elu pole õiglane. sageli aga on ta täpselt selline, nagu näib. ei ole kõigel varjatud tagamõtet.ei peitu julmade sõnade taga armastust, kulmukortsutuses sõbralikkust. ent siiski.. lootus jääb, et ükskõiksuse taha peidetud hoolimine on siiski olemas.
nägin täna, kuidas üks väike ja armas olend kartis nii väga seda, kes on tema ta kohalt tõrjunud. oma elupäevade lõpul peab see vaeseke kannatama tõelise psühhoterrori all, omaenda kodus. mis sellest, et ka mina teda sageli ära ajan..mis sellest, et see kallike arvab, et ka mina ei hooli.. siis tegelikult, armastan ma seda kassi rohkem, kui ühtegi teist!!! see ei ole aus, et tuleb üks suvaline kutsikas, keda ei huvita mitte üks teps, kas see kassike on olnud meie maja valvur viimased 10 aastat või mitte.. ei.. see koer ei vaveu mõtlema, kuid mina mõtlen.. mõtlen, et tegelikult on see loll koer mulle ka kallim, kui ta ise aimab. näilikult ma põlgan teda, ei anna laua äärest süüa, ei lase tal ennast närida..jne. kuid seda kõike teen ma sellepärast, et hoolin. aga jah.. kas alati on ükskõiksuse taga hoolimine?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar