ebaviisakus

heh..olen jah ebaviisakas! ja ise sellega nii rahul...
hmm..siiski mitte, muidu ma seda siin ei kirjutaks. aga ma ei kahetse seda -- olid selle ära teeninud..ja kuigi tean, et nii ei ol eilus ja ma ei taha, e tminuga nii tehakse.. ma siiski ignoreerisin sind täie rahuga... and it felt GOOD!
huvitav..kas mind ignoreeritakse sama tundega? kas minu uksest sisseastudes turtsatad sina niisamuti? südames..salaja..avalikult sa ei saa ja ei julge. avalikult sa naeratad mulle ja kallistad mind..aga kui väikegi võimalus on vältida minuga suhtlemist, siis sa ei mõtle kaks korda enne, kui seda kasutad... ja see on see, mis ajab mind nutma. jah.. olen väike äpu ja õnnetu lepakas, kes istub liinibussis ja pisarad voolavad.. inimesed ümberringi vahivad..aga ma ei saa sinna midagi teha. mulle teeb see haiget...
ja siis jah, et võib-olla ma siiski ei tohiks ise ebaviisakas olles seda ise nii nautida..ja siis kui mulle sama tehakse nii nõrk olla... tee teisele seda, mida tahad, et sulle tehakse... hmm..proovisin juba. ei tööta kahjuks! mitte, et see kunagi ei töötaks...tegelikult reegel on selline! ja seda peab tegema... aga noh...minu puhul kahjuks ei tööta... mida rohkem mina armastan, seda vähem armastatakse mind.