need, keda kõige rohkem armastad teevad sulle ikka kõige rohkem haiget...

kõik ei ole vist päris korras... kui iga kord tänaval, kui mõni suur auto minust mööda sõidab..ja ma südames tunnen, et kahju, et see mööda läks. kahju, et see ei olnud minu piina lõpp...
millest selline jube tunne mu sees? kui vaid teaks, ega halvad asjad ei tule ju iial üksi..ikka kambakesi. niiet, ma ei teagi, mis on see, mis kõige enam haiget teeb ja mis on see, mille kaudu ma lihtsalt auru välja lasen. sest sageli on ju just nii, et see, mis kõige enam haiget teeb, selle matan enda sisse ja reeglina keegi ei teagi, et see seal on. kuid see valu leiab väljapääsu mõnd muud teed pidi.. mingist pisiasjast meeletu kisa üles keerutades. ja siis kõik mõtlevad, et olen lollakalt tujukas.. mida nemad ka teavad!
kui ma isegi ei tea.

Rõõm Issandas on mu tugevus

nii hea on naerda!
lihtsalt naerda ja naerda ja naerda, kuni enam ei jaksa... kuni kõhulihased appi kisendavad ja kõik sind juba hulluks peavad. kust tuleb see kõik, mis mulle annab jõu naerda?
naerda keset seda hullumeelset ja pea ees hukatuse suunas tormavat inimkonda... naerda, kui vähesed suudavad siin üldse midagigi helgemat näha....
Jumal... sest rõõm Temas on tõepoolest suurim, mis kellelgi olla võib.
ja minul on see trumpäss!

need pisiasjad...

kollane, punane ja roheline täpike... terve maailm ühes õunakeses, millest keegi on suutäie hauganud.. nii vastupandamatu naeratus ja süütu pilk. see üllatus ja pettumus su hääles... kui sa vaid aimaks, kui hea see on!


And it's been awhile
Since I've seen the way the candles light your face
And it's been awhile
But I can still remember just the way you taste...

niisiis... et miks ma pole siia ridagi kirjutanud viimasel ajal?
ei ole laiskus! annan teile kõigile lihtsalt piisavalt aega, et tutvuda ka minu vanemate kirjutistega;)
ah et loetud juba kõik? wow.. seda poleks küll uskunud.. aga lugege siis veel üle!

tegelikult on kogu mu allesjäänud energia suunatud oma reisimuljete ülestähendamisele (neid saate varsti lugeda) ning eksamitele, mida pole kahjuks sugugi vähe.

aga et siis.. pange vaim valmis mu muljeteks vahvast Komi Vabariigist!!!

Ametlik teadanne!

Annan teada, et järgmised 9 päeva viibin kaugel ja külmal Venemaal. kui väga täpne olla, siis Komimaal.
Komimaa iseenesest ei olegi nii kaugel..kuid sinna sõit võtab meil siiski aega mitu head päeva, sest venelased ei oska teadupärast midagi kuigi korralikult ehitada, nii on ka raudteedega.. rongid saavad seal sõita vaid umbes 50 km/h. oh seda pidu: mind ootab ees 36 tundi rongisõitu mööda venemaad!!!! kas pole vahva!
igatahes, hoidke mulle pöialt, et ma ellu jääks ja mingid kurjad vene onud mind ära ei röövi;)
kalli kalli teile ja vahvat algavat/alanud uut aastat!!!

Teie,

Triin

..let them hate me!

miks te nii teete? ma ei ole teile iial midagi kurja teinud. või on armastus kurjast? ei..ei ole!
miks te mind ära ajate? kas ma olen iial teile hambaid näidanud? ei... kui üldse..siis vaid selleks, et naeratada...
aga nüüd olete otsudtanud must lahti saada. just nüüd..jõuluajal..kas arvate, et mulle see aeg ei ole teise tähendusega??? loomulikult on! ka mina igatsen siis armastust ja lähedust. ja soojust. väljas on nii külm.
minu südames ka. värisen üleni...ei teagi, kas rohkem hirmust, kurbusest või külmast..kõik on nii segane.
kuid ma ei anna alla. nii kergesti. nüüd saate näha, mis puust ma tegelikult olen! ilma võitluseta ma areenilt ei taandu. võite mind vihata.... vahet seal on... kas te mitte juba nüüd ei teegi seda? kuidas muidu ajaksite te mu jõuluajal tänavale? miks te siis üldse avasite mulle oma ukse?
nii palju küsimusi... ja ei ühtki vastust. te ei suuda ju mu silmadest lugeda... olete kunagi üldse üritanud? ei ole? seda ma arvasin.
teadsin.
ma ei ole kõige ilusam ja kõige targem. ma teen tihti pahandust. aga teie mu omale võtsite.
aga..et siis. ma armastan teid endiselt. kuid ei lase end kohelda kui rämpsu ja lihtsalt prügimäele või metsa visata!
mis sellest, et olen vaid väike segavereline krants...

selle aasta...

... suurim õnnestumine: mu töö
... parim tegu: Velts, kui ta mulle pool hapukurki ja lihapiruka andis...
... meeldejäävaim inimene:
... suurim üllatus: ma suudan seda?
... vihaseim tüli: rate vs orkut...
... valusaim kaotus: vanaema
... magusaim võit: iseenda üle
... tegija: maakler
... lõhkuja: Elukas
... lemmik: Tiiger
... parim pilt:
... suurim hirm: et kaotasin kõik
... vale: ma saan sellest üle..
... magusaim suutäis: võileivatort
... kuumim hetk: kruusatee... parmud.. lauspäike.. 31 kraadi.. 5 kilomeetrit jalutust.
... õnnestunuim reis: Taani
... lõbusaim lollus: chocolaterie... fotokas..Inga-Bel
...

tha mark of love

avastasin just, et mu sõrme ots on kuidagi tiba veider.
kui hoolega vaadata, siis on näha, et see pakitsus seal tuleneb väikesest südamekujulisest marrastusest nahal. mul ei ole halli aimugi, kuidas see sinna sai. aga seal ta on.
äkki homme enam pole. ei tea ju... võimalik, et on ka. eks siis näeb:)
kui see vaid ennustaks peagi saabuvat õnne....

***

päike on peidetud sinu silmadesse.
vihm minu omadesse...
ja meie vahel on vikerkaar.

luukered

kellel meist ei oleks mõnd luukere kapinurgas.. tolmu all peidus. ikka mõni leidub. sellised mäletsustused ja sündmused, mille ilmsiks tulekut me iga hinna eest vältida püüame. reeglina avalikuks saavad need just kõige ebasobivamal ajahetkel ja hävitavad siis meelerahu täielikult. vahel oleme ise need ammuilma unustanud ja elus uue lehe keeranud, kuid sel hetkel, kui nende külm kondine haare taas meid kätte saab... siis on see seda hullem.
mida siis teha? avameelselt kõik alati endast välja rääkida ja näidata? jah, see tagab teatud respekti... kuid sagedamini lahterdatakse läbini siiras ja naiivselt ausameelne inimene lihtsalt tobukeseks. või siis leitakse, et ta on häbitu ja taktitundetu, kes ei tea kommetest maad ega ööd.
see on vaid vesi intrigantide veskitele... sest.. mida rohkem luukeresid me omal kapinurka peidame, seda rohkem on neil midagi, millest tolmu üles keerutada ja millest kinnihaarates kaaskodanikele kaikaid kodaratesse loopida.

rämps

leban kõnnitee äärel ja ligunen- ma olen rämps. inimesed kõnnivad must mööda ja teevad näo, et mind ei ole olemas... mõni annab jalaga, kui ette jään. lakkamatu vihm. niiskus imbub üha sügavamale minusse, varsti ma ei püsi enam koos..ja lagunen. siis on terve tänav mind täis. minu tükke. kuni tuleb kojamees ja mu kokku pühib.. ning konteinerisse viskab.. sinna, kus on teised minusugused.

mustikas

mustikas värvib sõrmed ja hambad naljakalt siniseks. kui hooletult ja kugistades süüa, nagu mina, siis ka huuled ja pool nägu. kui mina ikka mustikametsa satun, siis sealt naastes olen kõrvuni sinise-punasekirju...
kui ma vaevuks korralikult marju noppima ja ilusasti ükshaaval suhu panema...
siis ei oleks ma enam Triin. niiet... armastage mind sellisena nagu ma olen! mustikatest kirju, tunnetest sassis, emotsionaalne ja tasakaalutu, rabistav ja kiirustav, jutukas ja lausa totakalt avameelne...
palun, armastage mind sellisena...

aeg

Igale asjale on määratud aeg,
ja aeg on igal tegevusel taeva all:
aeg armastada ja aeg vihata,
(Koguja 3:1, 8)

... ja veel mitu olulist asja...

Koguja ütleb Piiblis, et kõige jaoks on aeg.
kindlasti on tal õigus...
aga mina ei oska lihtsalt aega õigesti planeerida.
kahju sellest.
aga mis seal ikka...
üritan uuesti..
ja uuesti
..ja siis uuesti.

password

ahastamapanev vaade, kui su ees on must ekraan, millel üksik kollane kastike, mis nõuab sinult salasõna.
salasõna, mida sa ei tea.
kolmas katsetus manab esile mingi tärni. kas selleks korraks on katsetamine lõppenud? lülitan arvuti välja..ja tagasi sisse. seekord on mul salasõna olemas. ja lähebki..esimese korraga.
aga sellest ei ole kasu.

30. november

uksest välja astudes hämmastab mind avanev vaatepilt: väljas sajab nii laia ja tihedat lund, et nähtavus on vaevalt mõniteist meetrit..heal juhul... kui suudad silmi lahti hoida. ilus, kas pole? selline jõulutunde moodi asi tuleb korraks juba peale. kuid maas millegipärast lund ei ole. hmm, milles asi? njah. soojakraadid, see imeilus valge lumi on tegelikult lihtsalt lörts, mis maaga kokku puutudes üsna kiiresti sulab, jättes järele vaid pruuni löga. kõik ei ole see, mis pealtpoolt paistab.
siiski, siin-seal on maa ka valge. ja natuke jõuluootusest hiilib vargsi südamesse...

When will we ever learn?

selle aasta Pöördepunkti esimesel õhtul rääkis Mihkel loo indiaanlastest, kes käisid ja reha otsa astusid. tollal võttis muigama... kuid ajsa tõsidus ja aktuaalsus jäi veel tunnetamata. täna on peas üks küsimus: When will we ever learn? mispärast ei piisa ühest või kahest korrast selle tobeda reha otsa astumisest? ma saan aru, et esimene kord vb ei märka..aga teinekord? kas tõesti tänaäeva üliinteligentne inimene on kaotanud õppimisvõime? kui rikud mdiagi üks kord ära.. ÕPI SELLEST! ja järgmine kord korrigeeri vead, et tulemus võiks olla teine. hästi, teine kord kukud ka veel... aga rohkem ei saa! vahel piisab elus ühest eksimusest, et tagajärjed oleks pöördumatud.. õnneks mitte alati, kuid ei tasu sellega arvestada!
seega... aitab!

salvatud

kahtlustan, et olen täna ussilt nõelata saanud. kõik sümptomid on olemas.. väga raksel kujul.
ja ma nägin teda vingerdamas... mööda toapõrandat.
jah, pole kahtlust, et heatujurästik on siin olnud ja minusse oma "mürki" süstinud.
ma jooksen mööda maja..suurimaks sooviks on iga kolme sammu tagant hundiratast visata..
iga väikseimagi ütlesmise peale naeran end oimetuks..isegi, kui see oli öeldud torkena..lihtsalt nii naljakas on, et keegi püüab mu tuju täna rikkuda.. täna.. hullud!
kui vaid saaks selle ussikese kinni püüda ja igaveseks oma voodi alla peita!
kuid siis ei oskaks vist seda seisundit enam hinnata...
elamus.

kellavärk

mu väike vana fantaasia on nii elavake, et piisab vaid imetillukesest tõukest ning juba ongi käima lükatud üks väga isesugune masinavärk. see meenutab natuke kellamehhanismi, et on palju hammasrattaid, mis üksteise külge haakudes aina uusi omataolisi liikuma panevad ja lõpuks siis midagi nähtavat, ehk siis osuteid, liigutavad. samamoodi on minu peakeses..
aga kui üks pisike hammasratas natukene kohapealt ära nihkub, siis kell on rikkis ja jääb seisma. minu fantaasia ei jää, ta jookseb vaid oma rööbastelt maha ja siis ei tea ma iial, mis sellest kõigest välja tuleb. või ei tule.
sageli olen ma ise nende seas, kes tulemust alles sihverplaadil näeb. siis jah ei jää enam eriti aega välja mõelda, et kuidas ma võiks reageerida või olukorda päästa. vahel ei annagi. aga ma lasen ennast sellest vähe kõigutada. selleks ajaks, kui teised reageerivad, olen ma juba kadunud järgmist tulemust ootama kusagil kaugel mujal.. või siis kaotanud igasuguse huvi.. ja ei lase end segada teiste arvamusest.
vahel kui mu süsteem on nässus.. on nii, et ma eeldan, et tuleb üks vastus või tulemus... ja ma olen selleks valmis, mul on ju ba selline nägu peas, mis on valmis selle uue ja meeldiva asja kuulmiseks. aga siis... tuleb sealt täpselt vastupidine. sa nuga..naeratus on ikka veel mu näol...kuigi see on vaikselt grimassiks muutunud.. püüan seda vormi saada aga ei õnnestu hästi! miks siis nüüd nii... miks tegelikus ei klapi fantaasiatega..isegi kui need on mööda oma loogilist rööbast jooksnud? kui kõik oli lausa loogiline!
mis siis muud, kui kiiresti kiiresti mask ette ja rattad uuesti tööle..

kivi

"kui palju see kivi maksab?"
"südame"
"hästi, ma võtan selle. siin on mu süda"

mõtte(tuse)d

üks asi, mis kusagilt kunagi ammu vaadatud laevahukufilmist (võimalik, et Titanicu vanem variant) meelde jäi ja mällu sööbis, on see, et uppuvast laevast tuleb kiiretsi eemale saada. ei tohi jääda ootama, et kui ahtri serv, mille peal ma seisan, vee piirini jõuab, siis on hea madal sealt vette astuda....pealegi, siis ei jää ju enam muud üle... ei! enne seda tuleb hüpata, sest muidu tõmbab laev su põhja kaasa.
seesama kehtib kõikjal. tuleb osata õigel hetkel selg keerata ja uues suunas astuma hakata.
heh, kui lihtsalt see kõlab! tegelikult on asi veel lihtsam. aga me ise mõtleme selle endale raskeks. kui keegi suudaks takistada mind pidevalt mõtlemast, siis see keegi teeks minust maailma kõige õnnelikuma inimese. teeks? vahel on ilusaid mõtteid ka..mõtteid, mis ise teevad mul tuju heaks. reeglina siis kaunid mälestused ja ilusad unistused. viimased aga kipuvad liiga kõrgele heljuma ja siis see potsatuse hetk jälle... siis tuleb meelde: ai, need mõtted!
kahjuks ei saa ma välja lülitada oma cortex cerebrit.. kuigi vahel ju tahaks. tahaks mitte mõelda..tahaks mitte mõista..tahaks mitte mäletada. ent see pole minu teha -- selle nupu juures on keegi kusagil kõrgemal, kes teab paremini kui keegi teine, mis on hea ja vajalik, mis mitte. siiamaani pole Ta seda veel vajalikuks pidanud.