okasroos

kevad on täis väikesi üllatusi. just vidistas mu akna taga linnuke, kellesugust ma ei ole varem näinud. lilled tärkavad. roosidel on okkad. kui liig hooletu oled, võid väga haiget saada. roosi ei saa kaissu võtta...

time

minu toas ei ole ühtegi kella. ma ei kannata tiksumist. isegi käekell häiris mind. loobusin sellestki:)
mul ei ole vist ajaga üldse mitte kõige parem läbisaamine. kodused leiavad, et ma hakkan alati minema liiga viimasel hetkel, ning siis unustan ka midagi koju ja olen sunnitud tagasi jooksma, ja pean seepärast jooksma busside peale ja ahastades vanaisa anuma, et ta mu autoga ära viskaks.. kasvõi sõidaks bussile, millest ma maha jäin, nii kaua järele, kuini mööda saab...
aeg töötab minu kahjuks. 4 nädalat on aega. et siis... jah. ja siis on see minu käpakeste ulatusest väljas! tik... tak... tik...tak..

NB! Toivo, usu, sa ei ole kell... seega sa EI SAA seda enda kohta võtta lihtsalt!

paanika

paratamatult võtab minu üle võimust kõikide hirmude summa ruut. tulevik näib tume ja olevikki eriti säravam ei ole. kõik rõõm hiljutistest saavutustest tuhmub hetkega, kui mõtlen oma paigaltammuva lõputöö peale. miks mul ei võiks see valmis olla? mis saab siis mu taani sõidust, kui ma ei peaks seda kaitstud saama.. ja norra... jube. ja siis see viimane eksam, milleni on aega napp nädal. kas ma tõesti jaksan selle kõik ikka korraga kaelast ära saada? pean ..ma PEAN! natuke liiga palju on kaalul...

kas ainult inglitel on tiivad?

tahaks lennata. kuid Jumal ei ole minu stadndardvarustuse hulka määranud tiibu. niisiis jääb mul üle vaid unistustes ja unenägudes lennata, sest mis muud need ikka on, kui tuule tiibadesse saanud mõtted.
kui ma vaatan seda väikest liblikat, siis ainus mõte, mis mulle pähe tuleb, on: ideaalne. nii täislikult võrratu! imeline:) kui vaid saaks puudutada ilma sulle liiga tegemata.. kuid need tiivad on nii õrnad. väikseimgi vale liigutus võib purustada su soomus-mustri ning muuta lennuvõimetuks. jah, siis võiksin sind alati enda juures hoida... ütleb miski mu sees, kuid samas.. meenub see liblikas, kelle matsin lapsena suvilas. ma ei ole iialgi nii nutnud ühtki looma mattes, kuid selle väikese liblika pärast nutsin. sest see oli minu süü, et ta suri, mina olin see, kes teda puutuda igatses. enam ma seda viga korrata ei kavatse.

NB! Toivo, ära võta seda isiklikult siin, eksju! ei pea sind liblikaks...

where do you think you're going?

mul on au tunda maailma kõige idiootsemat inimest. kahtlase väärtusega au.
kui lõpuni aus olla, siis tõepoolest, ega ei oskagi sellest rõõmu tunda. sageli varemgi on mind hämmastanud inimeste kitsarinnalisus ja isekus, kuid see lugupeetud indiviid ületab kõik muu. eks selle idiootsusega ole natuke nagu puberteediga: ükski alakas ei tunnista ju ise, et tal see on enne, kui see juba läbi on:) samamoodi tolvan arvab ikka, et tema on see õigeke, kellele liiga tehakse ja kes tegelikult on andekas, tark, osav jne. faktid ja tegelik elu näitavad muidugi vastupidist. suurim idiootsus on arvata, et sinus ei ole midagi idiootlikku.

smile again

iga sõna, mis mulle suunad, on terav kui nael. tungib sügavale ihusse ja sageli südamenigi. valus on, kuid samas tean, et vajan seda tegelikult. ja ma armastan sind selle eest.
veider on see, et nutan, kui ei ole loogilist põhjust. kuid see valu, mida tekitavad sinu otsekohesed, julmad ja südametuina näivad sõnad, toob naeratuse huultele.

sinine hobune

vihma sajab. inimesed kiirustavad töölt koju, pubisse sõpradega kohtuma, teatrisse, lauluproovi, restoraani pidulikule õhtusöögile, sünnipäevale... keegi neist ei märka, et munakivisillutisel lebab sinine hobune. hobuse silmas peegeldub hirm ja ahastus. alles täna ta maaliti ja esitati suure uhkusega õpetajale hindamiseks. nüüd lebab ta siin vihmamärjal tänaval ja inimesed astuvad temast mööda ja üle. nii palju nad siiski hoolivad, et peale ei astu. siiski... oh.. oli seda vaja siis! suur jalajälg otse keset selga! kui tal oleks pisarad, siis ta nutaks, kuid kes seda märkaks... kui ei märgata sinist hobust... siis ei märgata ka tema pisaraid.

ulata mulle käsi

kevadiselt külm ojake kihutab mööda oma sängi. mul ei ole aimugi, kust see alguse saab ega kuhu lõpuks suubub.. aga hetkel on ta ees minu teel. vaatad vastaskaldalt ja naerad. päike sillerdab sinu silmades ja igast sinu näojoonest näen reipust ja rõõmu, su naerulohukesed... sinna võiks pesa teha! no mida sa ootad, ulata mulle käsi ja aita mind siit üle!:) ma ei taha sinna jäisesse vette sulpsatada! ulata mulle käsi.. ja läheme edasi. koos.

woah!

Imeline päev! võrratult kevadine ja soe ilm, veidralt omanäoline ja isegi huvitav koolipäev, fantastilised uudised kirjateel... mida enamat võiks veel tahta!? tunnen end, kui kevadine liblikake, nii kerge ja muretuna:) tahaks kaisutada tervet maailma! tahaks oma suurt rõõmu kellegagi jagada.. nii väga! nüüd on vaja veel vaid koera sabast üle saada ja siis võin rõõmustada ja oma plaanid teoks teha. nüüd on kõik kinni vaid minus endas. kui suudan.. pean:)
wiiiiiiiiiiiiiiiii!!!!!

ebaõiglane

miks on nii, et mõni inimene võib lõpmatuseni teistele haiget teha ja sellest iga kord puhta nahaga pääseda?
miks tehakse mõnele rohkem liiga kui teistele?
kus on siin nüüd siis õiglus???
on. tegelikult on. see, kui hetkel on asjad halvasti, ei tähenda, et need alati nii jääks! Jumal on õiglane ja seega isegi kui täna on õelal olemine reibas ja ta naudib oma sõnade vilja, siis tegelikult peaks ta värisema. värisema selle ees, mis teda ees ootab, sest Isa ei salli ebaõiglust ja Ta hoiab neid, kes teda oma südames tõeliselt otsivad ja armastavad ja kes oma sammud Temaga kooskõlastavad.

nii saan sind lihtsalt armastada

eile öösel ei saanud und. tuhnisin läbi oma vanad lapsepõlves kogutud kaardid ja muu taolise träni, mis karpidesse kogutuna kapis seisab ning mida ma ikka aeg-ajalt lappan ja meenutan. leidsin sealt oma kaheksanda klassi kirjanduse referaadi, mis iseenesest oli kolme luuletuse lahtikirjutus. ja mul jäi suu lahti. kas tõesti teadsin ma juba 13 aastaselt seda kõike!? ma lausa pugisesin rahulolust... mulle meeldis see, mida olin kirjutanud. isegi nüüd.. kaheksa-üheksa aastat hiljem. tõepoolest huvitav oli lugeda, et seal oli kirjas üks minu olulisemaid elupõhimõtteid... kuna copyright kuulub mulle siis:

... miks tajub inimene alati liiga hilja, et õige hetk on mööda lastud... ela nii, et sul ei oleks endale hiljem midagi ette heita. ole maailmale avatud, siis on maailm ka sinule avatud ja ära varja inimeste eest oma tundeid, isegi siis, kui arvad, et need jäävad vastuseta...

nüüd, suurema, targema ja elukogenumana, tõden, et see on natuke naiivne... kuid kehtib siiski: ma olen maailmale avatud. tollal, seda kirjutades, ei olnud... kuid nagu näha, siiski tundsin, et tahaksin olla.
kuigi olen kergesti haavatav ja nuga mulle selga lüüa pole keeruline, sest kõik minust on väljaspoole näha, ei karda ma seda.
nagu üks 13 aastane tüdrukuke kunagi kirjutas: paljud inimesed teevad ennast ise õnnetuks, kartes välja öelda tõde.
nii see on

tulemas on kirju suvi...:)

see suvi saab olema nii erinev kõigist teistest. ma tunnen seda iga oma keharakuga! nii palju uut on ees ja nii palju on vaja teha.. enne sügist. nii palju näha ja kogeda..
kõige olulisem aga see, et nii palju on vaja anda ja öelda. väljendada armastust ja soojust ka siis, kui see tundub kaduvat musta auku. kuid minu südames on piisavalt armastust, et see jõuaks ka kõige sügavamasse ja kaugemasse soppi. ja see särab sealt tagasi. kusagil seal sügaval nukkub midagi imelist.
selle hooaja esimene...
:)

kevadvihm

lootsin eile näha esimesi kevadlillekesi oma nina mulla seest välja pistmas. kahjuks vaatas mulle majanurgas vastu kõrge lumehang. mõned päevad veel ning siis peab ka see taanduma kevade soojuse ja päikese ees!
tänavad on kaetud täiesti võimatu löga ja veega. linnast koju tulles loobusin lompidest mööda ronimisest, sest see osutus suisa eluohtlikuks.. ja samas, ma olin ju niigi läbimärg... sellel ei olnud enam suurt vahet, kas marssisin otse lombist läbi või mitte. koju tulles jõin sooja teed ja panin kuivad riided selga; enesetunne oli laes -- kevad on lõpuks ometi käes!
süngest hallist taevast sajab ja sajab ja sajab... VIHMA! selline tunne on, nagu oleks talv kestnud terve igaviku... millal ma viimati nägin vihma? vihmapiiskade trummeldamine mu akna taga äratas mu hommikul kell pool seitse hommikul... ja ma ei sutnud seda uskuda.. vaatasime ja kuulasime seda koos õega... kuidagi värske ja uus tunne on. nagu pühiks see vihm ja taanduv lumi minema midagi vana ja aegunut.
samas tuleb lume alt välja palju prügi ja mustust... mida koristatakse veel jaanipäevani! kuid see on vaid murdosa... vaid hale jäänus sellest vanast.. mille kevadine suurvesi minema uhub.
tunnen südames suurt vabadust. ma lasin lahti. veel tunnen armastust. suuremat armastust kui iial varem. tõelist armastust.

tuhat ust on lahti mu ees...

tunnen end kui Alice imedemaal! mu ees on hulk uksi ja ma ei tea, mis ühegi nende taga ootamas on. karta on, et läheb katse-eksitus meetodiks, kuid kas see ikka töötab siin? mis saab siis, kui esimene, mille avan, osutub valeks, kuid samas ei ole võimalust uuesti proovida?
mis seal ikka! elan ikka vaid ühe korra.
astun veidi arglikult selle ukse suunas, mis kõige sümpaatsem tundub. vajutan linki ja uks vajub irvakile. so.. this is it!
vups sisse:)

ootusärevus

iga kolme minuti tagant piilun oma mailboxi, endal käed värisemas ja süda puperdamas. vastust ei ole. veel. küll ma olen ikka kärsitu, kuid oodates tundub aeg nii mitmeid kordi pikem! argised pisiasjad on juba läbi mõeldud. plaanid tehtud, unistused aina reaalsemat kuju võtmas.
lähen vaatan veelkord, ehk nüüd on vastus tulnud...

downfall

arvasin, et olen tugev.
arvasin, et pakatan energiast ja tegutsemistahtest ja et mitte miski ei suuda kõigutada mu head enesetunnet. arvasin ju, et olen tugev.
and I was so wrong...
vaid viivuga suutsid selle nullida.
aga see on ajutine.
sest tegelikult olen ma ikkagi tugev! ükskõik, et mind sihilikult alavääristad. tegelikult sa vaid kasvatad mind. olema sellest kõigest üle!
kasvamine on valus.

uued tuuled

villu ja mihkel olid vennad. nad elasid oma igapäevast elu, käisid tööl, veetsid sõpradega aega ja aeg-ajalt käisid kodust kaugemal ilma kaemas. nad olid vennad tuuled. nende igapäevatöö seisnes puhumises. elasid nad Eestis, mis on üks rahulik kohake ja hea karjääri alustamiseks puhumise vallas, sest siin saab rahulikult alustada. arenemisruumi on ja samas ei ole nõudmised liiga suured, ei oodata suuri keeristorme ega väga tugevat puhumist.
niisiis oli neil kahel väga rahulik ja idülliline elu.
kuni nende kodumaile saabus bella. bella oli noor tuulehakatis, kelle erialaks oli tuisk ja talvine puhumine. ta ei nautinud midagi rohkem, kui keerutada lund ja tuisata täis inimeste suure vaevaga lahti aetud teid ja radu. ise itsidates liugles ta üle maa ja keerles kui vurrkann suurest rõõmust, lumi kui juuksed ümber tema heljumas...
ühel ilusal päeval kohtas ta villut.
see oli armastus esimesest silmapilgust. villu ei olnud iial varem kedagi sellist näinud. nii noor ja nii ilus oli bella.
sellest päevast alates püüdis villu leida üha uusi mooduseid, kuidas bella tähelepanu köita: küll ajas ta talvel mere küle kallaste, küll langetas suvel metsades keerutades puid. mihkel andis endast parima, et teda korrale kutsuda, sest vanema ja targemana aimas ta, milleni see kõik viia võib, ning ta ei eksinud.
bella ei märganud aga villut, sest tema tormises südames oli koht vaid ühele. kogu tema maailm tiirles ümber mihkli. selle elukogenud, ilusa ja tagasihoidliku iili ümber.
ühel päeval juhtus midagi enneolematut -- tervel maal valitses täielik tuulevaikus.
kõik olid läinud. kõik.
nüüd ei jäänudki üle muud, kui jääda ootama uusi tuuli, mis tooks uut värskust ja elu.

kevadväsimus

aknast väljavaadates tuleb juba väga selline, soe tunne: päike sirab taevas.... puud on kaetud pehme värske lumega.
täna algas märts. tahaks, et see lumi oleks juba läinud! ükskõik, kui ilus see ka ei ole, ma tahaks juba sooja! tahaks midagi rohelist närida...sest kõik mu eelmisel aastal endasse ammutatud energia on otsas. olen kutu mis kutu. jaksan ennast vaevalt liigutada. vähemalt paistab päike juba soojalt:)

bittersweet

you are bittersweet.. to me. igavesti kättesaamatu -- igavesti ahvatlev...

armas olend.

õrritav ja ise nii verejanuline.

silmad, mis ühel hetkel on soojad ja kelmikad, järgmisel hetkel keskendunud. keskenudunud sellele, kuidas mind maha murda.

üksi ei ole ainult hea või ainult halb! igaühes meist on pisut üht ja veidi rohkem teist. sinus on mõlemit piisavalt.

kõige ilusam

paari päeva eest sattusin sorima vanades pildikaustades. leidsin sealt kõige ilusamad pildid oma kõige lemmikumast. igatsus tuli peale. kõige suurem igatsus. aga see tuli tappa. kõige julmemal moel.
vanades asjades sorimine toob alati mälestused kaasa. sellepärast see ongi nii minulik. olen püüdnud muuta seda, et elan minevikus, kuid nüüdseks loobunud. miks peaks ma end muutma selle pärast, et mõnele ei ole see mokkamööda?
igavesest igavesti elan ma ilusates mälestustes ja veel kaunimates unistustes. reaalsus on karm, kuid ma saan sellega hakkama:)
kõige ilusam mälestus sinust...