okaslambake

mulle nii meeldivad muinasjutud! ja multikad ka. nendes on midagi nii siirast ja süütut, mis kiires igapäevaelus nii kergesti ununema kipub. seal on siiras armastus... ustavad sõbrad. on ka kurjad nõiad ja lohed. aga alati pääseb headus võidule. alati jääb kuri pool kaotajaks. aga see ei võta ära põnevust. ma vaatan uut multikat nii õhinal, et unustan kõik maailma enda ümber! kangestun hirmunult, kui kiisupoeg kõrgelt sillalt sügavale jõkke kukub või kuri ülemteener kassipere lõksu püüab. siiski... selleks ju kangelased ongi, et rasketes olukordades appi tulla. multikates ja muinasjuttudes väärtustatakse üht oluliseimat asja. nimelt sõprust ja lojaalsust. ja armastust. loomulikult armastust. need võidavadki kurjuse! ja natuke humoorikat kavalust;) lastele see meldib. siis nad lagistavad südamest naerda. aga see peab olema lihtne, et nad ka sellest aru saaks. hea muinasjutt on see, mida lapski lugeda tahab ja hea multikas see, millest laps aru saab ja mis teda naerma ajab.
aga mulle meeldivad tõepoolest multikad ja muinaslood. kasvõi tuhat korda uuesti kuulata ja vaadata. sest need tekitavad lootust. teevad südame soojaks, tuletavad meelde seda, kui ise veel väike olin ja südamest naerda lagistasin või ... pisaraid valasin..sest natuke kurbust käib ikka asja juurde.. tegelikult.. ma ei olnudki nii väike enam, kui viimati multikat vaadates nutsin. alles nüüd..suvel:) seal bussis, kui me vaatasime Jääaega... suutsin ma kahel korral töinama panna. kui tiiger kangelaslikult suri.. ja kui selgus, et tegelikult ikkagi on multikamaailm ka seebiseriaale näinud -- tiiger ei saanudki tegelikult surma ja tuli tagasi. see ajas mu isegi veel rohkem nutma.
igatahes, siit tuleneb veel üks muinaslugude ülioluline omadus:
neil on alati ÕNNELIK LÕPP!