miks mu naabritel on valge aed?

jalutades mööda meie kena kodukandi vaikseid tänavakesi ja niisama omades mõtetes olles tunnen, et iga natukese aja tagant miski nagu kuidagi... paneb reageerima. ma ei taba ära, mis täpselt, kuid midagi nagu oleks. veidike edasi ja ma taipan: valge aed. enamasti on siinsed aiad rohelised, pruunid või siis muudes rahulikes toonides... siis siin-seal torkavad silma ka valged aiad. paneb mõtlema, et miks on minu naabritel valge aed. see ei näe ilus välja, pigem kole ja määrdunud. seestpoolt kindalsti veelgi hullem, sest koer räsib seda hoolega.. milleks siis? selleks, et jätta idüllilise äärelinna ideaalperekonna muljet? väga võimalik... kuid olge nüüd! see aed ei suuda varjata seda, mis toimub selle maja seinte taga. või siis... ongi seal just seesama.. tüüpiline keskklassi perekond, kes omadega haljale oksale jõudnud, kelle lapsed end lõiguvad ja narkotsi panevad, sest vanematel pole nende jaoks aega... kus vanem perepoeg on valmis inimesi kägistama, kes tema vastleitud natsionalse maailmavaatega ei nõustu, kus noorim tütar on üle küla teatud oma teenuste poolest... isa peksab ema laste silme all...lihtsalt selle pärast, et talle tööl halvasti öeldi. ja ema peab järgmisel päeval koolis, kus ta töötab, valetama, et lõi ennast ära kui moosipurki kapist võttis...
aga neil on valge aed... ja sellest kaugemale polegi vaja näha!

ebaviisakus

heh..olen jah ebaviisakas! ja ise sellega nii rahul...
hmm..siiski mitte, muidu ma seda siin ei kirjutaks. aga ma ei kahetse seda -- olid selle ära teeninud..ja kuigi tean, et nii ei ol eilus ja ma ei taha, e tminuga nii tehakse.. ma siiski ignoreerisin sind täie rahuga... and it felt GOOD!
huvitav..kas mind ignoreeritakse sama tundega? kas minu uksest sisseastudes turtsatad sina niisamuti? südames..salaja..avalikult sa ei saa ja ei julge. avalikult sa naeratad mulle ja kallistad mind..aga kui väikegi võimalus on vältida minuga suhtlemist, siis sa ei mõtle kaks korda enne, kui seda kasutad... ja see on see, mis ajab mind nutma. jah.. olen väike äpu ja õnnetu lepakas, kes istub liinibussis ja pisarad voolavad.. inimesed ümberringi vahivad..aga ma ei saa sinna midagi teha. mulle teeb see haiget...
ja siis jah, et võib-olla ma siiski ei tohiks ise ebaviisakas olles seda ise nii nautida..ja siis kui mulle sama tehakse nii nõrk olla... tee teisele seda, mida tahad, et sulle tehakse... hmm..proovisin juba. ei tööta kahjuks! mitte, et see kunagi ei töötaks...tegelikult reegel on selline! ja seda peab tegema... aga noh...minu puhul kahjuks ei tööta... mida rohkem mina armastan, seda vähem armastatakse mind.

there is this one thing...

süstemaatiliselt ja sihikindlalt lõhud sa mind. kõige hullem selle juures on see, et tahad vaid mulle head! kuid iga liigutus, mille tegemata jätad, põhjustab kümnekordset valu.. iga sekund, mis kulub, viib mind edasi arusaamisele... et nii on asi määratud. aga me ei lase asjadel olla sedasi kui need peaksid. mina olen ka kõigest inimene. nõrk inimene.
panen hambad risti, neelan pisarad..ja astun edasi. terav valgus pimestab.. kuid hei! varjud jäävad ju seljataha!
see ei lohuta mind eriti....sest kui valgus oleks otse ülevalt, siis jääks vari lühikeseks.. peaaegu et olematuks..ja see jääks mu alla. kui vaid oleks see juhtimine ja valgus ülevalt...
aga ma ju teadsin juba siis, et seda ei ole. vahel on Jumala hääl nii selgesti mis õige ja mis vale on.
ma ei tee endale enam illusioone. ma ei püüa ennast petta, et saan sellest kõigest imelihtsalt üle. sest nüüd ma tean, et see on midagi palju enamat kui lihtsalt üleminev emotsioon..
kuigi.. võiks ju olla...

pm

sinu nimi. see ilus nunnu nimi..seisab selle üllitise all!
WOW!
kas tõesti sina, kallike, kirjutasid selle!? küll sul ikka on annet!
näed siis... jälle ma klammerdun sinusse veidike enam. sest sa oled niiii hea.
ja andekas.
ja tark ja osav ja ilus ja armas ja hooliv(?) ja naljakas ja lahe ja asjatundlik ja abivalmis ja KÕIK!
sa oled minu jaoks... maailm

no one said that it was easy

ma tahaksin sulle öelda, et armastan sind. kuid siis ma ju valetaksin sulle? ja seda ma ei taha... sest.. tegelikult on mu suurim soov sind armastada.
milles siis küsimus? ei, mul ei ole kedagi teist... mul olen lihtsalt mina. olen liiga kinni iseendas. mina mina mina.
kui ma sind tõeliselt armastaks, siis ma ei paneks sind sellesse seisu ja olukorda, kus oled. kui ma sind tõeliselt armastaks... siis ma ei kerjaks su tähelepanu. siis ma oleks õnnelik selle üle, kui sul hästi läheb. ei, olen nüüd ka! loomulikult olen!! see pole üldse küsimuski. aga.. praegu tahan ma sind omada. ja see ei ole armastus mõistan seda nüüd.
kui ma sind tõeliselt armastaks..siis ma laseks su vabaks. aga see on nii neetult raske!

?

näed sa siis nüüd! et ka mina pidin ikka siia välja jõudma.. hmm.. endal ka hale olla...
appike, kuidas ma tahaks selle kõik olematuks teha!
mida ma siis nii hullu tegin?
püüdsin välja pressida!!!
panen mängu kogu oma sisemuse..kõik oma emotsioonid ja väljendusoskuse(oskamatuse)... ja noh... pressin välja. aga sedasi ei saa tegelikult..ja ma tean seda.
ma ju nägin kord tema peal, kuhu see asi viis... kibestumus.. viha ja valu... ja teistele noa selga löömine... mürk, mis rikkus ka meie elud... ma ei taha sinnamaale jõuda!
kuidas ma saaks sellelt karussellilt maha?

sügavik

sinu silmad... nina, kulmukaar... kelmikad silmad ja naeratus. miks ma neid kõikjal näen? miks ma otsin igas inimeses vaid märke ja vihjeid sinule? miks ei suuda ma mõelda mitte ühstki teisest?
ometigi pean sinust lahti laskma ja uppuma. ehk ootab mind selle sügaviku põhjas veealune salakuningriik? täis aardeid ja rikkusi ja minu unistuste prints ootab mind just seal... aga senikaua, kuni ma lahti ei lase, ma sinna põhja iial ei jõua... sest samas võib selles põhjas olla pimedus ja üksinuds... või siis lihtsalt... ma hoian nii kõvasti kinni, et sõrmed veritsevad.. ja süda ka... tunnen, kuidas miski mu käte vahel muutub libedamaks.. sa tahad vabaneda.. kuid ma hoian topeltjõuga... isegi, kui väliselt olen lahti lasknud, siis südames on endiselt kramp.. kramp, mis hoiab mind sinu külge klammerdununa...