värvid olenevad valgusest

ma saan sinust nüüd nii aru. nüüd kui ma olen ise samas seisus, nüüd ma saan sinust aru. jah, anna mulle andeks, et ma siiamaani silmad kinni pigistasin ja lootisn ikka võimatumast võimatuma juhtumist... saades selleks nii palju tuge sinult. aga alles nüüd ma saan sinust aru. ja kõik on hoopis teistsugune! täiesti teised värvid. wow! ma ei oleks iial osanud oodata, et ma midagi sellist näen! aga sina avasid mu silmad. nüüd on segadus suuremast suurem. kuid samas on mingi lämmatav rahu. armastus. sest see on olemas. kui sa ei leia seda ühest kohast, siis see ei tähenda, et seda ei olegi olemas kusagil teises kohas. aga samas... kui see on seal teises kohas...siis ei taga see iialgi seda, et see oleks kõikjal. et see oleks esimeses kohas. seal, kust me seda kõige enam leida igatseme. aga...
:)

but you're still with me in my dreams

mul on valus, kui ma sind löön... aga ma peksan sind kogu jõust.
pisarad voolavad mu põski mööda...kas sa ei näe, et ma teen endale rohkem haiget kui sulle? aga ma ei saagi aru, miks ma sind üldse löön... mis mul viga on? miks see, mis mu sees nii kriibib, sellist teed pidi väljapääsu otsib? anna mulle andeks! ma tõesti ei tahtnud nii. see pilk su silmades.. on nii kurb. aga seda nuttu, mis minu naeru taga on... miks seal peaks üldse kurbust olema? mina pole seda väitnud! aga... sina.
hommikul ärgates on peas vaid üks küsimus..miks ma pidin sind nii meeletu raevuga lööma.. sa oled viimane, keda tahaksin haavata. aga alateadvuses on vist midagi muud...
kuid...sind lüües saan ise kõigerohkem haiget.
ma enam ei tee...

laupäevaõhtu printsess

laiskus on peal. tahaks midagi teha, kuid ei viitsi. jube jube jube!!! aga polegi ka nagu midagi, mida teha. kinos ei saa ka ju iga õhtu käia... kõik teised on ka teinud juba oma laupäevaõhtu plaanid.. seega siin ma istun ja mõtlen, et... et peaks midagi tegema. aga miiiiidaaaa??? linna minna enam ei viitsi.. ainult sellepärast juba, et vanaisa kütab all keldris mulle spets sooja vannivett.. see oleks tänamatu ja inetu. pealegi, hea lõõgastava vanni olen ma ikka ära teeninud küll ka.
mind viimasel ajal vaevab miski. lausa painab.
kui see selle ööga ära ei lõppe, siis on alust kahelda mu vaimses tervises. sest tegelikult ei ole normaalne näha ühte ja sama inimest unes igal ööl. seda nimetatakse juba kinnisideeks. ja kinnisideed pole päris hea nähtus. vähemalt mitte minu puhul! võivad kahjustada mind ja teisi. eriti teisi... aga sellest tuleb lihtsalt üle saada!

võlupeegel

kui on olemas selline võlupeegel, mis näitab igale inimesele, ükskõik, kui kole ta ka pole, teda vaid ilusana, siis mida peab see peegel ise tundma? kui üks õel ja pahatahtlik inimene seisab selle ees ning talle vaatab vastu soe ja sõbralikult naeratav nägu... kuhu siis läheb see kurjus? kas see jääb sinna peeglisse? aga kui kuri võib siis see peegel olla, kui see neelab endasse kogu maailma kurjuse!
aga samas, sinna vaatavad ju ka tegelikult südames ilusad inimesed. ja nemad näevad ennast täpselt sellisena, nagu nad on. kuid keegi, kes me sinna vaatame, ei saa siiski tõde teada... ka mitte siirad ja heatahtlikud inimesed. sest keegi meist ei saa iial kindel olla, et see peegel tema kohta parasjagu tõtt räägib. me vaid usume seda.
see peegel on meil kõigil olemas... see on meie enesehinnang ja minapilt, meie ego...

new design

keegi tark on kunagi öelnud, et soovidega peab ettevaatlik olema, sest need võivad kogemata täide minna. jah. nüüd ma olen tühi. ja lihtsalt laen endasse kõikke uuesti. valus on natuke, vanast on kahju, kuid olen kindel, et uus on parem, muidu Jumal ei oleks seda nii seadnud. "and then there I see You standing strong and then You lift me up and carry me home"
kui ma vaid suudaks olla tugev. see on mu soov. ja mu soov on olla jätkuvalt osaduses. need on soovid, mille täitumist ma nüüd ootan, loodan..ja usun.

tühi

ma olen seest tühi. või siis mitte. ma tahaksin olla seest tühi. sest siis saaks uuesti täita. kuid ma ei ole. ma olen täis midagi, millele ma ei oska enam nime anda. või siis siiski... ma püüan seda endast välja saada, tehes selleks tõsiseid pingutusi, süües oma lähedaste närve, lõhkudes suhteid, hävitades oma südant. ma olen proovinud kõike, kuid ma ei saa sind sealt välja!aga ma tunnen ennast siiski tühjana. sest kuigi sa oled.. pole sind ometigi tegelikult siin.. minus.

kaks

värskelt sadanud lumel läksid kõrvuti kahed jäljed. ühed natuke suuremad, pikemate sammudega, teised väiksemad. kuid pikemad sammud ei rutanud kuhugi, nad ootasid sõbralikult. kes küll on mööda seda metsarada käinud?

kaminas praksub reibas tuli. selle paistel soojendavad end kaks paari käsi. ühed on suured ja tugevad, teised väikesed ja haprad. käed on külmast punased. natuke eemal ripuvad villased sokid, mis lume sees märjaks said.

kaks silma vaatavad võbelevat küünlaleeki. ja meenutavad neid jälgi seal lumel ning kaminasoojust. see kõik on jätnud ühte südamesse kustumatu jälje. ehk isegi kahte?

I'll shout from the top of the rooftop singing

positiivsuse üledoos võib lõppeda sellega, et ma kiljun hääle ära.
eriti, kui positiivsuse järsule tõusule on eelnenud negatiivsem ajaperiood.
"Vana hea rootsiaeg"?="Hea õnnelik teieipäev"? nee neee neeeee.... sest ma ei taha sellele järgnevast Põhjasõjast kuuldagi! liiga palju ajalugu õppinud??? seda kindlasti!
:) :) :) :) :) :) :) :).... jätka mustrit!
suunan oma positiivsuse nüüd õppimisse ja värviraamatusse;)
viimast soovitan soojalt kõigile, kel on vja mõtteid argielu muredest eemale saada!!!

MTTS

kasutult kuuri nurgas seisev traktor ei too kellelegi tulu! see tuleb ära kinkida kellelegi, kes sellega midagi nutikat oskaks ette võtta, näitkes teha sellest lõbusõidulev Pirita jõel sõitmiseks. veel vähem tuleks koguda tikutopse! mõttetu ajaraiskamine.. ja milline raiskamine! kui kõik tühjad tikutopsid kokku koguda, saaks nendest ehitada terve suurlinna karihiirtele. iseasi, kas nad seda hinnata oskaks.
seisan põhimõtteliselt vastu ka martsipanist tigude õiguste kuritarvitamisele! siinkohal tõstatan selles vallas hetkel kõige olulisema küsimuse: kas on vaja kaht organisatsiooni, mis oleks väljas ühe ja sama asja eest? EI, ütlen mina! kahe erineva rühmituse omavahelised konfliktid muudavad martsipanist tigude nii rasket olukorda vaid halvemuse poole. seega kutsun üles kõiki ausameelseid kodanikke üles astuma TPMÜS'i vastu! üheskoos suudame sundida nende juhtkonna meiega läbirääkimste laua taha ja jõuame ühiste lahendusteni. antud olukorras saab alles jääda vaid üks kahest, kuid välistatud ei ole ühinemine ja seeläbi paremuse poole arenemine. lõppkokkuvõttes näitab siiski vaid aeg, millised on õiged otsused ja valikud.
ka ärgitan teid, mu kallid kaaskondlased, endiselt seisma hea kõigi lammaste õguste tagamise eest!

üks tiiger läks kõndima, müts oli peas, müts oli peas, müts oli peas..♪

sellise ilmaga ei tasu ilma mütsita kellelgi välja minna!!! kole ja külm on...ja vihmane. kas see on siis kellegi jaanuar!? mitte, et ma lund armastaks, kuid natuke meeldivam vast siiski oleks. praegune muda ja läga on väga vastikud vaadata.
aga varsti on ka siin kevad. ja kevadele järgneb suvi. ja see on midagi, mida tasub oodata:)
aga praegu on ikka veel "talv". heh..vaesed suusatajad... nende rõõmud on küll rikutud. loodan, et keegi laps sel aastal jõuludeks uusi suuski ei saanud, neile võib ikka küll hirmus pettumus olla. eriti kui tegemist on päris esimeste suuskadega!
aga varsti paneb talleke ka mütsi pähe ja läheb jalutama. mis sellest, et õues on kole kole.. aga kui sisimas karjub samasugune trööstitus..siis miks mitte minna ja see kõik üheks sulatada?

0-punkt

tagasi alguses. täitsa tühja koha peal. kuid siit saabki hakata uuesti üles ehitama. ei ole segavaid varemeid, mis dikteeriks suunda või kuju... on lihtsalt vabadus... tuul puhub üle tühja ja kõleda platsi... räämas on siin..koristama peab küll ennem,kuid see on juba teisejärguline mure. viskan pilgu üle kõige selle.. veel nädal tagasi oli siin midagi suurt ja ilusat... kuid alustalad olid valesti, vundament puudu ja üldse, see arhidekt, kes selle ehitise lõi... tema teeneid ei tohiks eriti kasutada... kuid.. see oli ilus,iialgi ei väida ma vastupidist.
aga nüüd tuleb asuda uue hooga tööle. sest kui ma siia lagedale väljale niisama istuma ja vana taganutma jään, siis puhub tugev tuul mu siit lihtsalt minema.. kuid ma pean oma elu uuesti üles ehitama.

light

PÄIKE!!! üle mitme nädala... paistis täna PÄIKE! see + muud suured pisiasjad muutsid päeva vallatult võrratuks. miski mu sees põleb. jälle. vahepeal oli varjusurmas, kuid eile õhtul ärkas see uuesti ja lõi leegiga põlema ning valgustab nüüd mu teed. teinekord on rasked situatsioonid, kus olulised asjad jäävad mitteoluliste varju... ja siis see valgus...hääbub vaikselt. ta ise ei taha seda, vaid püüab meeleheitlikult mind uuesti sütitada, kuid mina lõikan hapniku juurdevoolu julmalt läbi. mul pole aega! mul pole viitsimist... homme... teine kord... need on vaid lollid vabandused. kuid vahedad kui skalpellid... suurima naudinguga lõikab hingevaenlane nendega selle allika katki, kust Armastuse leek õhku ammutab... aga see ei õnnestu tal iialgi! sest see tuli on tegelikult igavene! ja ta annab valgust ja soojust ja kaitset... isegi siis, kui me ise seda ei tea!
valgus on nii kosutav. ja valguses näeb:) näeb, kui ilus on elu tegelikult... ühes kõigi oma suurte pisiasjadega, kohmetute naeratustega, väikeste hirmsate naljadega, mis ehmatavad, sõpradega, kes alati toeks on... ja teadmisega, et vihmale järgneb alati päike.

Christe lux mundi, qui sequitur te, habebit lumen vitae, lumen vitae

okaslambake

mulle nii meeldivad muinasjutud! ja multikad ka. nendes on midagi nii siirast ja süütut, mis kiires igapäevaelus nii kergesti ununema kipub. seal on siiras armastus... ustavad sõbrad. on ka kurjad nõiad ja lohed. aga alati pääseb headus võidule. alati jääb kuri pool kaotajaks. aga see ei võta ära põnevust. ma vaatan uut multikat nii õhinal, et unustan kõik maailma enda ümber! kangestun hirmunult, kui kiisupoeg kõrgelt sillalt sügavale jõkke kukub või kuri ülemteener kassipere lõksu püüab. siiski... selleks ju kangelased ongi, et rasketes olukordades appi tulla. multikates ja muinasjuttudes väärtustatakse üht oluliseimat asja. nimelt sõprust ja lojaalsust. ja armastust. loomulikult armastust. need võidavadki kurjuse! ja natuke humoorikat kavalust;) lastele see meldib. siis nad lagistavad südamest naerda. aga see peab olema lihtne, et nad ka sellest aru saaks. hea muinasjutt on see, mida lapski lugeda tahab ja hea multikas see, millest laps aru saab ja mis teda naerma ajab.
aga mulle meeldivad tõepoolest multikad ja muinaslood. kasvõi tuhat korda uuesti kuulata ja vaadata. sest need tekitavad lootust. teevad südame soojaks, tuletavad meelde seda, kui ise veel väike olin ja südamest naerda lagistasin või ... pisaraid valasin..sest natuke kurbust käib ikka asja juurde.. tegelikult.. ma ei olnudki nii väike enam, kui viimati multikat vaadates nutsin. alles nüüd..suvel:) seal bussis, kui me vaatasime Jääaega... suutsin ma kahel korral töinama panna. kui tiiger kangelaslikult suri.. ja kui selgus, et tegelikult ikkagi on multikamaailm ka seebiseriaale näinud -- tiiger ei saanudki tegelikult surma ja tuli tagasi. see ajas mu isegi veel rohkem nutma.
igatahes, siit tuleneb veel üks muinaslugude ülioluline omadus:
neil on alati ÕNNELIK LÕPP!

this is my life...

20 kuhjaga supilusikatäit mälestusi minevikust
20 teelusikatäit tuleviku unistusi
6 pisarat
8 naeratust
8 detsiliitrit lootust
10 kallistust
maitse järgi sõpru
1 silmarõõm korraga
kaunistada armastusega

(ühest portsionist piisab üheks päevaks.erinevatel päevadel võib koostisosi ka vahetada, kuid antud retsept annab parima tulemuse)

mõtetes kuu aega ees

jõulud lähenevad lausa kosmilise kiirusega. ok, sinna on veel aega, kuid mul tulevad ju jõulud ee aasta järjekordselt varem... eile maksin ära oma reisiraha... ja nüüd on hinges totaalne ärevus, hirm, kaos ja reisipaanika... ma ei taha sinna minna nii üksi!!!! kuid keegi ei võta seda tõsiselt:'( te peate mind tugevaks, kuid tegelikult olen ma väike arg lammas... kes kardab aastavahetuseks üksi jääda ja siis kojuhelistades issile meeletu mobiiliarve tekitada.
aga samas, ma ei loobuks sellest võimalusest! loomulikult mitte. Lissabon on ikka.. midagi muud kui lihtsalt.. aastavahetus kusagil... ükskõik kus Eestis.. kui mitte just... aga seda ei saa... sel aastal kindlasti veel mitte. see aasta on liiga külm talv, kuigi, mida rohkem lund, seda rohkem see mu unistusse sobib:)
tahad unistust kuulda? no ok.. aga see siuke..lapsikult romantiline..
mõte juured pärinevad sellest suvest..kui ma käisin ühes võrratus kohas. ja armusin sellesse.. sealt ka idee.. nimelt oli see üks väike metsamajake kusagil... metsa sees:) ja siis tekkis idee..et kui saaks väikese seltskonnaga sellise üürida..kus siis elekter ka sees on..ja saaks aastavahetuse seal veeta... mmmm...
vot..selline oligi..ei midagi suurejoonelist...
aga ei peakski olema, kui seal oleks kõik kõige kallimad inimesed koos, siis see oleks piisavalt suurejooneline:)
aga mina aastavahetusel lund ei näe...

keep your dreams alive!

unistused on edasiviiv jõud. kui on midagi, mille saabumist, täitumist, kordaminekut... loota, siis on elul täiesti teine maik. samas, ei ole väga tark siduda oma unistusi teiste inimestega, sest see toob tehtesse sisse kaks tundmatut, x-le lisandub veel y. ja vastuse leidmine muutub tibake keerulisemaks. kuid samas, raskused ongi selleks et neid võita..kuid siiski siiski..mitte selle pärast ei seo me oma lootusi just peaasjalikult teiste inimestega.. vähemalt noore ja naivsena.. siis on nii lihtne näha inimestes head.. ja neid armastada... armastada ja lihtsalt armastada.
inimene on sotsiaalne olend...ja lihtsalt vajab teisi enda ümber, selleks, et jagada nii oma rõõme kui muresid. kõike. mingi piirini on võimalik seda ka endas hoida. see piir sõltub indiviidist, kuid see pole lõpmatuseni veniv kumm. mingil hetkel see katkeb.
minul on see piir väga lähedal.
ja mina loodan väga palju teiste peale.
ja mu unistused on suht alati seotud inimestega.
ma toitun oma unistustest!!! kui need lõhkuda ja mult ära võtta, siis kuivaksin kokku. nagu kõrbetaim, mis seejärel lendab kuivanuna läbi terve kõrbe..kuni leiab oaasi... seal vett saab ja uuesti ellu ärkab.
ma hoian oma unistustest kinni! ja ma ei lase neid nii lihtsalt hävitada! igaühel kindlasti enam mitte.
aga ma armastan ikka!

lumi

esimene lumi sel aastal. vaatan aknast välja..seal istub üksik vares männi oksal. ta paistab kuidagi ärevil. ei tea, kas ta ootab midagi? mina ootan.. võib-olla sellepärast tundub ka vares närviline. aga äkki on tal lihtsalt külm?
maa on valge ja lumi on veel puhas. heitgaasid ja autokummid ei ole seda määrida suutnud.. kuid.. kauaks see nii ei jää. peagi on sellest järel vaid pruunjas löga, sest tegelikult see lumi ju maha ei jää. sest sulab alati, esimene lumi alati.. peaks seda nii kaua nautima, kui ta veel ilus on.
kui vaid saaks õue. kuid haige olles ei tasu selliseid asju mõeldagi, need teevad paratamatuse veelgi raskemini talutavaks.
vares lendas ka nüüd ära.
hinges on täiesti karjuv igatsus kellegi või millegi järele. kuid ma pole enam kindel, mis see täpselt on, mida ma nii ihaldan. jah, mul on kindlad asjad, mida on mugav igatseda. ma olen harjunud sellega, et need niiviisi.. näpuotste juures on...millimeeter veel..ja nad oleksid käes...kuid seni, kuni see millimeeter seal vahel on, jäävad needki kättesaamatuks.
ent kas see on see, mida ma siis tegelikult tahan? või kardan ma midagi enamat tahtagi?
mida enamat ma üldse veel tahta saaks?

listen to your heart

"... usalda oma südant isegi siis kui mõistus vastupidist kisendab. see võib olla raske. eriti alguses. kuid kui kuulad oma südant ja tead, et oled väljas õige asja eest, ei jää võit tulemata."
aitäh! need sõnad kinnitasid mind rohkem kui ühedki sõnad antud hetkel seda teha oleks saanud.
vahel pannakse meid proovile... kolm on kohtu seadus? Kai ütles seda mulle täna. mõneti oli tal õigus.. nii ongi, et mitu korda saad ennem vastu nina, kuid kui selle kõik üle elad... saad preemia. vot selline mõttelend mind tabas. tiivaga tabas.... aga väga täppi tabas.

something beautiful

armastus, lootus, unistused.
need on midagi ilusat. kuid selleks, et argimelu kõrvalt kõike seda märgata ja kogeda, peab kahjuks sageli ennem lausa põrgust läbi minema. loomulikult mõnel õnnestub ka niisama olla avatud silmade ja meeltega, kuid enamikul ei ava isegi tulemeri silmi ja südant.
Coelho kirjutab:
Kunagi ei tohi lakata unistamast. need kosutavad meie hinge nagu toit keha. sageli me näeme, kuidas meie unelmad purunevad ja soovid luhtuvad, kuid siiski ei tohi me loobuda.
tõsiselt, klapib minu elufilosoofiaga. ka siis, kui on kõige hullem auk..ja kõik sõbrad tunduvad kadunud olevat, leidub alati üks ustav hing, kes lohutab. tihti me ise ei taha Teda lihtsalt näha, sest meil on ju masendus! kuid..Ta on seal... alati.
samas, kui tuju on laes..siis tunduvad kõik meile head. minul on hea tuju. ei ole masendusest juttugi..mis sellest, et ennem sellist imelikku teksti kirjutasin. ma lihtsalt tunnetan, et mu unistused..ei peagi surema. ükskõik kui raske ka ei ole. siis unistused on need, mis mind lohutanud on. ka kehvas olukorras ei tasu lakata parimat lootmast.
mu unistusel on ka nimi. see on Armastus. mitte armumise või muu taolise mõttes. see kõik käib sinna alla mõneti. kuid ma pean silmas tõelist Armastust. seda, mis hõlmab kõike muud. ja ma tean, et kui ma alla ei anna, siis ma leian selle. sest see võib tegelikult olla hoopis lähemal kui ma oodatagi oskan

muinasjutt

elas kord üks väike Printsess. ta elas ühes suures suures tornis. sellises, suures..hallis.. mida valvas kolm lohet, kellel kõigil 12 pead. selles kõrges tornis oli ta elanud terve oma elu ja oodanud Printsi, kes tuleks ja ta sealt päästaks. päevast päeva vaatas ta oma aknast välja ja nägi paljusid printse mööda ratsutamas.. nii mõnigi tõotas talle, et tagasitulles päästab ta neiu tema igavesest vangipõlvest.
aastad aga mööduvad ja mööduvad... ja seda Ühte ja Õiget ei tule ega tule.
aga ta ei saaaagiiiiii tulla!!! sest ta on Konn! ja ta ootab, et tema tõeline armastatu tuleks ning oma suudlusega purustaks needuse.
aga nii ei saa ju selle muinasjutul õnnelikku lõppu olla!?:(
sest kui Printsi tõeline armastatu teda suudleb, siis ei tekki Printsil iialgi mõtetki minna Printsessi sealt tornist päästma...
ja nii.. Printsess ikka ootab.. ja loodab.
sest lootus on surematu...