli viis kuus....
seitse.............




kaheksa
üheksa
kümme üksteist
kaksteist
kolmteist neliteist viisteist

just can't take my mind off you

väike tuulest ja vihmast räsitud lambatall näksib karjamaal vaikselt rohtu. ümberringi sajab endiselt. kuid ta ei märkagi seda, sest tema mõtted on kusagil mujal... jah, külm on.. ja niiske ka... mitu päeva järjest on sadanud ja sadanud..kuid ühel päeval tuleb päike välja ja selle nimel on väike lammas valmis välja kannatama ka selle raju...
tegelikult ei lase ta mitte millelgi ennast segada, sest ta on õnnelik. tal on, mida süüa! mida enamat veel tahta!? ja kui nüüd päike ka veel välja tuleks... siis oleks see nagu paradiis!!! kuid isegi, kui päike on pilve taga, siis talleke mäletab nii hästi seda päikest..kuidas see ükskord paistis ja soojendas... tal on hea mälu.. ja tema lambaloogika ütleb, et see hea tuleb kõik veel tagasi...

..või kusagilt üle...

kes küll vaigistaks selle tormi mu sees? on see alaväärsuskompleks või lõpuks ometi maa peale tagasitulek? kui kõige hullemad õudusunenäod hakkavad taas tegelikkuseks saama..siis ei pea ma pingele vastu. oh.

missing

and I miss you...
kaks aastat tagasi sa veel olid siin. ei....enam ei olnud. kuid paar tundi varem..
see on nii pikk aeg.... aga samas, kui ma selle peale mõtlen, tundub, nagu oleks see olnud alles eile. uskumatu, et sellest on nii palju aega möödas!
ja ma nii meeletult igatsen sind! millalgi näen ma sind jälle. ma palvetan, et Jumal annaks mulle jõudu ja vastupidavust, et ma ei langeks.... et ma elaks oma elu õigesti ja siis kui mu kohustused siin ilmas täidetud saavad, siis võin ma tulla sinna, kus sa mind juba ees ootad...
ma ei mõtle praegu enam sellele valule, mis siis oli. mis siiamaani on.
mõtlen hoopis sellele ilusale. sa andsid mulle kõik: sa andsid mulle elu! sa andsid armastust, õpetasid mind ja juhatasid. armastan sind nii meeletult! igavesti!
hoia mul siis ikka silma peal... et ma endale liiga ei teeks..

värvid olenevad valgusest

ma saan sinust nüüd nii aru. nüüd kui ma olen ise samas seisus, nüüd ma saan sinust aru. jah, anna mulle andeks, et ma siiamaani silmad kinni pigistasin ja lootisn ikka võimatumast võimatuma juhtumist... saades selleks nii palju tuge sinult. aga alles nüüd ma saan sinust aru. ja kõik on hoopis teistsugune! täiesti teised värvid. wow! ma ei oleks iial osanud oodata, et ma midagi sellist näen! aga sina avasid mu silmad. nüüd on segadus suuremast suurem. kuid samas on mingi lämmatav rahu. armastus. sest see on olemas. kui sa ei leia seda ühest kohast, siis see ei tähenda, et seda ei olegi olemas kusagil teises kohas. aga samas... kui see on seal teises kohas...siis ei taga see iialgi seda, et see oleks kõikjal. et see oleks esimeses kohas. seal, kust me seda kõige enam leida igatseme. aga...
:)

but you're still with me in my dreams

mul on valus, kui ma sind löön... aga ma peksan sind kogu jõust.
pisarad voolavad mu põski mööda...kas sa ei näe, et ma teen endale rohkem haiget kui sulle? aga ma ei saagi aru, miks ma sind üldse löön... mis mul viga on? miks see, mis mu sees nii kriibib, sellist teed pidi väljapääsu otsib? anna mulle andeks! ma tõesti ei tahtnud nii. see pilk su silmades.. on nii kurb. aga seda nuttu, mis minu naeru taga on... miks seal peaks üldse kurbust olema? mina pole seda väitnud! aga... sina.
hommikul ärgates on peas vaid üks küsimus..miks ma pidin sind nii meeletu raevuga lööma.. sa oled viimane, keda tahaksin haavata. aga alateadvuses on vist midagi muud...
kuid...sind lüües saan ise kõigerohkem haiget.
ma enam ei tee...

laupäevaõhtu printsess

laiskus on peal. tahaks midagi teha, kuid ei viitsi. jube jube jube!!! aga polegi ka nagu midagi, mida teha. kinos ei saa ka ju iga õhtu käia... kõik teised on ka teinud juba oma laupäevaõhtu plaanid.. seega siin ma istun ja mõtlen, et... et peaks midagi tegema. aga miiiiidaaaa??? linna minna enam ei viitsi.. ainult sellepärast juba, et vanaisa kütab all keldris mulle spets sooja vannivett.. see oleks tänamatu ja inetu. pealegi, hea lõõgastava vanni olen ma ikka ära teeninud küll ka.
mind viimasel ajal vaevab miski. lausa painab.
kui see selle ööga ära ei lõppe, siis on alust kahelda mu vaimses tervises. sest tegelikult ei ole normaalne näha ühte ja sama inimest unes igal ööl. seda nimetatakse juba kinnisideeks. ja kinnisideed pole päris hea nähtus. vähemalt mitte minu puhul! võivad kahjustada mind ja teisi. eriti teisi... aga sellest tuleb lihtsalt üle saada!

võlupeegel

kui on olemas selline võlupeegel, mis näitab igale inimesele, ükskõik, kui kole ta ka pole, teda vaid ilusana, siis mida peab see peegel ise tundma? kui üks õel ja pahatahtlik inimene seisab selle ees ning talle vaatab vastu soe ja sõbralikult naeratav nägu... kuhu siis läheb see kurjus? kas see jääb sinna peeglisse? aga kui kuri võib siis see peegel olla, kui see neelab endasse kogu maailma kurjuse!
aga samas, sinna vaatavad ju ka tegelikult südames ilusad inimesed. ja nemad näevad ennast täpselt sellisena, nagu nad on. kuid keegi, kes me sinna vaatame, ei saa siiski tõde teada... ka mitte siirad ja heatahtlikud inimesed. sest keegi meist ei saa iial kindel olla, et see peegel tema kohta parasjagu tõtt räägib. me vaid usume seda.
see peegel on meil kõigil olemas... see on meie enesehinnang ja minapilt, meie ego...

new design

keegi tark on kunagi öelnud, et soovidega peab ettevaatlik olema, sest need võivad kogemata täide minna. jah. nüüd ma olen tühi. ja lihtsalt laen endasse kõikke uuesti. valus on natuke, vanast on kahju, kuid olen kindel, et uus on parem, muidu Jumal ei oleks seda nii seadnud. "and then there I see You standing strong and then You lift me up and carry me home"
kui ma vaid suudaks olla tugev. see on mu soov. ja mu soov on olla jätkuvalt osaduses. need on soovid, mille täitumist ma nüüd ootan, loodan..ja usun.

tühi

ma olen seest tühi. või siis mitte. ma tahaksin olla seest tühi. sest siis saaks uuesti täita. kuid ma ei ole. ma olen täis midagi, millele ma ei oska enam nime anda. või siis siiski... ma püüan seda endast välja saada, tehes selleks tõsiseid pingutusi, süües oma lähedaste närve, lõhkudes suhteid, hävitades oma südant. ma olen proovinud kõike, kuid ma ei saa sind sealt välja!aga ma tunnen ennast siiski tühjana. sest kuigi sa oled.. pole sind ometigi tegelikult siin.. minus.

kaks

värskelt sadanud lumel läksid kõrvuti kahed jäljed. ühed natuke suuremad, pikemate sammudega, teised väiksemad. kuid pikemad sammud ei rutanud kuhugi, nad ootasid sõbralikult. kes küll on mööda seda metsarada käinud?

kaminas praksub reibas tuli. selle paistel soojendavad end kaks paari käsi. ühed on suured ja tugevad, teised väikesed ja haprad. käed on külmast punased. natuke eemal ripuvad villased sokid, mis lume sees märjaks said.

kaks silma vaatavad võbelevat küünlaleeki. ja meenutavad neid jälgi seal lumel ning kaminasoojust. see kõik on jätnud ühte südamesse kustumatu jälje. ehk isegi kahte?

I'll shout from the top of the rooftop singing

positiivsuse üledoos võib lõppeda sellega, et ma kiljun hääle ära.
eriti, kui positiivsuse järsule tõusule on eelnenud negatiivsem ajaperiood.
"Vana hea rootsiaeg"?="Hea õnnelik teieipäev"? nee neee neeeee.... sest ma ei taha sellele järgnevast Põhjasõjast kuuldagi! liiga palju ajalugu õppinud??? seda kindlasti!
:) :) :) :) :) :) :) :).... jätka mustrit!
suunan oma positiivsuse nüüd õppimisse ja värviraamatusse;)
viimast soovitan soojalt kõigile, kel on vja mõtteid argielu muredest eemale saada!!!

MTTS

kasutult kuuri nurgas seisev traktor ei too kellelegi tulu! see tuleb ära kinkida kellelegi, kes sellega midagi nutikat oskaks ette võtta, näitkes teha sellest lõbusõidulev Pirita jõel sõitmiseks. veel vähem tuleks koguda tikutopse! mõttetu ajaraiskamine.. ja milline raiskamine! kui kõik tühjad tikutopsid kokku koguda, saaks nendest ehitada terve suurlinna karihiirtele. iseasi, kas nad seda hinnata oskaks.
seisan põhimõtteliselt vastu ka martsipanist tigude õiguste kuritarvitamisele! siinkohal tõstatan selles vallas hetkel kõige olulisema küsimuse: kas on vaja kaht organisatsiooni, mis oleks väljas ühe ja sama asja eest? EI, ütlen mina! kahe erineva rühmituse omavahelised konfliktid muudavad martsipanist tigude nii rasket olukorda vaid halvemuse poole. seega kutsun üles kõiki ausameelseid kodanikke üles astuma TPMÜS'i vastu! üheskoos suudame sundida nende juhtkonna meiega läbirääkimste laua taha ja jõuame ühiste lahendusteni. antud olukorras saab alles jääda vaid üks kahest, kuid välistatud ei ole ühinemine ja seeläbi paremuse poole arenemine. lõppkokkuvõttes näitab siiski vaid aeg, millised on õiged otsused ja valikud.
ka ärgitan teid, mu kallid kaaskondlased, endiselt seisma hea kõigi lammaste õguste tagamise eest!

üks tiiger läks kõndima, müts oli peas, müts oli peas, müts oli peas..♪

sellise ilmaga ei tasu ilma mütsita kellelgi välja minna!!! kole ja külm on...ja vihmane. kas see on siis kellegi jaanuar!? mitte, et ma lund armastaks, kuid natuke meeldivam vast siiski oleks. praegune muda ja läga on väga vastikud vaadata.
aga varsti on ka siin kevad. ja kevadele järgneb suvi. ja see on midagi, mida tasub oodata:)
aga praegu on ikka veel "talv". heh..vaesed suusatajad... nende rõõmud on küll rikutud. loodan, et keegi laps sel aastal jõuludeks uusi suuski ei saanud, neile võib ikka küll hirmus pettumus olla. eriti kui tegemist on päris esimeste suuskadega!
aga varsti paneb talleke ka mütsi pähe ja läheb jalutama. mis sellest, et õues on kole kole.. aga kui sisimas karjub samasugune trööstitus..siis miks mitte minna ja see kõik üheks sulatada?

0-punkt

tagasi alguses. täitsa tühja koha peal. kuid siit saabki hakata uuesti üles ehitama. ei ole segavaid varemeid, mis dikteeriks suunda või kuju... on lihtsalt vabadus... tuul puhub üle tühja ja kõleda platsi... räämas on siin..koristama peab küll ennem,kuid see on juba teisejärguline mure. viskan pilgu üle kõige selle.. veel nädal tagasi oli siin midagi suurt ja ilusat... kuid alustalad olid valesti, vundament puudu ja üldse, see arhidekt, kes selle ehitise lõi... tema teeneid ei tohiks eriti kasutada... kuid.. see oli ilus,iialgi ei väida ma vastupidist.
aga nüüd tuleb asuda uue hooga tööle. sest kui ma siia lagedale väljale niisama istuma ja vana taganutma jään, siis puhub tugev tuul mu siit lihtsalt minema.. kuid ma pean oma elu uuesti üles ehitama.