Ametlik teadanne!

Annan teada, et järgmised 9 päeva viibin kaugel ja külmal Venemaal. kui väga täpne olla, siis Komimaal.
Komimaa iseenesest ei olegi nii kaugel..kuid sinna sõit võtab meil siiski aega mitu head päeva, sest venelased ei oska teadupärast midagi kuigi korralikult ehitada, nii on ka raudteedega.. rongid saavad seal sõita vaid umbes 50 km/h. oh seda pidu: mind ootab ees 36 tundi rongisõitu mööda venemaad!!!! kas pole vahva!
igatahes, hoidke mulle pöialt, et ma ellu jääks ja mingid kurjad vene onud mind ära ei röövi;)
kalli kalli teile ja vahvat algavat/alanud uut aastat!!!

Teie,

Triin

..let them hate me!

miks te nii teete? ma ei ole teile iial midagi kurja teinud. või on armastus kurjast? ei..ei ole!
miks te mind ära ajate? kas ma olen iial teile hambaid näidanud? ei... kui üldse..siis vaid selleks, et naeratada...
aga nüüd olete otsudtanud must lahti saada. just nüüd..jõuluajal..kas arvate, et mulle see aeg ei ole teise tähendusega??? loomulikult on! ka mina igatsen siis armastust ja lähedust. ja soojust. väljas on nii külm.
minu südames ka. värisen üleni...ei teagi, kas rohkem hirmust, kurbusest või külmast..kõik on nii segane.
kuid ma ei anna alla. nii kergesti. nüüd saate näha, mis puust ma tegelikult olen! ilma võitluseta ma areenilt ei taandu. võite mind vihata.... vahet seal on... kas te mitte juba nüüd ei teegi seda? kuidas muidu ajaksite te mu jõuluajal tänavale? miks te siis üldse avasite mulle oma ukse?
nii palju küsimusi... ja ei ühtki vastust. te ei suuda ju mu silmadest lugeda... olete kunagi üldse üritanud? ei ole? seda ma arvasin.
teadsin.
ma ei ole kõige ilusam ja kõige targem. ma teen tihti pahandust. aga teie mu omale võtsite.
aga..et siis. ma armastan teid endiselt. kuid ei lase end kohelda kui rämpsu ja lihtsalt prügimäele või metsa visata!
mis sellest, et olen vaid väike segavereline krants...

selle aasta...

... suurim õnnestumine: mu töö
... parim tegu: Velts, kui ta mulle pool hapukurki ja lihapiruka andis...
... meeldejäävaim inimene:
... suurim üllatus: ma suudan seda?
... vihaseim tüli: rate vs orkut...
... valusaim kaotus: vanaema
... magusaim võit: iseenda üle
... tegija: maakler
... lõhkuja: Elukas
... lemmik: Tiiger
... parim pilt:
... suurim hirm: et kaotasin kõik
... vale: ma saan sellest üle..
... magusaim suutäis: võileivatort
... kuumim hetk: kruusatee... parmud.. lauspäike.. 31 kraadi.. 5 kilomeetrit jalutust.
... õnnestunuim reis: Taani
... lõbusaim lollus: chocolaterie... fotokas..Inga-Bel
...

tha mark of love

avastasin just, et mu sõrme ots on kuidagi tiba veider.
kui hoolega vaadata, siis on näha, et see pakitsus seal tuleneb väikesest südamekujulisest marrastusest nahal. mul ei ole halli aimugi, kuidas see sinna sai. aga seal ta on.
äkki homme enam pole. ei tea ju... võimalik, et on ka. eks siis näeb:)
kui see vaid ennustaks peagi saabuvat õnne....

***

päike on peidetud sinu silmadesse.
vihm minu omadesse...
ja meie vahel on vikerkaar.

luukered

kellel meist ei oleks mõnd luukere kapinurgas.. tolmu all peidus. ikka mõni leidub. sellised mäletsustused ja sündmused, mille ilmsiks tulekut me iga hinna eest vältida püüame. reeglina avalikuks saavad need just kõige ebasobivamal ajahetkel ja hävitavad siis meelerahu täielikult. vahel oleme ise need ammuilma unustanud ja elus uue lehe keeranud, kuid sel hetkel, kui nende külm kondine haare taas meid kätte saab... siis on see seda hullem.
mida siis teha? avameelselt kõik alati endast välja rääkida ja näidata? jah, see tagab teatud respekti... kuid sagedamini lahterdatakse läbini siiras ja naiivselt ausameelne inimene lihtsalt tobukeseks. või siis leitakse, et ta on häbitu ja taktitundetu, kes ei tea kommetest maad ega ööd.
see on vaid vesi intrigantide veskitele... sest.. mida rohkem luukeresid me omal kapinurka peidame, seda rohkem on neil midagi, millest tolmu üles keerutada ja millest kinnihaarates kaaskodanikele kaikaid kodaratesse loopida.

rämps

leban kõnnitee äärel ja ligunen- ma olen rämps. inimesed kõnnivad must mööda ja teevad näo, et mind ei ole olemas... mõni annab jalaga, kui ette jään. lakkamatu vihm. niiskus imbub üha sügavamale minusse, varsti ma ei püsi enam koos..ja lagunen. siis on terve tänav mind täis. minu tükke. kuni tuleb kojamees ja mu kokku pühib.. ning konteinerisse viskab.. sinna, kus on teised minusugused.

mustikas

mustikas värvib sõrmed ja hambad naljakalt siniseks. kui hooletult ja kugistades süüa, nagu mina, siis ka huuled ja pool nägu. kui mina ikka mustikametsa satun, siis sealt naastes olen kõrvuni sinise-punasekirju...
kui ma vaevuks korralikult marju noppima ja ilusasti ükshaaval suhu panema...
siis ei oleks ma enam Triin. niiet... armastage mind sellisena nagu ma olen! mustikatest kirju, tunnetest sassis, emotsionaalne ja tasakaalutu, rabistav ja kiirustav, jutukas ja lausa totakalt avameelne...
palun, armastage mind sellisena...

aeg

Igale asjale on määratud aeg,
ja aeg on igal tegevusel taeva all:
aeg armastada ja aeg vihata,
(Koguja 3:1, 8)

... ja veel mitu olulist asja...

Koguja ütleb Piiblis, et kõige jaoks on aeg.
kindlasti on tal õigus...
aga mina ei oska lihtsalt aega õigesti planeerida.
kahju sellest.
aga mis seal ikka...
üritan uuesti..
ja uuesti
..ja siis uuesti.

password

ahastamapanev vaade, kui su ees on must ekraan, millel üksik kollane kastike, mis nõuab sinult salasõna.
salasõna, mida sa ei tea.
kolmas katsetus manab esile mingi tärni. kas selleks korraks on katsetamine lõppenud? lülitan arvuti välja..ja tagasi sisse. seekord on mul salasõna olemas. ja lähebki..esimese korraga.
aga sellest ei ole kasu.

30. november

uksest välja astudes hämmastab mind avanev vaatepilt: väljas sajab nii laia ja tihedat lund, et nähtavus on vaevalt mõniteist meetrit..heal juhul... kui suudad silmi lahti hoida. ilus, kas pole? selline jõulutunde moodi asi tuleb korraks juba peale. kuid maas millegipärast lund ei ole. hmm, milles asi? njah. soojakraadid, see imeilus valge lumi on tegelikult lihtsalt lörts, mis maaga kokku puutudes üsna kiiresti sulab, jättes järele vaid pruuni löga. kõik ei ole see, mis pealtpoolt paistab.
siiski, siin-seal on maa ka valge. ja natuke jõuluootusest hiilib vargsi südamesse...