nii saan sind lihtsalt armastada

eile öösel ei saanud und. tuhnisin läbi oma vanad lapsepõlves kogutud kaardid ja muu taolise träni, mis karpidesse kogutuna kapis seisab ning mida ma ikka aeg-ajalt lappan ja meenutan. leidsin sealt oma kaheksanda klassi kirjanduse referaadi, mis iseenesest oli kolme luuletuse lahtikirjutus. ja mul jäi suu lahti. kas tõesti teadsin ma juba 13 aastaselt seda kõike!? ma lausa pugisesin rahulolust... mulle meeldis see, mida olin kirjutanud. isegi nüüd.. kaheksa-üheksa aastat hiljem. tõepoolest huvitav oli lugeda, et seal oli kirjas üks minu olulisemaid elupõhimõtteid... kuna copyright kuulub mulle siis:

... miks tajub inimene alati liiga hilja, et õige hetk on mööda lastud... ela nii, et sul ei oleks endale hiljem midagi ette heita. ole maailmale avatud, siis on maailm ka sinule avatud ja ära varja inimeste eest oma tundeid, isegi siis, kui arvad, et need jäävad vastuseta...

nüüd, suurema, targema ja elukogenumana, tõden, et see on natuke naiivne... kuid kehtib siiski: ma olen maailmale avatud. tollal, seda kirjutades, ei olnud... kuid nagu näha, siiski tundsin, et tahaksin olla.
kuigi olen kergesti haavatav ja nuga mulle selga lüüa pole keeruline, sest kõik minust on väljaspoole näha, ei karda ma seda.
nagu üks 13 aastane tüdrukuke kunagi kirjutas: paljud inimesed teevad ennast ise õnnetuks, kartes välja öelda tõde.
nii see on

tulemas on kirju suvi...:)

see suvi saab olema nii erinev kõigist teistest. ma tunnen seda iga oma keharakuga! nii palju uut on ees ja nii palju on vaja teha.. enne sügist. nii palju näha ja kogeda..
kõige olulisem aga see, et nii palju on vaja anda ja öelda. väljendada armastust ja soojust ka siis, kui see tundub kaduvat musta auku. kuid minu südames on piisavalt armastust, et see jõuaks ka kõige sügavamasse ja kaugemasse soppi. ja see särab sealt tagasi. kusagil seal sügaval nukkub midagi imelist.
selle hooaja esimene...
:)

kevadvihm

lootsin eile näha esimesi kevadlillekesi oma nina mulla seest välja pistmas. kahjuks vaatas mulle majanurgas vastu kõrge lumehang. mõned päevad veel ning siis peab ka see taanduma kevade soojuse ja päikese ees!
tänavad on kaetud täiesti võimatu löga ja veega. linnast koju tulles loobusin lompidest mööda ronimisest, sest see osutus suisa eluohtlikuks.. ja samas, ma olin ju niigi läbimärg... sellel ei olnud enam suurt vahet, kas marssisin otse lombist läbi või mitte. koju tulles jõin sooja teed ja panin kuivad riided selga; enesetunne oli laes -- kevad on lõpuks ometi käes!
süngest hallist taevast sajab ja sajab ja sajab... VIHMA! selline tunne on, nagu oleks talv kestnud terve igaviku... millal ma viimati nägin vihma? vihmapiiskade trummeldamine mu akna taga äratas mu hommikul kell pool seitse hommikul... ja ma ei sutnud seda uskuda.. vaatasime ja kuulasime seda koos õega... kuidagi värske ja uus tunne on. nagu pühiks see vihm ja taanduv lumi minema midagi vana ja aegunut.
samas tuleb lume alt välja palju prügi ja mustust... mida koristatakse veel jaanipäevani! kuid see on vaid murdosa... vaid hale jäänus sellest vanast.. mille kevadine suurvesi minema uhub.
tunnen südames suurt vabadust. ma lasin lahti. veel tunnen armastust. suuremat armastust kui iial varem. tõelist armastust.

tuhat ust on lahti mu ees...

tunnen end kui Alice imedemaal! mu ees on hulk uksi ja ma ei tea, mis ühegi nende taga ootamas on. karta on, et läheb katse-eksitus meetodiks, kuid kas see ikka töötab siin? mis saab siis, kui esimene, mille avan, osutub valeks, kuid samas ei ole võimalust uuesti proovida?
mis seal ikka! elan ikka vaid ühe korra.
astun veidi arglikult selle ukse suunas, mis kõige sümpaatsem tundub. vajutan linki ja uks vajub irvakile. so.. this is it!
vups sisse:)

ootusärevus

iga kolme minuti tagant piilun oma mailboxi, endal käed värisemas ja süda puperdamas. vastust ei ole. veel. küll ma olen ikka kärsitu, kuid oodates tundub aeg nii mitmeid kordi pikem! argised pisiasjad on juba läbi mõeldud. plaanid tehtud, unistused aina reaalsemat kuju võtmas.
lähen vaatan veelkord, ehk nüüd on vastus tulnud...

downfall

arvasin, et olen tugev.
arvasin, et pakatan energiast ja tegutsemistahtest ja et mitte miski ei suuda kõigutada mu head enesetunnet. arvasin ju, et olen tugev.
and I was so wrong...
vaid viivuga suutsid selle nullida.
aga see on ajutine.
sest tegelikult olen ma ikkagi tugev! ükskõik, et mind sihilikult alavääristad. tegelikult sa vaid kasvatad mind. olema sellest kõigest üle!
kasvamine on valus.

uued tuuled

villu ja mihkel olid vennad. nad elasid oma igapäevast elu, käisid tööl, veetsid sõpradega aega ja aeg-ajalt käisid kodust kaugemal ilma kaemas. nad olid vennad tuuled. nende igapäevatöö seisnes puhumises. elasid nad Eestis, mis on üks rahulik kohake ja hea karjääri alustamiseks puhumise vallas, sest siin saab rahulikult alustada. arenemisruumi on ja samas ei ole nõudmised liiga suured, ei oodata suuri keeristorme ega väga tugevat puhumist.
niisiis oli neil kahel väga rahulik ja idülliline elu.
kuni nende kodumaile saabus bella. bella oli noor tuulehakatis, kelle erialaks oli tuisk ja talvine puhumine. ta ei nautinud midagi rohkem, kui keerutada lund ja tuisata täis inimeste suure vaevaga lahti aetud teid ja radu. ise itsidates liugles ta üle maa ja keerles kui vurrkann suurest rõõmust, lumi kui juuksed ümber tema heljumas...
ühel ilusal päeval kohtas ta villut.
see oli armastus esimesest silmapilgust. villu ei olnud iial varem kedagi sellist näinud. nii noor ja nii ilus oli bella.
sellest päevast alates püüdis villu leida üha uusi mooduseid, kuidas bella tähelepanu köita: küll ajas ta talvel mere küle kallaste, küll langetas suvel metsades keerutades puid. mihkel andis endast parima, et teda korrale kutsuda, sest vanema ja targemana aimas ta, milleni see kõik viia võib, ning ta ei eksinud.
bella ei märganud aga villut, sest tema tormises südames oli koht vaid ühele. kogu tema maailm tiirles ümber mihkli. selle elukogenud, ilusa ja tagasihoidliku iili ümber.
ühel päeval juhtus midagi enneolematut -- tervel maal valitses täielik tuulevaikus.
kõik olid läinud. kõik.
nüüd ei jäänudki üle muud, kui jääda ootama uusi tuuli, mis tooks uut värskust ja elu.

kevadväsimus

aknast väljavaadates tuleb juba väga selline, soe tunne: päike sirab taevas.... puud on kaetud pehme värske lumega.
täna algas märts. tahaks, et see lumi oleks juba läinud! ükskõik, kui ilus see ka ei ole, ma tahaks juba sooja! tahaks midagi rohelist närida...sest kõik mu eelmisel aastal endasse ammutatud energia on otsas. olen kutu mis kutu. jaksan ennast vaevalt liigutada. vähemalt paistab päike juba soojalt:)

bittersweet

you are bittersweet.. to me. igavesti kättesaamatu -- igavesti ahvatlev...

armas olend.

õrritav ja ise nii verejanuline.

silmad, mis ühel hetkel on soojad ja kelmikad, järgmisel hetkel keskendunud. keskenudunud sellele, kuidas mind maha murda.

üksi ei ole ainult hea või ainult halb! igaühes meist on pisut üht ja veidi rohkem teist. sinus on mõlemit piisavalt.

kõige ilusam

paari päeva eest sattusin sorima vanades pildikaustades. leidsin sealt kõige ilusamad pildid oma kõige lemmikumast. igatsus tuli peale. kõige suurem igatsus. aga see tuli tappa. kõige julmemal moel.
vanades asjades sorimine toob alati mälestused kaasa. sellepärast see ongi nii minulik. olen püüdnud muuta seda, et elan minevikus, kuid nüüdseks loobunud. miks peaks ma end muutma selle pärast, et mõnele ei ole see mokkamööda?
igavesest igavesti elan ma ilusates mälestustes ja veel kaunimates unistustes. reaalsus on karm, kuid ma saan sellega hakkama:)
kõige ilusam mälestus sinust...

ei too tulu?

ainuke tõeline väärtus siin elus on raha! midagi teha ilma sellest materiaalset tulu saamata, on lauslollus ja see jäägu tõesti vaid mingite siiralt usklike halastajaõdede või ennast vihkavate ekstsentrikute pärusmaaks. mina ei kavatse liigutada oma väikest sõrme ka, kui te mulle selle eest korralikku tšekki välja ei käi. kes ma teile olen? loodate ära kasutada mind ja minu ainulaadset andekust! seda te võite ju loota. ma ei köhi ka, kui te mulle ei maksa!
dollarid, eurod, naelad -- kõik sobib. mida rohkem, seda uhkem.
kas ma kuulsin sõna moraalne tasu? lubage naerda! jah, just! püüate mind petta, lubades minu töö ja vaeva eest vaid südamerahu ja head enesetunnet. kas te siis ei tea, et seda ei saa raha eestki osta. mida siis veel ilma rahata!

vanus

vana Miska istub palgivirna otsas ja vaatab lähedal askeldavaid varblasi.

tegelikult peaks ma neid taga ajama, kinni püüdma ja maha murdma. no.. kui just veriseks ei tahagi asja ajada, siis vähemalt laiali võiks nad ju ehmatada, selles poleks küll midagi halba.
aga ei jaksa. liiga palju aastaid on turjal.

vaikselt pöörab ta oma pilgu teisale ja uneleb edasi. kunagi oli ta kõige kardetum kass terves naabruskonnas, isegi koerad teadsid ja austasid teda. nüüd on aga uus põlvkond peale kasvanud ja need, kes teda teadsid ja austasid, on ammu parematele jahimaadele siirdunud või siis vinduvad kusagil kuuri või toanurgas. kuigi! paar päeva tagasi oli naabrite mustavalgekirjut Nurri näha aias ringi liikumas. aga samas... ta ka ju suht poisike alles..
ei..aeg läheb kiiresti. vana kass hingab sügavalt sisse ja välja -- kassid ei ohka-- ning keerab end mõnusasti kerra.
varsti tukub ta juba rahulikult ja varblaste sädin ei saaks teda enam vähem segada..

i don't know what to do..

i'm so scared about the future
and i want to talk to you...

silmad kinni.
kõrvad kinni.
näpud sõlme.
süda lukku.

hull

valged seinad ja valge lagi. mitte ühtki kaaslast peale mu oma mõtete, mis ahastust tekitavad. istun vakselt nurgas, sest märatsemisest ei ole kasu. proovisin juba. väsinud olen. kuid magada ei suuda.
nagu pilve peal! kõik on valge ja pehme... kui ma vaid need käed sõlmest lahti saaks, siis ma näeks juba täitsa ingli moodi välja...
sisemiselt on see aga põrgu. teravaim valu, mida iial tunda võib, on üksindusest tulenev. ja ma olen selles kohas ihuüksi.
need, kes väljas, on ammuilma mind unustanud. elu läheb edasi. vahel harva keegi mõtleb, et huvitav, kuidas tal seal läheb. kui ta seda mõtet mõne sõbraa jagab, ei taba to teine esimese hooga äragi, kellest jutt..
aaa..see..appike, ma olin ta juba täiesti unustanud.. ei tea jah, kuidas tal seal läheb. mis tal ikka minna, ega tema ei jaga enam millestki midagi..
oh, kui da vaid teaks.. jagan. jagan küll vähesest, kuid see-eest palju. jagan sellest valust, mis mind siia tõi. sest see valu mind siin hoiab. kui ma vaid suudaks lahti lasta.
lasta lahti..siis ma hõljuks siit valgelt ja pehmelt pilvelt maale tagasi.
kuna tiivad ei kanna, siis kukuksin vast päris valusalt??

Wish I could find a way to disappear

kui saaks valida ühe päeva, mille ma kalendrist kustutaks, siis see oleks kahtlemata 14.veebruar. igaveseks. siis ei peaks ma iial tundma, et on üks päev, kui kõik on õnnelikud ja armastatud..aga mina vaid seda üksikum. siis ei peaks ma iial enam piinlema ja ootama, et kas ma saan ka siiski igatsetud sõnade osaliseks. ei oleks ju palju vaja, kahest sõnast piisaks.... aga loll on midagi sellist üldse loota.
valus on!

härmatis

lumi krudiseb külmast, kui ma vaikselt sammun kodu poole. kell pole üldse nii palju, kuid terve mulle nähtav Pärnu mnt. lõik on täiesti tühi -- ei ühtki autot ega inimest.
peab mainima, et jube mõnus on sedasi üksi kodu suunas tatsata, vaikselt süveneda omaenda mõtetesse ja mitte märgata ümbritsevat. sest ümberringi on nii vaikne ja karge.
pea on selgem. silmad küll punetavad ja kipitavad, kuid südames on kindlus. ja rahu. sest kõik on tegelikult korras. alati ei peagi elu lihtne olema.
aga hetkel ei saa midagi lihtsamat ollagi, vaid parem jalg vasaku ette ja vasak parema ette. siin-seal tuleb veidi ettevaatlik olla, sest mitte kõik kaaskodanikud ei vaevu regulaarselt libedatõrjet tegema..
hea on olla.

tühi koht..

pisarad voolavad täiesti ohjeldamatult. see, et neid nii palju on, ajab mind vaid rohkem marru ja ma nutan veelgi rohkem... miks ei võiks sa minust kasvõi imenatuke hoolida.. miks pead sa mind lausa põlgama!?
ma ei suuda seda uskuda. kuid mis teha... see, et mina silmad kinni panen ja seda nägemast keeldun, ei tee kolli olematuks.
koll istub seal ja põlgab mind. lihtsalt. sest ta ei näe minus midagi.
kas minus on siis üldse midagi....
või olengi tühi koht..millel lihtsalt liiga hea arvamine endast...

I never will forget...

pimestav valgus. värskelt mahasadanud lumi. päike. karge õhk. tuuleiil, mis paneb mind salli koomale tõmbama.

jään napilt trollist maha. tatsun jalalt jalale, et natuke sooja saada.

buss. mobiil heliseb: isa. seejärel valin värisevate sürmedega teise numbri. kutsuv toon.
vastust ei ole.

uus helin. sina. armas. taevalikult armas. vähemalt hetkel. vähemalt täna.

lumi. tänavavalgustuse peegeldus jäätunud ja siledaks libistatud lombil. selges taevas säravad tähed. külma enam ei tunne.

armastan.

Jumalast piisab

ära sa karda ära sa pelga,
Jumalast piisab...

miks sa väidad, et minu armastus Jumala vastu välistab armstuse inimeste vastu!? kas sa ei näe ise, kui karjuv vastuolu on sinu enda jutus, kui sunnid mind tõestama midagi, mida ei ole võimalik minul oma sõnadega sulle tõestada.
ütled, et teed seda armastusest... ma tean, mis on tegelikult see, mis sind ajab seda tegema.. nii kahju..kuid armastusest on asi VÄGA kaugel..
kitsarinnaline ja silmaklappidega ei ole ju mina. meist kahest vaid üks üritab teise ajusid loputada ja oma maailmavaadet vahendeid valimata peale suruda, väites, et teeb seda armastusest.. kas sa tõesti ei taipa, et sa teed just seda, mida sa ise kristlastele ette heidad? püüad vägisi mu tõekspidamisi vääraks keerata... juurida välja minu usku... lihtsalt selle pärast..et sina ei usu..siis ei ole Jumalat olemas? sinu arusaam kristlastest ja kristlusest.. see ei ole isegi mitte iganenud...see on kujundatud... inimeste poolt, kes on pühendunud selle hävitamisele. ja sa lihtsalt ei näe seda.
aga ütled, et mina olen pime.
ära iial sunni mind valima!
sa tead, kelle ma valin...

armastus kõik on ja kõik muudab heaks

armastus on lill -- see kasvab, õitseb ja närtsib.
armastus on õhk -- ilma selleta ei suuda sa hinga.
armastus on vesi -- me kõik januneme selle järele.
armastus on piin -- pikk ootus teeb südame haigeks, kuid täideläinud igatsus on elupuu.(Ps.13:12)
armastus on briljant -- ta tuleb suure valu ja vaevaga teemantist lihvida.
armastus on laul -- see heliseb su hinges päeval ja ööl.
armastus on ookean -- sinna võib igaveseks uppuda.
armastus on tuli -- kui sellega hooletult ümber käia, saab kõrvetada.
armastus on veri -- see voolabab mu soontes
armastus on otsus -- otsus uskuda ja loota ja usaldada.