break my body

Jalutan mägiteel mere ääres ja taipan, et see ongi õige. Just see ja just nüüd. Tunnen, kuidas üleloomulik armastus minust läbi voolab ja ma lihtsalt olengi õnnelik. Täiesti ihuüksi sellel kaugel mägiteel.. "in forest land. Far from home".
Sel samal hetkel on nii selge kõik see, mis ees seisab. Kõik, mida tegema pean, selleks, et see ilus nägemus teoks saaks. Miljon mõtet ja plaani keerleb kaootiliselt pisikeses peas, mis tahaks kõige selle peale lõhkeda.
Tunnen iseenda üle ääretut uhkust, sain järjekordselt hakkama sellega, milleks keegi mind võimeliseks ei pidanud. Jah, oli hetki, kui arvasin, et olengi alla vandunud, kuid siiski sain teilt jõudu, et edasi suruda. Ma sain hakkama!
Ma olen palju rohkem väärt, kui see vastik väike vigin mu sisemusest mulle väita püüab -- üha uuesti ja uuesti roomab ta oma pimedast urust välja. Miks ta ometi alla ei anna? Kas ta ei näe, et ma olen nii õnnelik, et ka kõige haledam pilt, mille ta minust maalib, voolab laiali selle vihma käes, mis mind just üle kastis?
Läbi säravate piiskade maalib Jumal taevalaotusesse vikerkaare. Igavese tõotuse märgi.