köievedu

ma olengi haige inimene... aga just veetsin vannis viis minutit jälgides, kuidas punane niidijupike hulpis koos minuga vees. ja mul oli PÕNEV! ei saa kahjuks öelda, et hetkekski sain mõtted eemale sellest kõigest, mis hinge närib..ei..sest ma nägin paralleele.. aga see oli nagu natuke positiivne. see paralleel siis. niidike liikus vaikselt...megaaeglaselt, kuid järjekindlalt edasi minu suunas. kuid mitte lihtsalt..vaid nõksudega. ehk siis sammuke tagasi ja kaks edasi. oleks vaid minu loos ka nii! et igale valusale tagasilöögile järgneb areng paremuse suunas.
eile saaremaal jaanitule ääres jälgisin köievedu. sealt mu nõksuidee pärniebki algselt. selleks, et võita, peab olema(lisaks tugevatele poistele) rütm, üks, üks, üks... nõksutades..see tähendab sekundi murdosaks veidi järgiandmist... kuid lõpotulemus on võit. kas ma seda just nimelt ei taha? miks ma siis ikkagi keeldun natukenegi järeleandmisi tegemast!?
aga saaremaal oli ilus jaanipäev. olgugi, et sinna saada on jaanipäeval maailma üks võimatumaid ettevõtmisi, õnnestus se emul aga vägagi edukalt:) eks just tänu sellele, et ma ei kasutanud autokest, vaid bussi. ja bussil on õigus lihtsalt vastassuuna vööndis tervest kolme kilomeetri pikkusest praamisabast mööda sõita. mõnus.
kõige parem osa tervest õhtust oli aga ülistus... võrratu lõkke ümber on koos ligi viiskümmend inimest, kes kõik täiest hingest Jumalale kiitust laulavad!!! vot see on õige fiiling! ei ole vaja alkot või narkotsi, ei ole vaja mingit sebimist, et end mitte üksi tunda, eiole vaja midagi... peale Jumala... ja see ongi hea.
veidi hirmus on see, mis ees ootab. kas ma pean füüsiliselt vastu kõigele sellele, mis nüüd hakkab. laagrid, praktiliselt päevaste vahedega ja neli tükki järjest. ja ma olen juba praegu kui kuivaks pigistatud apelsin. aga ma usun, et Jumal teab ja näeb seda..ega lase mul sellisesse seisu jääda:) seega astun kartlikult, kuid lootusrikkalt vastu homsele päevale.

ussike

aastas on kaks ööd, mis mulle kohe mitte ei meeldi. uusaastaöö ja jaaniöö. nimelt tunnen end alati siis nii üleliigsena. kõigil on plaanid ammu ette tehtud, kuid mind tabavad need kaks ikka kuidagi ootamatult. viimased paar aastat aga on suisa vastupidi. selles mõttes, et meeldivad nad mulle ikka niisama vähe, kuid tegevust on liiga palju. nii mitu kohta, kus olema peab. aga sinna, kuhu tahaks kõige enam, ei saa. ei tohi. ja ei tea, kas see oleks üldse hea.
õnneks on need hirmsad ööd vaid kaks korda aastas.. ja meeldivalt pika vahega, kuus kuud on paras aeg, et hingehaavu parandada.

sunrise

veel on hämar. koiduni on natuke aega, kuid vaiskelt läheb juba valgemaks. tegin seda, mida tegema pidin. esimene samm sellel valusal rajal on astutud, nüüd pean vaid ootama. hommikune päiksesetõus ei jää tulemata. selgus ja vastused niisamuti. aga...
koidikul on kõige külmem, kastepisarad katavad maad... nii kastavad valupisarad minu silmi. aga see on vajalik, et võiks alata uus päev. et ma võiks selle jätta seljataha ja edasi minna. see hommikune külmus on täitsnud mu südame. see on pugenud naha vahele ja kontidesse. tõotab sealt mitte iialgi lahkuda. aga ma tean, et soe päike soojendab mu kunagi üles. kuid see on kauge tulevik. sest praegu ei ole see päike soe. praegu ei hooli ta sellest, kas mul on külm või mitte, kas pisarad voolavad ilma, et nad kustutaks selle valu ja tühjustunde mu sees või mitte... ta ei hooli.
aga kas ma pean nii kaua vastu...
nii kauaks, kui soojaks läheb...

selmet

tegevus... tegevus...pean end pidevas liikumises hoidma, leidma üha uusi asju, mille kallal nokitseda ja kuhu oma energia suunata. on ju suvi ja ei tasu seda maha magada või unistada. mida rohkem olen hõivatud erinevate kohustuste ja muu taolisega, seda vähem on mul aega. aega mõelda ja hulluks minna. seega:) tegevust, andke mulle tegevust!!!

üleskutse

mitte miski ei arenda inimest rohkem kui lugemine. ja ma EI pea silmas ajakirjandust või seda, mida meil peetakse ajakirjanduseks. samuti ei püüa ma väita, et ma olen väga kõrgelt arenenud või teistest peajagu üle, kuid siiski, ma leian, et lugemine avardab inimese maailmapilti ja sageli aitab ka oma hinge ja südant paremini mõista. kui loed sõnu, mis on kirja pandud inimese poolt, keda sa iial näinud pole... kellel pole sinu olemasolust aimugi. ja teda ei huvitagi see... aga sa loed neid sõnu ja lauseid.. tema kirjapanduid.. kuid ometigi loed sa oma südame mõtteid. need seisavad seal mustvalgel ja sa tunned nad ära. alles siis! miks on meil alati vaja, et keegi teine meie eest need asjad välja ütleks? miks me oleme nii arad, et ei julge isegi endale oma igatsusi, soove, unelmaid, hirme ja unistusi tunnistada, teistest rääkimata? või on see üldse argus... võib-olla see lihtsalt käibki nii... ja seepärast... kutsungi teid üles rohkem lugema! eriti sind! kes sa seda siin loed ja mõtled, et häh, kellele neid raamatuid vaja on. mul on parmatki teha! aga sa ei tea, millest sa end ilma jätad. jah, ma räägin tõesti sinust!

armastus

vana mänd mu akna taga on üsna korralikult viltu vajunud. miski nagu tõmbaks teda selle väikese männikese poole, kes teisel pool väravaid tema kõrval kasvab... jah.. täpselt nagu ta kummardaks, et teda emmata. kas on võimalik, et ka mändidel on tunded?
raudselt on!!! ma näen seda sellest, kuidas vanake end tuule käes veidi edevalt õõtsutab ja kuidas tema väike sõbranna oma oksad tema poole sirutab. kui kaua läheb veel aega enne kui need kaks lõpuks kokku saavad.. ja nende oksad igaveseks ühte põimuvad... nii natuke on veel puudu!!! okkad puutuvad juba hellalt kokku ja mõlemad õitsevad. kui vaid keegi ei tuleks mõttele vana viltuvajunud mänd maha võtta! siis ei ole enam kedagi, kes püüaks väikesele männile meeldida ja tema südant rõõmustada... ja väikesel männil ei oleks enam seda, kes märkaks iga tema graatsilist liigutust ning seda komplimendiga ära märgiks. ärge võtke neid üksteiselt!

nii ülemõistuse kaua...

juba terve nädala,
ekslen teadmatuse sees..
kas kõik on ikka nii kui peab,
kas kõik on korras veel...


kunagi ma tegin sulle ühe kingituse. see tuli tõepoolest südamest... tegin seda parimate kavatsustega. kuid nüüd mõistan, et ma siiski ei suutnud seda teha. ei suutnud seda sulle anda. mida?
sinu vabadust. tõelist vabadust. kuid ma püüan uuesti. palun, anna mulle andeks, et ma ei suuda sind mitte armastada!

nii ülemõistuse kaua
ei ole kuulnud su häält
ja igatsen nii
su puudutusi...
ma palun andeks su käest...

huh (nagu lepatriinu seal reklaamis)

niips. nüüd on siis kõik Jumala kätes. ei aita enam minu närvitsemine ja pabistamine... mina olen endast 100% andnud ja nüüd lihtsalt ootan. njah.. eks ma ikka natuke sabistan.. kuid Issi on hea..ja ma usaldan Teda.
kui ma vaid ka muud asjad suudaks nii rahulikult ooteseisundisse panna... aga küll ma suudan. suvi on ju lõpuks käes ka minu jaoks!!:) no..olgu need ilmad millied tahes...aga käes ta on :) vabadus.
esimene asi, mis mind ees ootab..on suurejooneline koristusaktsioon minu toas, sest see on eksamite stressamise käigus muutunud nii hirmsaks, et isegi mina, kes ma olen segadusearmastaja... vaatan, et natuke liiga suur kaos on siin. aga seda vaatame homme. täna ma naudin lihtsalt seda, et ma ei pea enam õppima.
ja ma olen tänulik, et ma suutsin leida endas sellise hunniku motivatsiooni nii hullumeelselt õppida ja pingutada. loodan, et see annab tulemusi.

I'm so sorry!

apppiiii!!! kui sa vaid teaks, kuidas ma piinlen! arvatavasti kümneid kordi hullemini kui sina... njah..aga ma olen selle ära ka teeninud..ja mitte vähe! see kõik oli minu algatatud. miks sa ometi pidid asjaga kaasa minema!? jah.. ma olen sulle elulõpuni tänulik! sa päästsid minu naha..kaks korda. kuid mina teisel korral enam sind aidata ei suutnud.. anna mulle andeks!

teadmised...

mida rohkem õppida..seda hullemaks asjad lähevad;) siinkohal siiski tänane tarkusetera raamatukogust: kas teadmiste kuhjumine on progress? kas on hea, et teatakse üha rohkem? paljud filosoofid on seisukohal, et teadmine on väärtus iseendast. siis arvatavasti suur hulk teadmisi on väärtuslikum kui väike. kuid pole sugugi kindel, kas see alati ka nii on!
niisiis... millise nurga alt asja vaadelda... teadmised on otseloomulikult väärtuslikud JA vajalikud..aga mis siis, kui neid kuhjata mõtetult üksteise otsa ja lõpuks ei tee ise enam ka kogu sellel peas pesitseval informatsioonil vahet. süsteemi oleks vaja! vot mis. kuid süsteemi tegemine eeldab seda, et suurema osa ebaolulisest infot viskan peast välja... aga siin tekkib probleem: see, mida mina pean ebaoluliseks..seda peavad mu armsad õppejõud mulle väga tarviliseks teadmiseks!:)

MEISTER!

viis aastat...
viis aastat tagasi oli Ehitustööriist Korvapalli Meistriliiga naljanumber ja outsider. fänne oli peotäis, enamasti poiste omad sõbrad või noored plikad, kes neile silma viskasid. jah, ja vanad elukogenud kossufännid, kes pold just fännid, kuid hoidsid ikka neile pöialt.. et noh, poisid.. tublid poisid.
nüüd on viis aastat möödas... ja need poisid on Eesti meistrid. ja selle rohkem ära teeninud kui ükski teine võistkond iial oleks suutnud! tollal valasin ma pisaraid, kui mu lemmikud said oma esimese võidu. ma ei suutnud oma silmi ja õnne uskuda, et mul tõesti tõesti oli au näha seda imelist mängu! täna nägin ma midagi veel suuremat, nägin mängu, mis tõestas ilmekalt, et nad ON tegijad! vägev! kahjuks ei ole sellest koosseisust enam kuigi palju midagi järel, mis tollal oli... kuid siiski, jäänud on see vaimsus. see noorte poiste vaimsus. ja see on hea!
ELAGU EESTI MEISTRID!

mu mõtteid proovid püüda, kuid sa jälle araks lööd..

"kas sa minu sisse näed?"
..pikk pilk..
"..jah, näen.."

"kas sa suudad mu mõttelendudega kaasas püsida?"
"ei... ma ei saa nüüd aru..oli se tõsiselt? ei.. ei olnud.. sa teed nalja.."
"hmm... seekord siiski mitte..."

"kas ma olen sinu arvates läbinähtav?"
"seda ma ei julgeks küll öelda..."

väike rumal tüdruk, kellel tegelikult ei olegi maski ees enam. aga te ei suuda lihstalt uskuda, et see ongi mu tõeline nägu.

they don't need to see me cry

and then... then I do it again...

tõstan käed ja annan alla. mida oligi tarvis tõestada. ma olen mina. liiga endas kinni, et midagi muuta. väike enesesse süvenemine samal ajal, kui sinuga rääkisin... sellest siis nii palju sellist segast teksti... ja ma sain aru.. et kõik käibki lihtsalt alati seda sama rada pidi. rumal mina, arvasin, et ma saan sellele teele vindi sisse keerata ja teise suunda juhtida! kust selline imelik mõtte mul üldse pähe võis tulla!
kõige parem on ennast tundma õppida jälgides, kuidas inimesed mindmillelegi reageerima panevad. paha mina, kasutan sind jälle ära. oled osa minu eksperimendist.. kuid jäta see lihtsalt märkamata.. ja ära pane tähele. pole mõtet oma närve kulutada.
aga ikkagi. tundub tõsine enesepettus, kui arvan, et siin elus on teatud asjades mul ka sõnaõigus. ei ole... ükskõik, kuidas ma ka ei ürita:) nii huvitav. kahjuks mitte kõige paremas mõttes. this time things will be different.. did I promise that? hope not, sest seda lubadust ma pole pidanud. veel mitte ka täiesti rikkunud, kuid olen teel sinna. iagl asjal on mingil hetkel lõpp. sest iga lõpp on millegi uue algus. ja kõik uus on alguses harjumatu ja sageli ka ebamugav, kuid sellega peab harjuma, vana taganutmine ei too seda tagasi. sellest viimasest ei suuda ma jah hästi ise aru saada.. st selle järgi elada. aga see on üks neid vääramatud asju siin maailmakeses. kahju on kaotada. kuid jääb vaid lootus, et ühel hetkel see muutub. just selles suunas, mis mulle meeldib. näed siis! jälle puusse!!! selles suunas ikka, mis õige on...

the storm will pass, be ready for the next one

pole midagi ohtlikumat sellest tundest, et kõik lihtsalt ongi hästi. sest kusagil varjus luurab ikka mõni kuri hunt, e tsulle kõige ootamatumal hetkel hambad säärde ja südamesse lüüa. ehk siis, et ei tohi loorberitele puhkama jääda. pessimist? ma? heh.. vajalikul määral jah.
kui ühel hetkel tundub kõik olevat parimas korras..siis läheb vaid mõni sekund.. üks veepiisk..ja kõik on rikutud!uskumatu, kuidas mõne inimese debiilsus võib närvi vaid hetkega nii mustaks ajada! ja ta ei lõpeta. MIKS!? miks oli tal vaja see ära rikkuda!

linnalaps

mmm...kui mõnus on ülisoe kevadpäike ja värske maaõhk! ma pole iial mõistnud, miks inimesed siia Tallinna nii väga igatsevad. eks siis hakkan vist aru saama, kui ise kuhugi kaugele ja ära kolin, kuid selle peale mõtlen siis:) igal juhul, hetkel olen ma väga päikest ja sääski nautinud maalkäinud linnalaps:) sain nii näpud kui varbad mulda torgatud, jäin õige natuke jalgu veesõjale ja sulkat mängisime! ma pole seda aastaid enam teinud.
vot see on tõeline kevad ja tõeline nautimine! mitte kusagil umbsetel linnatänavatel liiklusummikus passimine ja närvitsemine, ise sealjuures täiesti tõsiselt sulades. ei, õige kevad ja suvi.. ja sügis ja talv -- need on kusagil võimalikult kaugel linnamelust ja -mölast!

star

hoian pisaraid tagasi, sest ei taha, et teised neid näeks..nad ei mõista mind.. ei, siiski, mõistavad paremini, kui arvatagi oskan, ma näen seda su murelikest silmadest... kui kallistan sind enne uinumist..siis seal silmades näen siirast küsimust:"kas oled OK?" ja kuulen su kinitust, et saan hakkama... tunnen end kindlalt, sest minu suur õde on minuga ja toetab mind.. silmanurgast läheb pilk selgesse öötaevasse... ja ma näen seda! näen langevat tähte.. süda suisa kisendab taeva poole mu soovi... ja ma tean, et keegi seal üleval ja kõrgel...kuulis seda palvet.. ja lõpetas mu piinad. selleks korraks. lõpmata kergem tunne on hinges.

when did it go bad?

kus oli see koht, kus ma nii ränga vea tegin? valisin raja, mis viib liiga otse sinna, kuhu ma iial jõuda ei taha. ja ma ei tea enam, kas ja kuidas sellelt rajalt tagasi saab. lihtsalt otsa ümber pöörata pole võimalik..ja kõrvalteid ei näi olevat. kas ma jõuan sinna? ma ei taha. lihtsalt ei taha. ma karjuks seda kõigile:"ei taha! ei taha! ei taha!!!!"... kuid mul pole selleks jõudu enam. seega lihtsalt sosistan seda veel...aga keegi ei kuule. sest selles jubedas kohas ei olegi kedagi mind kuulmas!
iga puu siin sünges kaotuse laanes on minu vaenlane...ja puude vahel luusivad mustad kogud..kes mu hinge igatsevad.. et see siis neelata ja tükideks rebida. veel ei saa te mind.. veel mitte. ma ei anna alla. enne, kui ma olen jõudnud lõppu. siis võite mu tükkideks kiskuda, sest siis pole sellel enam vahet. kuid praegu veel on. sest ma loodan ikka veel , et siin on üks uks. varjatud ja salajane, kust läbi astudes ma jõuan tagasi valgusesse ja soojusesse... aga seegi lootus kustub iga sammuga aina enam... äki olen selle juba ammu mööda lasknud? ja siis jääbki igavene külmus. külmus minu südames ja sinu silmades, mis eile veel nii ilusad olid, millest ma päikesekilde korjasin, et nendest endale helmeid teha... see sära on asendunud kalgi tühjusega.
mu jalad hakkavad väsima.. kogu mu jõud on kadumas. tee ääres on pehme sammal..ilus ja roheline... see lausa kutsub mind istuma ja jalga puhkama. istun kivile... ja uinun... uinun, et mitte enam ärgata..kuid veidi aja pärast avan uuesti silmad. ei. see ei ole uni.. seekord on see kõik tegelikult. ja minul puuduvad vahendid, et selle vastu võidelda... ja ma astun edasi... sinna poole... kus mind on ootamas see üks ja ainuke võimalik lõpplahendus... kui just enne ei tule valguse ja armastuse ust, mis viiks mu siit sünkja murelaane eksiteelt...
jääb vaid minu sammude kaja.. ja pisarad. kuid peagi kaovad needki.

hullumine

olen aru kaotamas. ei ei..ma tean, et pealtnäha olen korralikum ja tublim kui tavaliselt. aga see, mis toimub sisemuses, jääb paljudele varjatuks. seal on torm. parasjagu suur kaos. ma ei suuda end enam vaos hoida, teen ja ütlen asju, mida ma juba ette kahetsen... aga ei suuda neid siiski endas hoida. mis mul viga on??? kas sellest on võimalik välja tulla nii, et ma haiget ei saa? ja teised ka mitte?

kollane liblikas

kui võrratu on saada linnast välja! maale.. Saaremaale. seal on tõepoolest kevad juba käes. teeäärsed metsaalused valendavad või kollendavad ülastest ja rohi on sõna otseses mõttes rohelisem. isegi taevas tundus sinisem. ja liblikad olid juba väljas! minu selle kevade esimene liblika soli kollane, seega tõotab tulla päikest täis suvi. hope so! kuigi eelmisestki suvest mäletan vaid päikest..kuigi seda vist väga palju siin Eestis vähemalt ei olnud. kõik on puhtalt suhtumise asi järelikult;) ja positsioneerumise.. ehk siis kui päike ei tule sinu juurde, tuleb minna päikese juurde... aga peamiselt asi siiski suhtumises, olen selles veendunud!

can't get you out of my mind

morn pilvine ilm on. kuidagi kõik on mingis ooteseisus.. keegi nagu ei julgeks liigutada, sest ei tea, mis järgmise nurga taga ootamas on. seepärast ei julgeta öelda seda, mis südames pakitseb.. sageli selliseid asju, mis vajavad sõnadesse panemist. tahaksin öelda: vaadake mind, ma lähen ja ütlen kõigile ja kõigele, mis ma asjast arvan. aga... aga ma ei tee ju seda. või äkki siiski? tahaks nii kangesti. ja võimalus ju on. teeks ära? muidu ei saa mu vaevlev hing rahu... sest see ootamine ja niisama vegeteerimine ajab hulluks. selleks, et toimuks progress, tuleb astuda see esimene samm, mis on raskem kui kõik järgnevad kokku, ilma selleta ei jõua kuhugi. appi, kus oli nüüd alles avastus! mitte keegi enne mind ei ole selle geniaalse kuid lihtsa asja peale tulnud, et esimene samm tuleb ka astuda. muigan enda pihta... siiski..tõmban teki üle pea ja ootan edasi... vaatame, mis saab.