when did it go bad?

kus oli see koht, kus ma nii ränga vea tegin? valisin raja, mis viib liiga otse sinna, kuhu ma iial jõuda ei taha. ja ma ei tea enam, kas ja kuidas sellelt rajalt tagasi saab. lihtsalt otsa ümber pöörata pole võimalik..ja kõrvalteid ei näi olevat. kas ma jõuan sinna? ma ei taha. lihtsalt ei taha. ma karjuks seda kõigile:"ei taha! ei taha! ei taha!!!!"... kuid mul pole selleks jõudu enam. seega lihtsalt sosistan seda veel...aga keegi ei kuule. sest selles jubedas kohas ei olegi kedagi mind kuulmas!
iga puu siin sünges kaotuse laanes on minu vaenlane...ja puude vahel luusivad mustad kogud..kes mu hinge igatsevad.. et see siis neelata ja tükideks rebida. veel ei saa te mind.. veel mitte. ma ei anna alla. enne, kui ma olen jõudnud lõppu. siis võite mu tükkideks kiskuda, sest siis pole sellel enam vahet. kuid praegu veel on. sest ma loodan ikka veel , et siin on üks uks. varjatud ja salajane, kust läbi astudes ma jõuan tagasi valgusesse ja soojusesse... aga seegi lootus kustub iga sammuga aina enam... äki olen selle juba ammu mööda lasknud? ja siis jääbki igavene külmus. külmus minu südames ja sinu silmades, mis eile veel nii ilusad olid, millest ma päikesekilde korjasin, et nendest endale helmeid teha... see sära on asendunud kalgi tühjusega.
mu jalad hakkavad väsima.. kogu mu jõud on kadumas. tee ääres on pehme sammal..ilus ja roheline... see lausa kutsub mind istuma ja jalga puhkama. istun kivile... ja uinun... uinun, et mitte enam ärgata..kuid veidi aja pärast avan uuesti silmad. ei. see ei ole uni.. seekord on see kõik tegelikult. ja minul puuduvad vahendid, et selle vastu võidelda... ja ma astun edasi... sinna poole... kus mind on ootamas see üks ja ainuke võimalik lõpplahendus... kui just enne ei tule valguse ja armastuse ust, mis viiks mu siit sünkja murelaane eksiteelt...
jääb vaid minu sammude kaja.. ja pisarad. kuid peagi kaovad needki.

hullumine

olen aru kaotamas. ei ei..ma tean, et pealtnäha olen korralikum ja tublim kui tavaliselt. aga see, mis toimub sisemuses, jääb paljudele varjatuks. seal on torm. parasjagu suur kaos. ma ei suuda end enam vaos hoida, teen ja ütlen asju, mida ma juba ette kahetsen... aga ei suuda neid siiski endas hoida. mis mul viga on??? kas sellest on võimalik välja tulla nii, et ma haiget ei saa? ja teised ka mitte?

kollane liblikas

kui võrratu on saada linnast välja! maale.. Saaremaale. seal on tõepoolest kevad juba käes. teeäärsed metsaalused valendavad või kollendavad ülastest ja rohi on sõna otseses mõttes rohelisem. isegi taevas tundus sinisem. ja liblikad olid juba väljas! minu selle kevade esimene liblika soli kollane, seega tõotab tulla päikest täis suvi. hope so! kuigi eelmisestki suvest mäletan vaid päikest..kuigi seda vist väga palju siin Eestis vähemalt ei olnud. kõik on puhtalt suhtumise asi järelikult;) ja positsioneerumise.. ehk siis kui päike ei tule sinu juurde, tuleb minna päikese juurde... aga peamiselt asi siiski suhtumises, olen selles veendunud!

can't get you out of my mind

morn pilvine ilm on. kuidagi kõik on mingis ooteseisus.. keegi nagu ei julgeks liigutada, sest ei tea, mis järgmise nurga taga ootamas on. seepärast ei julgeta öelda seda, mis südames pakitseb.. sageli selliseid asju, mis vajavad sõnadesse panemist. tahaksin öelda: vaadake mind, ma lähen ja ütlen kõigile ja kõigele, mis ma asjast arvan. aga... aga ma ei tee ju seda. või äkki siiski? tahaks nii kangesti. ja võimalus ju on. teeks ära? muidu ei saa mu vaevlev hing rahu... sest see ootamine ja niisama vegeteerimine ajab hulluks. selleks, et toimuks progress, tuleb astuda see esimene samm, mis on raskem kui kõik järgnevad kokku, ilma selleta ei jõua kuhugi. appi, kus oli nüüd alles avastus! mitte keegi enne mind ei ole selle geniaalse kuid lihtsa asja peale tulnud, et esimene samm tuleb ka astuda. muigan enda pihta... siiski..tõmban teki üle pea ja ootan edasi... vaatame, mis saab.

vaap

loodad siit midagi leida? mida siis? vastuseid? mis on üldse küsimus!? vb see, et sa ei mõtle..enne kui ütled? sõnad on kiired tulema..aga tead seda lugu aiast ja naeltest? augud jäävad alles... tee mis tahad... sa võid aia üle värvida ja neid ei jää näha, kuid see ei tee neid auke olematuks..selle värvi all on need ikka olemas ja vaikselt hakkavad süvenema..ja mädanema. seega... kas tasub aeda üle värvida? ära arva, et ma vastuseid ei taha... lihtsalt ma ei tea enam, mis on millegi väärtus. aa..ja muide..kui sa seda kardad, et ma oma sõnu nüüd sama hoolimatult ja ükskõikselt pilduma kukun, siis ära karda... mina ei tee seda.
so.. you've got nothing to worry about!

today never happened

garanteeritud on see, et inimesi ei tasu liiga palju usaldada. eestlaste asi ju, et naaber armastab naabrit. noaga selga lüüa armastab. otseloomulikult.
aga mind see ei huvita! kui te arvate, et olete must nüüd üle...heh.. unistage edasi..mul on midagi palju enamat kui teil. ja ma olen selle üle rõõmus. siis selle üle, et mul see on, mitte et teil pole. kahju on teist hoopis... see, kuidas te mõtetult laristate oma elu ja võimalusi... ja ise siiralt usute, et olete minust nii palju paremad... kui te vaid hetkeks võtaks aja maha ja püüaks leida oma elus mõne tõelise väärtuse... kas leiaksite need? ausalt ka, ma siiralt loodan, et leiate! kahjuks kahtlen selles tugevalt...

sa süda

tiigrisüda aaiiuiiaaiiaemasüda

temaii süda iiaiiiiaaaminuii süda

punane südaiiii♥iiiimurtud süda

suuuuuuuuur süda, see süda

armastav iijaii soe iisüda

kibestunud iiisüda

valutav iisüda

ülistav süda

Sinu süda

süda

:)

red light

fooris põleb kollane tuli ja bussijuht vajutab tugevamini gaasipedaalile..ehk jõuab läbi lipsata, graafikust mahajäämise eest ootab teda päris kobe trahv. aga ei. ei jõua. järsk pidurdus. tuli on muutunid punaseks. oeh.. rahvas bussis on maruvihane, keegi vist kukkus kusagil keskel... loodetavasti nad ei keaba tema peale... see veel puuduks. miks on sellised päevad, kui lihtsalt kõik nässu läheb? eile oli kõik veel nii hästi, ülemuselt sai kiita hea töö eest..ja nüüd täna.. kollane ja roheline.. kiiresti..ehk jõuab midgai veel päästa.. järgmise valgusfoorini jõudes on ta veidi ettevaatlikum, kuid kolmandani jõudes on ta juba nii süvenenud oma mõtetesse, et ei märkagi seda, kuidas jälle on kollane... ja siis.. punane.
miks läheb ühel päeval kõik nii halvasti...

kevad peas ja südames

esimese aprilli saabumisega astus kevad ka minu pähe. südames on ta regulaarne külaline..ent nüüd otsustas mõistuse raasud vallutada ja varjutada. see oli imeline päev! kõik oli nii..hea..lahe ja tore. soe, päike paistis, inimesed naersid. ma sain edukalt hakkama kõigi tüngadega, mis ma tegin..ise jäin vaid mõnda üksikut uskuma...ühesõnaga..tasemel naljapäev.
aga noh..see tuuritamine jäi ikka veel sisse.. pärast natuke väsinud laupäeva tuli reibas pühapäev ja veel reipam esmaspäev. KUU ESIMENE ESMASPÄEV... tavaliselt kardan seda pävea nagu tuld, sest see tõotab alati halba..seekord oli tulemus vastupidine. erakordselt soe kevadpäev. ainuke masendav asjaolu eilse ja ka tänase juures: just siis on kevade esimesed kõige ilusamad ja soojemad ilmad..kui ma pean elueest õppima...
kuid siiski on kõik ilus ja hea.
hetkel sajab vihma. iseenesest... see ju paneb muru kasvama!:) kas pole võrratu... isegi, kui läheb natuke külmemaks..pole hullu..peaasi, et rohi muutuks roheliseks..ja kaoks see pruun morn pilt me tänavatel. kui siis päike jälle pilve tagant välja tuleb, on kõik eriti ilus!
ma loodan, et teised elavad selle üle, milline ma olen. ei ole normaalne. aga Efka täna ütles, et ma pole seda ka muul ajal.. pole kunagi olnudki. jeii! lahe:) ise olen rahul ja pean ennast lahedaks loomaks. ei olegi enam lammas... vaid.. üks kahtlane kevadloom
;)

karjuv ülekohus!!!!

maailm on üks siuke kole koht, kus puudub ausus ja valitseb tõsine ülekohus. niisiis... tahtsin mina hapukurki süüa..ei. õde pidi viimase ära sööma. ehk siis eelviimase, ma ise sõin ametlikult viimase..aga ma ju pidasin seda eelviimaseks! oleks ma seda teadnud, et see ongi the last one... siis oleks seda tunduvalt enam nautinud! tundun tobe? ja olengi seda;) aga kas see pole nii tavaline mõtlemine ja tagantjäreletarkus. on ikka;)
nii... aga edasi.. ka marineeritud seened ei jõudnud minu maokesse... need oli vanaema pintslisse pistnud. niisiis... kui ma täna nüüd poest tomatit ka ei saa, et endale salatit teha..siis ma kuulutan välja mitteametliku näljastreigi. ehk siis keeldun söömast..kuni isu tuleb... ja pärast seda jätkan streiki.

lase valgus oma südamesse tulla

kas tõesti lõpuks ometi hakkab kevad tulema? nii inimeste südameis kui ka õues... vaikselt jälgin, kuidas lumi sentimeeterhaaval naabri sauna katuselt taandub, kuidas jääpurikad tilguvad, inimesed rohkem naeratavad ja tasapisi kevadised riided kapist välja otsivad... või poodides oma aegunud riidekapisisu välja vahetavad. kevadine ostuhullus... aga see on vaid väike kõrvalnäht..muud midagi. see ei loe:) sest päeval on soojakraadid ja kui päike ka otsustab meid oma kohalolekuga austada, siis ikka päris mõnus soe tunne juba.
ja lõhn!
kevadine lõhn on õues! see on selline värske.. ärkav. linnud laulavad. nii hea on. tunnen, kuidas minussegi jõuab killuke seda kevadist värskust. ma tunnen jõudu edasi minna. isegi kui on raske, sest mida raskem on eesmärki saavutada, seda magusam saab olema võit.
aga on ka ikka aeg juba ju! aprill kohe kohe käes ja meil ikka 10 kraadi külma! kas nii saab? ei...otseloomulikult mitte!:) mingil hektel murrab see soojus läbi.
ka sinu südames.
imbub läbi kõigest ja teeb kogu maailma ilusamaks. kui sa vaid ise lased. sellest sõltub palju;) sa hakkad nägema ja kuulma asju, mida enne ei ole märganud. linnulaulu, seda, kuidas loodus ärkab, kui ilusad on inimesed, kui nad on õnnelikud...
ja seda, et sa ei ole iialgi üksi.. et alati on olemas üks truu süda, kes sind nii tohutult armastab. jah. rumal mina, loomulikult mitte üks.. neid on palju:).. aga noh:) eks ma siin pidasin ennast ju hetkel silmas:)
eh seda lammast küll:)
aga jah, sa ei ole üksi!

loomadest

nii. ma olen ametlikult argpüks! ise tahan lammas olla.. ja siis olen hoopis jänes:( nii ei saa... miks miks miks!!!
eh.. saab üle sellest.
aga nagu pole olemas 100% sangviinikut või melanhoolikut..ei ole olemas ju ka 100% lammast. ma selles ammu selgusele jõudnud, kuid ei olnud teadlik, et minus leidub ka minu kalli sõbra jänese iseloomujooni.. neid, mis tema ammu minetanud on. huvitav, kas need lihtsalt ilmnevad mul hilinemisega..ja kas need on ravitavad!?
ei ei!! ärge nüüd mõelge, et mulle jänesed ei meeldi! vastupidi.. aga lihtsalt.. jänes on vales kohas, kui ta püksis on... seega.. jah. ise arvan, et mul tiigri süda sees..ja siis see jänes.. no ei sobi kokku nii!! tegelikult ka! uskuge, küll ma neid asju juba jagan;)
aga kui ma ennast kokku võtan.. siis saab sellest sabatutist lahti ka.. mis reedab mu jäneseverd...

suhkruvatt

pehme ja valge.. ja magus.. ja pehme ja valge... magus ka... aga see on valge..ja pehme... nii tahaks midagi head! midagi valget ja pehmet. aga kõik pakuvad piprakomme..ei taha neid! miks te mulle ei taha midagi magusat anda? arvate, et kõikke endale hoides teete mulle teene. või olete lihtsalt kadedad? ei! sedasi ei saa!!! palun andke mulle ka!
pettus!!! nad andsid mulle ikka pipramaitselist suhkruvatti!

μ'le

kiri sinule.
ära arva, et mulle teeb heameelt see, et sa oled sama täbaras seisus kui ma. ei..seda mitte, kuid siiski, kuidgai lohutab see, et keegi on veel..et ma pole üksi hädas oma tunnete ja asjadega... jah..me mõlemad oleme"tugevad"..igakord..pärast kukkumist ajame selja sirgu ja üritame uuesti... enamasti, väheamlt siiani, kuni järgmise kukkumiseni. aga koos on kergem. minul vähemalt. et siis täh, et sa lihtsalt olemas oled! ja et sa kuulad. ja mõistad. ja üldse... nii lahe oled!
sa oled maailma lahedaim μ!(see on uuskreeka häälduses)

please don't...

kas mul oleks parem ilma sinuta? kõik paistavad nii arvavat. need, kes seda otse mulle öelda ei julge.. ega see ei tähenda, et nad mind mõistaks. aga nemad ei tea, kuidas sinu naeratus annab mõtte mu elule... kuidas sinu hääl kumab vastu igast mu südamesopist. kuidas iga su pilk tähendab mulle maailma.. nad lihtsalt ei tea seda, kallis. mul ei oleks ilma sinuta parem, tean seda! ja terve maailma arvamus ei loe mulle mitte grammigi.
kahjuks siiski üks on, mis loeb..
sinu oma.
ja see ühtib kõigi teistega...

hommik

sa seisad mu voodi kõrval ja helistad kellukest. avan silmad ja vaatan sind. mitte ei suuda vahet teha, kas see on reaalselt või kõigest unenäo jätk... kuid sina seisad seal, naeratad ja helistad kellukest. siis ulatad mulle päikesekiire. naeratad veelkord..ja läinud sa oledki...
istun sellest kõigest lummatuna .. ja siis astun vastu uuele päikest täis ja ilusale päevale. sellest kiirest jätkub valgustamaks nii mõndagi halli ja udust päeva:)

and?

üks...


kaks.
kolm neli viis kuus....
seitse.............




kaheksa
üheksa
kümme üksteist
kaksteist
kolmteist neliteist viisteist

just can't take my mind off you

väike tuulest ja vihmast räsitud lambatall näksib karjamaal vaikselt rohtu. ümberringi sajab endiselt. kuid ta ei märkagi seda, sest tema mõtted on kusagil mujal... jah, külm on.. ja niiske ka... mitu päeva järjest on sadanud ja sadanud..kuid ühel päeval tuleb päike välja ja selle nimel on väike lammas valmis välja kannatama ka selle raju...
tegelikult ei lase ta mitte millelgi ennast segada, sest ta on õnnelik. tal on, mida süüa! mida enamat veel tahta!? ja kui nüüd päike ka veel välja tuleks... siis oleks see nagu paradiis!!! kuid isegi, kui päike on pilve taga, siis talleke mäletab nii hästi seda päikest..kuidas see ükskord paistis ja soojendas... tal on hea mälu.. ja tema lambaloogika ütleb, et see hea tuleb kõik veel tagasi...

..või kusagilt üle...

kes küll vaigistaks selle tormi mu sees? on see alaväärsuskompleks või lõpuks ometi maa peale tagasitulek? kui kõige hullemad õudusunenäod hakkavad taas tegelikkuseks saama..siis ei pea ma pingele vastu. oh.

missing

and I miss you...
kaks aastat tagasi sa veel olid siin. ei....enam ei olnud. kuid paar tundi varem..
see on nii pikk aeg.... aga samas, kui ma selle peale mõtlen, tundub, nagu oleks see olnud alles eile. uskumatu, et sellest on nii palju aega möödas!
ja ma nii meeletult igatsen sind! millalgi näen ma sind jälle. ma palvetan, et Jumal annaks mulle jõudu ja vastupidavust, et ma ei langeks.... et ma elaks oma elu õigesti ja siis kui mu kohustused siin ilmas täidetud saavad, siis võin ma tulla sinna, kus sa mind juba ees ootad...
ma ei mõtle praegu enam sellele valule, mis siis oli. mis siiamaani on.
mõtlen hoopis sellele ilusale. sa andsid mulle kõik: sa andsid mulle elu! sa andsid armastust, õpetasid mind ja juhatasid. armastan sind nii meeletult! igavesti!
hoia mul siis ikka silma peal... et ma endale liiga ei teeks..