selle aasta...

... suurim õnnestumine: mu töö
... parim tegu: Velts, kui ta mulle pool hapukurki ja lihapiruka andis...
... meeldejäävaim inimene:
... suurim üllatus: ma suudan seda?
... vihaseim tüli: rate vs orkut...
... valusaim kaotus: vanaema
... magusaim võit: iseenda üle
... tegija: maakler
... lõhkuja: Elukas
... lemmik: Tiiger
... parim pilt:
... suurim hirm: et kaotasin kõik
... vale: ma saan sellest üle..
... magusaim suutäis: võileivatort
... kuumim hetk: kruusatee... parmud.. lauspäike.. 31 kraadi.. 5 kilomeetrit jalutust.
... õnnestunuim reis: Taani
... lõbusaim lollus: chocolaterie... fotokas..Inga-Bel
...

tha mark of love

avastasin just, et mu sõrme ots on kuidagi tiba veider.
kui hoolega vaadata, siis on näha, et see pakitsus seal tuleneb väikesest südamekujulisest marrastusest nahal. mul ei ole halli aimugi, kuidas see sinna sai. aga seal ta on.
äkki homme enam pole. ei tea ju... võimalik, et on ka. eks siis näeb:)
kui see vaid ennustaks peagi saabuvat õnne....

***

päike on peidetud sinu silmadesse.
vihm minu omadesse...
ja meie vahel on vikerkaar.

luukered

kellel meist ei oleks mõnd luukere kapinurgas.. tolmu all peidus. ikka mõni leidub. sellised mäletsustused ja sündmused, mille ilmsiks tulekut me iga hinna eest vältida püüame. reeglina avalikuks saavad need just kõige ebasobivamal ajahetkel ja hävitavad siis meelerahu täielikult. vahel oleme ise need ammuilma unustanud ja elus uue lehe keeranud, kuid sel hetkel, kui nende külm kondine haare taas meid kätte saab... siis on see seda hullem.
mida siis teha? avameelselt kõik alati endast välja rääkida ja näidata? jah, see tagab teatud respekti... kuid sagedamini lahterdatakse läbini siiras ja naiivselt ausameelne inimene lihtsalt tobukeseks. või siis leitakse, et ta on häbitu ja taktitundetu, kes ei tea kommetest maad ega ööd.
see on vaid vesi intrigantide veskitele... sest.. mida rohkem luukeresid me omal kapinurka peidame, seda rohkem on neil midagi, millest tolmu üles keerutada ja millest kinnihaarates kaaskodanikele kaikaid kodaratesse loopida.

rämps

leban kõnnitee äärel ja ligunen- ma olen rämps. inimesed kõnnivad must mööda ja teevad näo, et mind ei ole olemas... mõni annab jalaga, kui ette jään. lakkamatu vihm. niiskus imbub üha sügavamale minusse, varsti ma ei püsi enam koos..ja lagunen. siis on terve tänav mind täis. minu tükke. kuni tuleb kojamees ja mu kokku pühib.. ning konteinerisse viskab.. sinna, kus on teised minusugused.

mustikas

mustikas värvib sõrmed ja hambad naljakalt siniseks. kui hooletult ja kugistades süüa, nagu mina, siis ka huuled ja pool nägu. kui mina ikka mustikametsa satun, siis sealt naastes olen kõrvuni sinise-punasekirju...
kui ma vaevuks korralikult marju noppima ja ilusasti ükshaaval suhu panema...
siis ei oleks ma enam Triin. niiet... armastage mind sellisena nagu ma olen! mustikatest kirju, tunnetest sassis, emotsionaalne ja tasakaalutu, rabistav ja kiirustav, jutukas ja lausa totakalt avameelne...
palun, armastage mind sellisena...

aeg

Igale asjale on määratud aeg,
ja aeg on igal tegevusel taeva all:
aeg armastada ja aeg vihata,
(Koguja 3:1, 8)

... ja veel mitu olulist asja...

Koguja ütleb Piiblis, et kõige jaoks on aeg.
kindlasti on tal õigus...
aga mina ei oska lihtsalt aega õigesti planeerida.
kahju sellest.
aga mis seal ikka...
üritan uuesti..
ja uuesti
..ja siis uuesti.

password

ahastamapanev vaade, kui su ees on must ekraan, millel üksik kollane kastike, mis nõuab sinult salasõna.
salasõna, mida sa ei tea.
kolmas katsetus manab esile mingi tärni. kas selleks korraks on katsetamine lõppenud? lülitan arvuti välja..ja tagasi sisse. seekord on mul salasõna olemas. ja lähebki..esimese korraga.
aga sellest ei ole kasu.

30. november

uksest välja astudes hämmastab mind avanev vaatepilt: väljas sajab nii laia ja tihedat lund, et nähtavus on vaevalt mõniteist meetrit..heal juhul... kui suudad silmi lahti hoida. ilus, kas pole? selline jõulutunde moodi asi tuleb korraks juba peale. kuid maas millegipärast lund ei ole. hmm, milles asi? njah. soojakraadid, see imeilus valge lumi on tegelikult lihtsalt lörts, mis maaga kokku puutudes üsna kiiresti sulab, jättes järele vaid pruuni löga. kõik ei ole see, mis pealtpoolt paistab.
siiski, siin-seal on maa ka valge. ja natuke jõuluootusest hiilib vargsi südamesse...

When will we ever learn?

selle aasta Pöördepunkti esimesel õhtul rääkis Mihkel loo indiaanlastest, kes käisid ja reha otsa astusid. tollal võttis muigama... kuid ajsa tõsidus ja aktuaalsus jäi veel tunnetamata. täna on peas üks küsimus: When will we ever learn? mispärast ei piisa ühest või kahest korrast selle tobeda reha otsa astumisest? ma saan aru, et esimene kord vb ei märka..aga teinekord? kas tõesti tänaäeva üliinteligentne inimene on kaotanud õppimisvõime? kui rikud mdiagi üks kord ära.. ÕPI SELLEST! ja järgmine kord korrigeeri vead, et tulemus võiks olla teine. hästi, teine kord kukud ka veel... aga rohkem ei saa! vahel piisab elus ühest eksimusest, et tagajärjed oleks pöördumatud.. õnneks mitte alati, kuid ei tasu sellega arvestada!
seega... aitab!

salvatud

kahtlustan, et olen täna ussilt nõelata saanud. kõik sümptomid on olemas.. väga raksel kujul.
ja ma nägin teda vingerdamas... mööda toapõrandat.
jah, pole kahtlust, et heatujurästik on siin olnud ja minusse oma "mürki" süstinud.
ma jooksen mööda maja..suurimaks sooviks on iga kolme sammu tagant hundiratast visata..
iga väikseimagi ütlesmise peale naeran end oimetuks..isegi, kui see oli öeldud torkena..lihtsalt nii naljakas on, et keegi püüab mu tuju täna rikkuda.. täna.. hullud!
kui vaid saaks selle ussikese kinni püüda ja igaveseks oma voodi alla peita!
kuid siis ei oskaks vist seda seisundit enam hinnata...
elamus.

kellavärk

mu väike vana fantaasia on nii elavake, et piisab vaid imetillukesest tõukest ning juba ongi käima lükatud üks väga isesugune masinavärk. see meenutab natuke kellamehhanismi, et on palju hammasrattaid, mis üksteise külge haakudes aina uusi omataolisi liikuma panevad ja lõpuks siis midagi nähtavat, ehk siis osuteid, liigutavad. samamoodi on minu peakeses..
aga kui üks pisike hammasratas natukene kohapealt ära nihkub, siis kell on rikkis ja jääb seisma. minu fantaasia ei jää, ta jookseb vaid oma rööbastelt maha ja siis ei tea ma iial, mis sellest kõigest välja tuleb. või ei tule.
sageli olen ma ise nende seas, kes tulemust alles sihverplaadil näeb. siis jah ei jää enam eriti aega välja mõelda, et kuidas ma võiks reageerida või olukorda päästa. vahel ei annagi. aga ma lasen ennast sellest vähe kõigutada. selleks ajaks, kui teised reageerivad, olen ma juba kadunud järgmist tulemust ootama kusagil kaugel mujal.. või siis kaotanud igasuguse huvi.. ja ei lase end segada teiste arvamusest.
vahel kui mu süsteem on nässus.. on nii, et ma eeldan, et tuleb üks vastus või tulemus... ja ma olen selleks valmis, mul on ju ba selline nägu peas, mis on valmis selle uue ja meeldiva asja kuulmiseks. aga siis... tuleb sealt täpselt vastupidine. sa nuga..naeratus on ikka veel mu näol...kuigi see on vaikselt grimassiks muutunud.. püüan seda vormi saada aga ei õnnestu hästi! miks siis nüüd nii... miks tegelikus ei klapi fantaasiatega..isegi kui need on mööda oma loogilist rööbast jooksnud? kui kõik oli lausa loogiline!
mis siis muud, kui kiiresti kiiresti mask ette ja rattad uuesti tööle..

kivi

"kui palju see kivi maksab?"
"südame"
"hästi, ma võtan selle. siin on mu süda"

mõtte(tuse)d

üks asi, mis kusagilt kunagi ammu vaadatud laevahukufilmist (võimalik, et Titanicu vanem variant) meelde jäi ja mällu sööbis, on see, et uppuvast laevast tuleb kiiretsi eemale saada. ei tohi jääda ootama, et kui ahtri serv, mille peal ma seisan, vee piirini jõuab, siis on hea madal sealt vette astuda....pealegi, siis ei jää ju enam muud üle... ei! enne seda tuleb hüpata, sest muidu tõmbab laev su põhja kaasa.
seesama kehtib kõikjal. tuleb osata õigel hetkel selg keerata ja uues suunas astuma hakata.
heh, kui lihtsalt see kõlab! tegelikult on asi veel lihtsam. aga me ise mõtleme selle endale raskeks. kui keegi suudaks takistada mind pidevalt mõtlemast, siis see keegi teeks minust maailma kõige õnnelikuma inimese. teeks? vahel on ilusaid mõtteid ka..mõtteid, mis ise teevad mul tuju heaks. reeglina siis kaunid mälestused ja ilusad unistused. viimased aga kipuvad liiga kõrgele heljuma ja siis see potsatuse hetk jälle... siis tuleb meelde: ai, need mõtted!
kahjuks ei saa ma välja lülitada oma cortex cerebrit.. kuigi vahel ju tahaks. tahaks mitte mõelda..tahaks mitte mõista..tahaks mitte mäletada. ent see pole minu teha -- selle nupu juures on keegi kusagil kõrgemal, kes teab paremini kui keegi teine, mis on hea ja vajalik, mis mitte. siiamaani pole Ta seda veel vajalikuks pidanud.

away from the sun

mul on tegelikult ka kõik sõnad otsas!
liiga suur kaos on sees.

sometimes love just aint enough...

But there's a danger in loving somebody too much,
and it's sad when you know it's your heart you can't trust.
There's a reason why people don't stay where they are.
Baby, sometimes, love just aint enough.

ükskõik...kui palju ma sellesse end ei paneks.. ükskõik... kui meeletult suured ja sügavad on mu tunded... vahel sellest ei piisa. ei ole võimalik armastada mõlema eest. hetkel ma näen ja mõistan seda.. homme ehitan oma purustatud unistused uuesti üles..lapin augud, mis reaalsusel mu sinisesse mulli sisse voolata lasid...
praegu on mu süda tükkideks ja mõistus sassis. homme..ma unustan selle... ja lähen edasi. ma olen sõltlane. jah..ma olen sinust sõltuvuses. oi, kuidas ma seda vihkan! mitte sind.. ennast..kuidas ma sain nii nõrk olla..ja selle siia lasta? aga mul ei ole enam tagasiteed..ja keegi ei suuda mind aidata! mitte keegi!!! see on asi..mille pean lahendama mina... ja ma olen selles üksi.
nii nii nii üksi!
Jumal, halasta mu peale!!!!

unise hommiku mõtisklused

elu on nii omapärane ja põnev. eile sain aru, kui väikestest pisiasjadest sõltuvad suurimad...
aga see selleks. imeilusad sügisilmad on muutunud sombusteks ja hallideks..päikest näeb nii harva. eile, olles koolitusel, nägin teda korraks aknast, kuid selleks hetkeks kui mina pausile sain, sadas jälle tihedat peenikest vihma... tuleb leppida sellega, et suvi on ammu läbi ja sügise ilusam osa samuti.
kuid see pole põhjus pea norgu laskmiseks! kuigi mul seisab ees väga vastikult hirmus nädal. ja semestri lõpp ja kõik ülejäänud eksamid ja koolitööd sajavad ka kolinal kohe varsti kaela... pea iga päev pean võitlema endaga ja kinnitama, et ma saan sellega hakkama, et ma ei ole läbikukkuja. ei olegi! ma ei anna veel alla.. kuigi nii paljud teised on seda teinud.. minu eest. aga mind ei tasu veel maha kanda. ma ei ole küll fööniks, kes suudaks tõusta tuhast, kuid ma püüdlen selles suunas.
mu prioriteedid on paigast ära? võimalik. kuid see on minu elu ja minu otsused. teen vajalikud korrigeeringud seal, kus ise targemaks pean. njah, paraku leiavad nii mõnedki taas, et ikka on paigast ära. kool peab olema nr 1. peab ikka? ma ei ole seda mitte iial arvanud. ei hakka ka kunagi arvama! mitte, et see täiesti ebaoluline oleks, kuid esimene... never.
täna olen tubli ja vean ennast loengusse kohale. üle päris pika aja... segavad faktorid on nüüd lahjenenud ja ma suudan ennast ehk ületada. kell on muidugi juba päris palju. see on see öösiti üleval olemine..mis on tingitud hilisõhtusest uinakust... :) njaa..

teine maailm

ma olen ikka täiesti väljas selle maailma loogikast. aga ma ei ole üksi... üllatavalt palju tuttavaid nägusid on siin, selles teises reaalsuses. olete sisenenud lootusetult armunute maailma.
welcome to my world.
olen nüüd nii armas ja tore, et teen teile siin väikese ringkäigu ja tutvustan üht-teist.
nii.. teist vasakule jääb murtud südamete sektsioon. siin on sellised inimesed, kes on kaotanud lootuse leida igatsetud vastuarmastust. põhilise kontingendi siin moodustavad petetud abikaasad. teine suur hulk on teismelised tüdrukud. kuid sugudel ei maksa siin vahet teha, sest selles maailmas oleme me kõik võrdsed. palju on ka neid, kes ennem on kuulunud illusionistide ridadesse..
järgminesena vaadakem sisse minu eluruumidesse! mina nimelt elangi illusionistide seas. meid eristab eelmise sektsiooni elanikest see, et me ikka veel loodame... kuigi terve teie maailm püüab meile iga päev ja sekund sisendada, et kinni hoidmine toob meile vaid piina ja kahju. õnneks on meil siin suured mürasummutid...seega: don't waste your breath! me ei kuule ju teid nii kui nii. vahel on loomulikult meil siin sellised mustad päevad, kui reaalsus kogemata kusagilt sisse lipsab, kuid see oht elimineeritakse alati siinsete võimuorganite poolt imekiiresti. me elame pettekujutlustest ja ilusatest unistustest, igaühel meist on oma õhkõrn mullike, milles on imehea ringi hõljuda ja unistada oma kallimast, kes on kusagil seal maailmas... armastab mind meeletult, kuid lihtsalt mingitel segastel põhjustel ei saa ta seda armastust mulle väljendada. meil on harukordne omadus lugeda välja igast tühisestki sõnast suurejooneline armastuseavaldus, igast pilgust igavene tõotus...
aga mis me ikka minule nii palju keskendume...astume edasi!
siin paremal näete üht siinsetest laboritest. seal püütakse välja selgitada armastuse keemilist koostist. võin teile suure saladuskatte all avaldada, et nad on läbimurdele väga lähedal;)
nii... see siin on realistide osakond. nemad on täiesti teadlikud sellest, et nende armastatu ei tunne nende vastu sedasama, kuid nad suudavad sellega leppida ja siiski armastada. ilma tingimusteta... seal kaugemal on neil täiesti eraldi hoonetekompleksid nendele, kes suudavad oma tunded kõrvale panna ja kellegi teisega õnne teeselda. nemad on kõige sellisem... omapärasem grupp... nemad varjavad oma pisaraid... meie ülejäänud seda ei tee, sest nagu ma ütlesin, siin maailmas oleme me kõik võrdsed -- ka oma valus. aga jah, nendel on kombeks pea püsti hoida ja edasi sammuda.
loomulikult tuleb ära mainida, et enamik meist ei ela kusagil kindlas kohas..me liigume ringi, vastavalt sellele, mis seisus me oleme. tavaliselt jah, realistide osa on nagu eliit mõnes mõttes...sest realistidena siia keegi sisse ei tule, realistideks saadakse siin... olles läbi käinud nii murtud südamete kui illusionistide alad..
see on nüüd siis kiire ülevaade meie põhilistest asutustest..
aaa...unustasin ühe koha... seal on need, kes on meeletult armunud, kuid ka vastuarmastatud. aga nemad on meist rangelt eraldatud, sest nende nägemine tuletab kõigile teistele nende valu meelde... illusionistid võivad seetõttu oma mulli purustada ja murtud südamed on sageli sattunud lausa enesetapu äärele. loomulikult armunud ja õnnelikud inimesed ise ei mõista, miks peaks oma õnne teiste eest varjama... meil on olnud juhtumeid, kui keegi näeb oma armastatut seal õnnelike seas koos oma kallimaga... oh neid pisaraid siis..ja seda valu... ma ütlen..kõige hullem on olukord selles osas loomulikult minu sektsiooniga...sest meil on ikka veel lootus. seepärast..kanname me silmaklappe. seda lihtsalt turvalisuse mõttes.
ma nii tahaks, et te mind mõistaks... kuid reeglina ei mõisteta, miks ma siin olen.. ja eriti veel selle sektsioonis. teie ka! kõik püüate mu silmaklappe avada ja vahetpidamata mulle sisendada, et ma pean loobuma... aga mõelge nüüd, kui ma loobun..siis mis mulle üldse alles jääb? palun... laske mul selles mullis õnnelik olla... vähemalt senikaua, kuni ma näen teda seal õnnelike poolel.. koos kellegi teisega, kelle ta väga väga õnnelikuks teeb.

ma olen eriline!

praegu, just siin ja sel hetkel, ei lähe mulle grammigi korda, mida teised minust arvavad! ma pole tavaline! olen suuremast osast nii erinev ja seega saan ohtralt kõrvalpilke... aga hetkel ma ei hooli sellest! sest ma olen eriline ent ometi armastatud.
armastatud sellise erilisena...

raadio

avastasin taanis ühe nunnu raadiojaama... ja õnneks mängivad nad ennast ka netis. tõeline õnn..sest sellised armsad romantilised laulukesed sealt mu kõrvakesi silitavad... täpselt vastavuses mu üldiselt igatseva meeleoluga. igatsus igatsus...igastus... aga mind lohutab see, mida Õpetussõnad ütlevad selle tundekesekese kohta... jah.. :) ja ma istun ja igatsen edasi... kuhugi kaugele... kuhugi sooja..kuhugi, kus ma olen hoitud ja õnnelik.
oi... kuidas mulle meeldib hiilida....