usk, mägi liigu merre!

ma tunnen lõpuks ometi oma südames rahu ja julgen öelda, et tean vähemalt mõnda vastust. samas on mu südames ärevus. kuid see on selline meeldiv ärevus, tuleb teadmisest, et midagi on tegelikult ka toimumas, et Jumalal on ka minu jaoks eriline plaan... ja mida raskem mul on seda plaani ellu viia, seda rohkem on väärt lõpptulemus.
täna ütles keegi tore inimene mulle, et usalda oma südame häält. et isegi, kui mõistus räägib sellele vastu, siis kuula oma südant. ja seda ma kavatsen teha, kuid ennem tahan ma oma südames suurpuhastuse teha. avastasin, et Jeesusele on seal viimasel ajal kuidagi häbematult väike nurgake jäetud. ma olen nii õnnelik, et Ta selle tõttu sealt lahkunud ei ole! nüüd tahan asjad jälle õigesse korda saada. tõeline õnn võib olla VAID koos Jumlaga.
samuti tõeline armastus. ja armastus..on elu alus. kuid oluline, on see, et mitte panna mööda..armastuse defineerimisel. armastus ei ole lihtsalt see, et kui näen ilusate silmadega poissi, siis hakkab süda kiiremini põksuma. armastus on sellest palju enam. armastus on otsus. otsus panna enda mina maha ja saada üle kõigist katsumustest, rünnakutest raskustest. ja minna edasi, hoolimata kõigest sellest, mis tee peale ette lükatakse.
JUMAL ON ARMASTUS!

näilikust ja tegelikust maailmast

elu pole õiglane. sageli aga on ta täpselt selline, nagu näib. ei ole kõigel varjatud tagamõtet.ei peitu julmade sõnade taga armastust, kulmukortsutuses sõbralikkust. ent siiski.. lootus jääb, et ükskõiksuse taha peidetud hoolimine on siiski olemas.
nägin täna, kuidas üks väike ja armas olend kartis nii väga seda, kes on tema ta kohalt tõrjunud. oma elupäevade lõpul peab see vaeseke kannatama tõelise psühhoterrori all, omaenda kodus. mis sellest, et ka mina teda sageli ära ajan..mis sellest, et see kallike arvab, et ka mina ei hooli.. siis tegelikult, armastan ma seda kassi rohkem, kui ühtegi teist!!! see ei ole aus, et tuleb üks suvaline kutsikas, keda ei huvita mitte üks teps, kas see kassike on olnud meie maja valvur viimased 10 aastat või mitte.. ei.. see koer ei vaveu mõtlema, kuid mina mõtlen.. mõtlen, et tegelikult on see loll koer mulle ka kallim, kui ta ise aimab. näilikult ma põlgan teda, ei anna laua äärest süüa, ei lase tal ennast närida..jne. kuid seda kõike teen ma sellepärast, et hoolin. aga jah.. kas alati on ükskõiksuse taga hoolimine?

I feel like I'm in hell

I feel like dying when you curse me up one end
and down another
I get disgusted when the way you kill me seems so subtle
you left me crying in a mud puddle


I ALSO BLEED YOU KNOW!!!!!!!

miks miks miks... on alati nii, et kui ma juba natukenegi hakkan usaldama..siis mõistan "kallite" kaasinimeste suure abiga, kuidas ma jälle puusse panin. kas tõesti ei leidu kedagi, kes oleks võimeline selle mulle niiviisi lahti seletama, et ma ... rahu saaks?
miks pean mina nutma?
miks pean mina olema see, kes kaotab?
miks ei võiks kasvõi üks kord mitte kehtida reegel, et mida rohkem ma hoolin, seda halvemini minust arvatakse!?!?
miks just teie?
ja miks ma igatsen enda kõrvale seda ühte ja ainukest inimest, kes enam kunagi siin.. selles maises maailmas mu kõrval ei seisa... mind lohuta..mulle ütle, kui tobe ma olen, et sellise asja pärast üldse nutan... sunni mind enesehaletsemist lõpetama... tule ja lihtsalt kallista..

miks...?

täpp

elas kord üks väike täpp. täpile väga meeldis kõik punane. ta ise ei teadnud, miks see nii oli, kuid ta ei vaevanud sellega ka üldse oma pead.ta armastas ka ise punaseks värvuda nii sageli kui võimalik.
aastad möödusid ja väike täpp sai suureks. seda siis mitte mõõtmetelt, mõõdu poolest jäi ta alati pisikeseks, aga miski tema sees sai suureks.
ühel ilusal päeval nägi täpp midagi erakordset. see oli nii ilus, et ta ei osanud alguses isagi midagi ette võtta. ja see oli punane. hämmastunult uuris täpp seda imelooma... kuni jõudis selgusele. see oli triip. oh seda kurvastust!!! täpid ja triibud ju ei sobi omavahel! aga sellele konkreetsele täpile meeldis see konkreetne triip.
ja nii lihtsalt oligi.
meeldis ja kõik.
lõppu ma rääkida ei oska. sest rohkemat ma ei tea. aga triip ja täpp, vast võiks nende endi käest küsida.

Seigneur, tu gardes mon âme

Seigneur, tu gardes mon âme;
Ô Dieu, tu connais mon coeur.


kui ise enam edasi minna ei oska, siis on vaid üks koht, kuhu pöörduda abi otsimiseks -- Jumala juurde! ükskõik, mis ka ei ole, seal on alati lahendused.

mu kõrvus on üks noot.. üksainuke. nii puhas ja selge. kauni kõlaga. kui silmad sulgen ja sellele mõtlen, siis meenub kuldne valgus, mis mind täitis seda keelt puudutades... kui vähe on vaja, et ma end hästi tunneks. sellest noodist täiesti piisas sel hetkel. küllap piisaks ka seekord.
piisaks isegi lihtsalt sellest, kui seda nooti kuuleksin teiste seas. piisab sellest, et kuulen...

kuuvarjutus

Kuu on Maa kaaslane. Kui Päike, Maa ja Kuu jäävad kõik ühele joonele... Maa kõige keskele..siis langeb vari Kuule nii, et ta "varjub". ja siis ongi kuuvarjutus.
kuuvasjutus on see, kui Maa seisab Päikese ees...
kui meid panna ühele joonele... kes keda siis varjab?
üks jääb püsime, teine kaob.
võitja saab olla vaid üks, selles mängus reegleid muuta ei saa. kahjuks.
seega..kes?
kui vaid teaks, kus neid otsuseid langetatakse...

fly away with me!

tahan ära! lihtsalt sellest rutiinitust rutiinist välja. ei kannata seda jubedat maa ja taeva vahel hõljumist. süda läigib... millest küll. mida ma endast mõtlen? kes seda küll teab.. muiates vaatan inimesi, kes usuvad, et nemad teavad.. osad neist väga mööda ei panegi... kuid enamik teeb vaid oletusi, mis on tõest kaugemal kui veenus jupiterist. aga kus see tõde siis on? kui ma vaid ise seda teaks. see ongi nii imelik.. et mul pole aimugi, mida ma tahan ja miks teen asju, mida teen. tundub..nagu juhiks mind mingi nähtamatu käsi.. ei, see pole mitte hea! see annab endast parima..et mind rajalt kõrvale kallutada. ja ma olen nii nõrk, enamikul juhtudest pol sellel kuigi raske must üle olla. ometi, mul on selja taga maailma tugevaim Jõud, ent ikka ma kukun. nõrkus on mu nimi.
kes oleks nõus koos minuga lahkuma?

lootus on surematu

sõlmes olen. suures suures umbsõlmes. aga lahti harutad lihtsalt ei viitsi? ei noh..mis see siis olgu..loomulikult võtan ennast kokku:) ei saa olla nii...et .. noh... nii. saate aru küll... nii... endassetõmbuv. see pole mina. jah..ehmatasin hetkeks..kuid ma õpin uuesti inimesi usaldama. ma loodan. lootus on ju surematu.
lootus on see, mis mind liikumises hoiab. kui hirm tundmatuse ees mind abituks muudab..ning see abitu tunne minus jälestust tekitab..siis ometigi särab üks lootusekiir mu silmades... ja need säravad..ka läbi pisarate...
ja ma naeran..ei naerata vaid naeran, sest see muusika, mis mu südames heliseb, on niivõrd... elav. see muusika on värvides, lõhnades... kõiges. ma aiman seda iga rakuga.
aga kui mu meeled mind petavad??? kui see muusika on tegelikult hoopis teistsugune!?
ei. ma ei lase sellest lahti. see hoiab mind. see muusika... ma nagu elaks sellest. ma ei vaja isegi õhku nii väga, kui seda. aga samas... ma tean, et ühel hetkel pean ma olema piisavalt tugev, et elada ise. sest see ei jää sinna igaveseks sellisel kujul. ühel hetkel pean ma ise seda aitama. siis, kui ta muutuma peab. ja siis pean ma väga tugev olema... veel tugevam kui see muusika ise. kuid vaid Üks tunneb mu südant.. ja valvab mu hinge... vaid Temale pean ma nüüd lootma!

I'm so afraid of wakeing!

kõik on nii ilus, nii hea, nii valutu... pea et täiuslik.
aga kui see on vaid uni!?
ma nii palun, et ei oleks...
kuid see hirm kummitab mind...
laske mul siia jääda, palun
I'm so afraid of wakeing,
please don't shake me!!!

Sina

Sina...

... ajad mu segadusse
... tood mu mõtteisse selguse
... vastad
... ei vasta
... armastad
... kaitsed
... halastad
... valvad
... ootad
... annad
... võtad
... karistad
... andestad
... oled kõikvõimas

Sina oled Jumal

how do you know what's good for me?

tundub, et kõik teised teavad paremini kui ma ise, mida vajan.
see võib kõlada uskumatu, kuid tegelikult on mul endal ka mõtlemisvõime.
tee, mille valin, ei ole valutu.
kuid teise teeotsa lasin juba mööda.
tagasi ma ei lähe.
elu on selleks liiga lühike.

värviline

kui vikerkaarest läbi astuda, muutub kõik teistsuguseks! siin on nii ilus ja värviline... isegi mina olen ilusam... kõik on palju palju ilusam
täiesti joovastav õnn.
pisiasadest.
juubeldades tantsin ringi, hoides su pilti enda embuses... ootan sind ja sa tuled. ka sina oled värviline:)
tean, et mingil hetkel pean ma sinna tagasi minema, kus kõik muutub jälle halliks, kuid hetkel see mind ei huvita.. ei huvita see, et mida õnnelikum olen siin, seda rohkem hakkan seda seal olles taga igatsema... ma naudin seda ilusat ja toredat aega nii kaua, kui seda on antud. pärast seda.. tulgu, mis tulema peab. vahel saabki just valu tundes aru, et elad...
kallis oled!

'cause tonight pride must be killed!

nii imelik on olla.

külm

mul on nii külm.
seisin üksi sellel ristmikul ja ootasin. ise ka ei teadnud mida või keda..aga lihtsalt seisin. "tulgu, mis tuleb,"mõtlesin ja panin oma vaimu valmis kõige hullemateks koletisteks ja valuks. kuid mitte midagi ei tulnud. ja see oli veel hullem kui kõik see, mida kartsin.
kuid ma seisin edasi. külm puges aina enam naha vahele.
ja veelgi sügavamale...
see jõudis mu hingeni.

somewhere over the rainbow..

.. seal on koht me mõlema jaoks..seal olen ma lõpuks õnnelik.
seniks aga.. ole sina õnnelik. isegi selle nägemine annab mulle rahu.
kuid unistustes olen ikkagi seal kaugel värvide taga.
seal on iga su naeratus mulle kui eluvesi ja su pilk kui päikesekiir.
sest seal on need mulle.
siin on mu oskas vaid sind kaugelt imetleda ja nautida seda pisukest, mis mullegi vahel osaks langeb. neid üksikuid päikesekiiri ses pimedas pilvealuses ilmas ja naeratusi..mis peegelduvad mu südames. mis kingivad mulle rõõmu.
siin oled sa mulle keelatud vili, seal aga armsam.
oled mulle nii kallis!

kastist VÄLJA!

mul on niiiii ilus kast! ma olen ise selle ilusaks kujundanud. palju vaeva ära näinud ja.. tõesti, mulle meeldib siin olla. väljas on külm ja kole. ma tean küll... ükskord kui Isa mul selle kasti pealt ära kergitas, siis ma nägin. et natuke liiga tühi oli. liiga üksi olin. sest ümberringi oli liiga palju inimesi. ja võimalusi. aga siia kasti ma ju joonistasin sinu ka sisse:) ja veel mõned inimesed, et mitte mingil tingimusel üksi olla..
nüüd ma rääkisin uuesti Issiga. Ta ütles, et põletab selle kasti mu ümbert ära, kui ma ise välja ei tule. ma juba vaikselt piilusin, kuid ma ei TAHA! ma olen selle kastiga harjunud. ma olen selles juba nii kaua olnud. sellest on saanud mu elu näiline tegelikkus. ma kardan, sest kui asi põletamiseks läheb, siis saan ju hullu moodi haiget...
aga ma pole veel valmis välja tulema. kas keegi aitaks mind???