värvid olenevad valgusest

ma saan sinust nüüd nii aru. nüüd kui ma olen ise samas seisus, nüüd ma saan sinust aru. jah, anna mulle andeks, et ma siiamaani silmad kinni pigistasin ja lootisn ikka võimatumast võimatuma juhtumist... saades selleks nii palju tuge sinult. aga alles nüüd ma saan sinust aru. ja kõik on hoopis teistsugune! täiesti teised värvid. wow! ma ei oleks iial osanud oodata, et ma midagi sellist näen! aga sina avasid mu silmad. nüüd on segadus suuremast suurem. kuid samas on mingi lämmatav rahu. armastus. sest see on olemas. kui sa ei leia seda ühest kohast, siis see ei tähenda, et seda ei olegi olemas kusagil teises kohas. aga samas... kui see on seal teises kohas...siis ei taga see iialgi seda, et see oleks kõikjal. et see oleks esimeses kohas. seal, kust me seda kõige enam leida igatseme. aga...
:)

but you're still with me in my dreams

mul on valus, kui ma sind löön... aga ma peksan sind kogu jõust.
pisarad voolavad mu põski mööda...kas sa ei näe, et ma teen endale rohkem haiget kui sulle? aga ma ei saagi aru, miks ma sind üldse löön... mis mul viga on? miks see, mis mu sees nii kriibib, sellist teed pidi väljapääsu otsib? anna mulle andeks! ma tõesti ei tahtnud nii. see pilk su silmades.. on nii kurb. aga seda nuttu, mis minu naeru taga on... miks seal peaks üldse kurbust olema? mina pole seda väitnud! aga... sina.
hommikul ärgates on peas vaid üks küsimus..miks ma pidin sind nii meeletu raevuga lööma.. sa oled viimane, keda tahaksin haavata. aga alateadvuses on vist midagi muud...
kuid...sind lüües saan ise kõigerohkem haiget.
ma enam ei tee...

laupäevaõhtu printsess

laiskus on peal. tahaks midagi teha, kuid ei viitsi. jube jube jube!!! aga polegi ka nagu midagi, mida teha. kinos ei saa ka ju iga õhtu käia... kõik teised on ka teinud juba oma laupäevaõhtu plaanid.. seega siin ma istun ja mõtlen, et... et peaks midagi tegema. aga miiiiidaaaa??? linna minna enam ei viitsi.. ainult sellepärast juba, et vanaisa kütab all keldris mulle spets sooja vannivett.. see oleks tänamatu ja inetu. pealegi, hea lõõgastava vanni olen ma ikka ära teeninud küll ka.
mind viimasel ajal vaevab miski. lausa painab.
kui see selle ööga ära ei lõppe, siis on alust kahelda mu vaimses tervises. sest tegelikult ei ole normaalne näha ühte ja sama inimest unes igal ööl. seda nimetatakse juba kinnisideeks. ja kinnisideed pole päris hea nähtus. vähemalt mitte minu puhul! võivad kahjustada mind ja teisi. eriti teisi... aga sellest tuleb lihtsalt üle saada!

võlupeegel

kui on olemas selline võlupeegel, mis näitab igale inimesele, ükskõik, kui kole ta ka pole, teda vaid ilusana, siis mida peab see peegel ise tundma? kui üks õel ja pahatahtlik inimene seisab selle ees ning talle vaatab vastu soe ja sõbralikult naeratav nägu... kuhu siis läheb see kurjus? kas see jääb sinna peeglisse? aga kui kuri võib siis see peegel olla, kui see neelab endasse kogu maailma kurjuse!
aga samas, sinna vaatavad ju ka tegelikult südames ilusad inimesed. ja nemad näevad ennast täpselt sellisena, nagu nad on. kuid keegi, kes me sinna vaatame, ei saa siiski tõde teada... ka mitte siirad ja heatahtlikud inimesed. sest keegi meist ei saa iial kindel olla, et see peegel tema kohta parasjagu tõtt räägib. me vaid usume seda.
see peegel on meil kõigil olemas... see on meie enesehinnang ja minapilt, meie ego...

new design

keegi tark on kunagi öelnud, et soovidega peab ettevaatlik olema, sest need võivad kogemata täide minna. jah. nüüd ma olen tühi. ja lihtsalt laen endasse kõikke uuesti. valus on natuke, vanast on kahju, kuid olen kindel, et uus on parem, muidu Jumal ei oleks seda nii seadnud. "and then there I see You standing strong and then You lift me up and carry me home"
kui ma vaid suudaks olla tugev. see on mu soov. ja mu soov on olla jätkuvalt osaduses. need on soovid, mille täitumist ma nüüd ootan, loodan..ja usun.