abitu

"rutem! RUTEM!"
rott lippab nii kiiresti, kui jalad vähegi võtavad, kuid ikka pahiseb vesi temast kiiremini. paaniliselt tajub ta, kuidas teised mööda jooksevad. "natuke veel! see laev ei saa ju lõputu olla.." välja saada. see on ainuke mõte. mis ta selles jäises ja tormises merevees pärast seda peal hakkab, seda rott ei tea. "rutem! välja!" trummeldab tema peas kui sepavasar.

***

go make a mess of yourself
but don't you go hard on anyone else
cause when she begs you to stay
will you dream of the one that got away?

no one's embraced this girl like you
now you can't believe it's true
in light of all that's come and gone
now you can't believe you called

go make a mess of yourself
but don't you gonna blame nobody else
you must have known from the start
she'd only bring trouble and break your heart

no one's embraced this girl like you
now you can't believe it's true
in light of all that's come and gone
now you can't believe you called

you must have known
I can't believe you had the courage to stand up tall
you must have known
I can't believe you had the will to engage at all

(By Thomas Dybdahl)

break my body

Jalutan mägiteel mere ääres ja taipan, et see ongi õige. Just see ja just nüüd. Tunnen, kuidas üleloomulik armastus minust läbi voolab ja ma lihtsalt olengi õnnelik. Täiesti ihuüksi sellel kaugel mägiteel.. "in forest land. Far from home".
Sel samal hetkel on nii selge kõik see, mis ees seisab. Kõik, mida tegema pean, selleks, et see ilus nägemus teoks saaks. Miljon mõtet ja plaani keerleb kaootiliselt pisikeses peas, mis tahaks kõige selle peale lõhkeda.
Tunnen iseenda üle ääretut uhkust, sain järjekordselt hakkama sellega, milleks keegi mind võimeliseks ei pidanud. Jah, oli hetki, kui arvasin, et olengi alla vandunud, kuid siiski sain teilt jõudu, et edasi suruda. Ma sain hakkama!
Ma olen palju rohkem väärt, kui see vastik väike vigin mu sisemusest mulle väita püüab -- üha uuesti ja uuesti roomab ta oma pimedast urust välja. Miks ta ometi alla ei anna? Kas ta ei näe, et ma olen nii õnnelik, et ka kõige haledam pilt, mille ta minust maalib, voolab laiali selle vihma käes, mis mind just üle kastis?
Läbi säravate piiskade maalib Jumal taevalaotusesse vikerkaare. Igavese tõotuse märgi.

sarkasm

H: mulle meeldib sarkasm... ma võiks isegi öelda, et sarkasm on üks minu armastuse keeltest.
Triin, you're an asshole!!

Parim kompliment, mille ma viimasel ajal saanud olen. siiras, naljakas, meeldejääv, tahumatu.. natuke ümber nurga.. liiga andekas lihtsalt:P

on südamega kummalised lood...

silmad, silmad... silmad igatsevad üht, kuid süda teist... kuidas saab see üldse nii olla?

Song for you...

So today I wrote a song for you
Cause a day can get so long
And I know its hard to make it through
When you say theres something wrong

So Im trying to put it right
Cause I want to love you with my heart
All this trying has made me tight
And I dont know even where to start

Maybe thats a start

Cause you know its a simple game
That you play filling up your head with rain
And you know you are hiding from your pain
In the way, in the way you say your name

And I see you
Hiding your face in your hands
Flying so you wont land
You think no one understands
No one understands

So you hunch your shoulders and you shake your head
And your throat is aching but you swear
No one hurts you, nothing could be sad
Anyway youre not here enough to care

And youre so tired you dont sleep at night
As your heart is trying to mend
You keep it quiet but you think you might
Disappear before the end

And its strange that you cannot find
Any strength to even try
To find a voice to speak your mind
When you do, all you wanna do is cry

Well maybe you should cry

And I see you hiding your face in your hands
Talking bout far-away lands
You think no one understands
Listen to my hands

And all of this life
Moves around you
For all that you claim
Youre standing still
You are moving too
You are moving too
You are moving too
I will move you

peegeldus klaasil

mulle meeldib vihm. on alati meeldinud teatud piirini. selline väike peenike udutav vihm, mis tegelikult ei sega jalutamist ja jutuajamist. selline veidi mõnuselat niisutav.. Eestis mõtlesin alati, et pärast sellist vihma saab seeni:) siin ma sellele ei mõtle... mõtlen lihtsalt oma vihmamälestustele... ja neid pole üldse vähe. tegelikult on mul palju "vihmamälestusi".. ja enamik neist on positiivsed. kuigi vahel ma kasutan vihma kattena... pisarate varjamiseks... kuid ma arvan, et aeg-ajalt on see lubatud meile kõigile.

herilaste vandenõu

nii hea, et norras ei ole ühtegi herilast. vähemalt siiani pole ma ühtegi kohanud! paljud juba teavad, kuid neile, kes ei ole kuulnud, siis annan teada, et herilastel vandenõu. minu vastu!!! nad on koopereerunud peaherilase juhtimise alla ning ei põrku tagasi mitte millegi ees.
te ei usuks mind, kuima teile kõigist nende tegudest räägiks... isegi vahel kahtlen.. kuid kahjuks tuletavad nad seda pidevalt meelde.
inimesed ja herilased võivad olla väga sarnased mõnes mõttes. kui mesilane sind nõelab, siis sa saad alati mõelda(kui sa just allergiline ei ole!), et see oli vähemalt tervisele kasulik, kuid herilase puhul ei ole seda lohutustki -- lihtsalt väga valus on. mõne inimese ausad sõnad võivad olla küll valusad, kuid sa tead, et need on vajalikud.. aitavad näha asju selgemalt või juhivad tähelepanu millelegi, mida sa ise üldse ei märkakski... teiste omad aga teevad lihtsalt haiget. ja teevadki. väga väga väga.

the hardest part of holding on is letting it go...

kunagi oli mul sõbranna, kes väga rängalt mulle haiget tegi. mäletan selgelt seda päeva, kui linnast jalgsi koju kõmpisin.. taevas oli hall ja hommikust saadik oli lörtsi sadanud.. ma olin läbimärg ja iga möödakihutav auto aitas sellele veelgi kaasa. ja ma nutsin terve tee nagu väike laps, kuigi ise käisin juba ülikoolis. aga valu mu sees oli nii suur. mäletan, kuidas lõpuks pärast pikka ja rasket võitlust oma südames ma selle suhte Jumala ette panin ja lahti lasin.. otsus ei olnud kerge, kuid püüdsin leppida, et olen oma lapsepõlve parimast sõbrast igaveseks lahku kasvanud. otsustasin ka seda, et ma ei lähe skandaalitsema ega talle näkku heitma kõike seda, mida ta valesti tegi ega seda, et mina sellest üldse teadlik olen. otsustasin lihtsalt enam mitte võidelda. järgmisel päeval ta helistas mulle. ja ülejärgmisel. enne seda ei olnud me kuid suhelnud enam. meie sõprus jäi alles.
üleeile tegin ma sama otsuse natuke teises vallas. ja juhtus jälle sama.

plaan

midagi on tulemas. ma ei ole ainuke, kes seda tunneb... ma ei tea, mis see miski on.. kuid ma tunnen seda õhus, oma veres.. igal pool. seda on näha inimeste ilmes ja paljudes sündmustes. peas trummeldab küsimus: MIKS on juhtunud nii palju kohutavaid asju? miks Jumal ometi laseb oma ustava töölisega sellisel õnnetusel juhtuda... miks Ta lubas Bobi poiste auto maatasa põleda... miks on paljude meie lähedased raskesti v isegi surmavalt haiged... küsimusi on miljon. aga südames ma tean, et sellel kõigel on mingi suurem eesmärk ja põhjus.
tegime hiljuti ühes laagris lastega näidendi. teemaks oli laias laastus Mooses. me kitsendasime asja Egiptusele saadetud nuhtlustele. kui päris täpne olla, siis vaatlesime konnade nuhtlust konnade silmade läbi. ja seal tekkis ka moment, kui konnad olid hämmingus, et miks nad pidid sea tegema... ja siis lõpuks mõistsid, et see on osa Jumala plaanist.
vahel on vaja halbu asju, et Jumala au saaks esile tulla... see võib kõlada jubedalt ja enamik mu mittekristlastest sõpru-tuttavaid-sugulasi haaraks sellest vaimustusega kinni ja hõiskaks, et näed! ongi halb Jumal.. kui ta üldse olemas on, siis miks ta ei hoia oma enda rahvastki... aga hoiab! ma palvetan, loodan ja USUN kogu südamest, et Daniel võib saada täiesti terveks, ta ei jää halvatuks! kuid samas näen ma nii väga, kuidas see õnnetus on kristlasi raputanud.. äratanud.. tegutsema pannud.. ühte liitnud ja pannud Jumalat otsima. juba praegu on see suuri asju teinud meie endi eludes, kes me oleme tema ja ta pere pärast palvetamas... aga see on alles algus.

nõrk

miks ma murdun juba esimese väikese mätta kohal? nii ei saa... kui oled alustanud matka, siis on peamine lihtsalt vastu pidada, isegi kui jõud on otsas ja kõik kohad valusad. ma sain sellega hakkama. nutsin ja sain, miks ma siis seejärel pooleli jätsin kõik? kergem oli alla anda. kergem oli magama jääda, kui edasi võidelda. miks ma uuesti jalgadele ei tõusnud ja katkestamisest hoolimata uuesti ei üritanud? hirm oli. hirm, et keegi ei võta mind enam tõsiselt. et nad näevad minus loobujat.
ja jälle. olen alustanud retke. seekord ei ole see füüsiliselt nii raske. kuid juba esimese künka juures olen peatunud ja kaalun alla vandumist. ometi on mul kogemused, millest õppida... kui ma pressiks end sellest üle... ja siis järgmisest mäest... olgugi, et valupisarad põskedel... mäletan veel seda triumfi, kui ma esimest korda üle finišijoone astusin, nähes, kuidas minu kõrval suured ja tugevad mehed kätel kohale tassitakse.. mina tegin ise selle läbi... ma mäletan seda! aga see mina, kes tollal nii vapper oli, tundub võõras. aga ma ei anna alla. mitte täna.

kiviklibu

nii palju on öelda, kuid ma ei suuda seda sõnadesse panna. veeretan mõtteid oma peas ja kaalun erinevaid variante... aga julgust jääb puudu. ikka tunduks kõik nii võlts. te ei usuks mind nii kui nii. ja ma tunneksin end süüdi, kuigi pole vähimatki põhjust.
seega, kirjutan lihtsalt ühe varju sellest kõigest... ja loodan, et hing leiab veidi rahu. võimatult lollike. ma jonnin. ja haugun vastu. vihkan ennast sellest igal hetkel. kuid muutuda ei suuda.

jõgi

keegi on paberist paadikese jõele ujuma pannud. väikese valge paadikese. kas see tundmatu on soovinud laevukese nii merele saata? see polegi nii kaugel ja vool on kiire... kuid see paadike ei jõua iial merele... ta on takerdunud jõe kohale kummarduva vana paju kuivanud okstesse. vesi vuliseb muudkui edasi ja püüab laevukest hädast välja aidata, kuid edutult. mida enam vett mööda ja läbi voolab, seda rohkem paat vettib ja kulub. tal on olemas veel mingi hägune unistus merest, mis on muutunud ebareaalseks ideaaliks. ta ei mõtlegi, et sinna jõudes tähendaks see kiiret hukku, sest nii pisike paberist laevuke ei peaks suure mere lainetes kuigi kaua vastu. ei, tema jaoks muutub unistus merest iga hetkega aina kaunimaks.. ja aina kättesaamatumaks. unistuses ongi ta juba seal.. ning saab võitu igast lainest, mis tema teele veereb..
väike paadike on jõele jalgu jäämas... peagi laguneb ta tükkideks. võimalik, et mõni tükk jõuabki kunagi mereni... võib-olla ka mitte.

kuu

minu viimase aja tegevustest võib ära mainida:

*tundide viisi rannas lesimist
*veidike ka vees sulberdamist
*hea jäätise otsimist
*rattaga sõitmist
*uute ja põnevate kohtade otsimist, kus sõita (Kopli, Paljassaare, Lasnakas, metsas jahimaja otsimine jne...:))
*ratta parandamist
*Norra minemiseks valmistumist (loe: ohtrat varustuse kokkuostmist)
*tööl käimist (sellega kaasneb päikesepõletus, mida ei saa rannaski!)
*maasikate söömist
*arbuusiaja ootust!!!
*lugemist! (puhas nauding!!!!)
*ülikooli lõpetasin ka ära..

lugu sellest, kuidas konnapoeg kõõrdi vaatama hakkas

elas-oli kord väike konnapoeg.. suht inetuke selline. igatahes meeldis talle hullu moodi piiluda. ta piilus lillevarte tagant, vana katskise savipoti tagant, kummuli ja mõlkis poti alt ja igalt poolt mujalt ka.
siis ühel päeval tekkis tal mõte, et kui kasvataks endale õige tuka! mõtle vaid, kui hea oleks kõiki kogu aeg tuka alt piiluda.. ja üldse ei peaks enam sõltuma välistest teguritest!
mõeldud-tehtud. kasvataski konnapoeg endale tuka. oh seda piilumisrõõmu nüüd!!!
kuid mida enam ta kõiki ja kõike oma tuka alt piilus, seda enam ja enam hakkasid tema suured silmad imelikult käituma. ühel hommikul ärgates avastas konnake suure ehmatusega, et ta ei saagi enam otse vaadata! silmad olid hakanud tuka alt kõõrdi vaatama!

tunneli lõpus paistab valgus...

viimane lõpusirge veel! mõelda vaid, et juba reedel võin jalad seinale visata ja niisama olla:) näiteks terve päeva passida jalgratturite grupisõitu... mis nii muuseas läheb sel aastal läbi ka meie maja eest. vaene vanaisa on hirmus hädas, et ei saa töölt koju autoga, liiklus kinni ja igal pool aiad ees ja meie tänavavahe on võistlustrass.
aga ma võin ka lugeda.. lihtsalt kõike, mis kätte juhtub ja huvitav tundub. ei mingeid südametunnistuse piinu enam, et kohustuslikud asjad enne tegelemist tahaks:)
nii ootan juba, et see kõik läbi oleks.

it is covered

just siis, kui paanika on kõige suurem.. tuleb midagi nii rahustavat ja lohutavat ja head.
ma tunnen ennast kui pehme vati sees. nii nii hoitud. aga see on.. teooria + praktika. see ei ole mul esimene kord elus, kui tegelikult saan vahetult enne rasket olukorda kätte täpsed juhendid, mida tegema pean. vaimses mõttes. ja kui olukord kätte jõuab, on IKKA alguses paanika. aga.. nii, kui ennast kokku võtan ja kuuldu ellu rakendan... laabub kõik. armastan Jumalat!

kaotaja

kus on viimane piir, millest üle astudes enam iial asjad korda ei saa?
vb olen tõesti hull.. vb kujutangi asju ette.. aga ikkagi. ikka veel ei suuda te mulle tõestada, et ma eksin. it's all about seconds... alati.
metsa, kus alles teeb haiget!

tupli türruk

mu vanaisal on üks huvitav arusaam. arusaam rahast. ta on veendunud, et raha ei tohi enda juures hoida. ta ei pea silmas, et see tuleks kuhugi metsa matta... seda hoopis, et raha on kui värske vesi, mis peab kogu aeg voolama. selleks, et raha tuleks, peab seda ära andma.
finantsküsimused on reeglina selline teema, millest enamik inimesi väga hea meelega ei räägi. muidugi arutatakse avalikult ja kõvahäälselt nii õpetajate kui ministrite palganumbreid ja igatsustasusid, reisidele kuluvat raha, söömas kulutatud maksumaksjate raha jne jne jne.. kuid ma pean silmas, et oma isiklikust rahast tahavad suht vähesed rääkida. ei ole just tavaline või populaarne seltskondlik jututeema, kui palju keegi palka saab. või isegi, kui sellest räägitakse, siis harva ollakse ausad.
igal juhul.. et siis raha tuleb liikuma panna.
ma siis panin. viimased päevad olen teinud miljon vajalikku väljaminekut, alustades printeri kassettide täitmisest ja lõpetades rongipiletitega Taanis.. sinna vahele mahub veel hulk pisemaid väljaminekuid. ja siis, kui olin kõik need suured summad minema libistanud oma sõrmede vahelt, helistas mulle mu kallis tädipoeg ja palus kontonumbrit... :) plussi ma küll ei jõudnud... aga küll mõned inimesed peagi veel seda kontokest teada saada tahavad:P

sassis

tunnen, kuidas viimanegi normaalsusekild minust (jäädavalt?) lahkumas on. mu igatsetud saak on niiii siinsamas, kuid ometi täiesti kättesaamatus kauguses. hulluksminemise tunne on. magada ei saa! söömisega on ka omamoodi. njah... eks see ole see kevad! oh.. on seda kõike mulle üldse vaja! taban end rohkem kui kord päevas sellelt mõttelt. mis saab siis, kui midagi ikka nässu läheb ja sellest kõigest ei tule midagi välja? see puudutab tervet mu edaspidist elu nii suurelt.
jah, alles nüüd hakkan mõistma neid, kes enne mind on samas seisus olnud... hirm on. samas suur ootus ja ärevus. ja fantaasia töötab. vaat, et vahel liigagi palju... peaks rohkem reaalsuse ja asjalikkuse juures püsima.
kas ma olen armunud?
ei. ma püüan lihtsalt ülikooli lõpetada...