the hardest part of holding on is letting it go...

kunagi oli mul sõbranna, kes väga rängalt mulle haiget tegi. mäletan selgelt seda päeva, kui linnast jalgsi koju kõmpisin.. taevas oli hall ja hommikust saadik oli lörtsi sadanud.. ma olin läbimärg ja iga möödakihutav auto aitas sellele veelgi kaasa. ja ma nutsin terve tee nagu väike laps, kuigi ise käisin juba ülikoolis. aga valu mu sees oli nii suur. mäletan, kuidas lõpuks pärast pikka ja rasket võitlust oma südames ma selle suhte Jumala ette panin ja lahti lasin.. otsus ei olnud kerge, kuid püüdsin leppida, et olen oma lapsepõlve parimast sõbrast igaveseks lahku kasvanud. otsustasin ka seda, et ma ei lähe skandaalitsema ega talle näkku heitma kõike seda, mida ta valesti tegi ega seda, et mina sellest üldse teadlik olen. otsustasin lihtsalt enam mitte võidelda. järgmisel päeval ta helistas mulle. ja ülejärgmisel. enne seda ei olnud me kuid suhelnud enam. meie sõprus jäi alles.
üleeile tegin ma sama otsuse natuke teises vallas. ja juhtus jälle sama.

plaan

midagi on tulemas. ma ei ole ainuke, kes seda tunneb... ma ei tea, mis see miski on.. kuid ma tunnen seda õhus, oma veres.. igal pool. seda on näha inimeste ilmes ja paljudes sündmustes. peas trummeldab küsimus: MIKS on juhtunud nii palju kohutavaid asju? miks Jumal ometi laseb oma ustava töölisega sellisel õnnetusel juhtuda... miks Ta lubas Bobi poiste auto maatasa põleda... miks on paljude meie lähedased raskesti v isegi surmavalt haiged... küsimusi on miljon. aga südames ma tean, et sellel kõigel on mingi suurem eesmärk ja põhjus.
tegime hiljuti ühes laagris lastega näidendi. teemaks oli laias laastus Mooses. me kitsendasime asja Egiptusele saadetud nuhtlustele. kui päris täpne olla, siis vaatlesime konnade nuhtlust konnade silmade läbi. ja seal tekkis ka moment, kui konnad olid hämmingus, et miks nad pidid sea tegema... ja siis lõpuks mõistsid, et see on osa Jumala plaanist.
vahel on vaja halbu asju, et Jumala au saaks esile tulla... see võib kõlada jubedalt ja enamik mu mittekristlastest sõpru-tuttavaid-sugulasi haaraks sellest vaimustusega kinni ja hõiskaks, et näed! ongi halb Jumal.. kui ta üldse olemas on, siis miks ta ei hoia oma enda rahvastki... aga hoiab! ma palvetan, loodan ja USUN kogu südamest, et Daniel võib saada täiesti terveks, ta ei jää halvatuks! kuid samas näen ma nii väga, kuidas see õnnetus on kristlasi raputanud.. äratanud.. tegutsema pannud.. ühte liitnud ja pannud Jumalat otsima. juba praegu on see suuri asju teinud meie endi eludes, kes me oleme tema ja ta pere pärast palvetamas... aga see on alles algus.