miks ma murdun juba esimese väikese mätta kohal? nii ei saa... kui oled alustanud matka, siis on peamine lihtsalt vastu pidada, isegi kui jõud on otsas ja kõik kohad valusad. ma sain sellega hakkama. nutsin ja sain, miks ma siis seejärel pooleli jätsin kõik? kergem oli alla anda. kergem oli magama jääda, kui edasi võidelda. miks ma uuesti jalgadele ei tõusnud ja katkestamisest hoolimata uuesti ei üritanud? hirm oli. hirm, et keegi ei võta mind enam tõsiselt. et nad näevad minus loobujat.
ja jälle. olen alustanud retke. seekord ei ole see füüsiliselt nii raske. kuid juba esimese künka juures olen peatunud ja kaalun alla vandumist. ometi on mul kogemused, millest õppida... kui ma pressiks end sellest üle... ja siis järgmisest mäest... olgugi, et valupisarad põskedel... mäletan veel seda triumfi, kui ma esimest korda üle finišijoone astusin, nähes, kuidas minu kõrval suured ja tugevad mehed kätel kohale tassitakse.. mina tegin ise selle läbi... ma mäletan seda! aga see mina, kes tollal nii vapper oli, tundub võõras. aga ma ei anna alla. mitte täna.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar