lootus on surematu

sõlmes olen. suures suures umbsõlmes. aga lahti harutad lihtsalt ei viitsi? ei noh..mis see siis olgu..loomulikult võtan ennast kokku:) ei saa olla nii...et .. noh... nii. saate aru küll... nii... endassetõmbuv. see pole mina. jah..ehmatasin hetkeks..kuid ma õpin uuesti inimesi usaldama. ma loodan. lootus on ju surematu.
lootus on see, mis mind liikumises hoiab. kui hirm tundmatuse ees mind abituks muudab..ning see abitu tunne minus jälestust tekitab..siis ometigi särab üks lootusekiir mu silmades... ja need säravad..ka läbi pisarate...
ja ma naeran..ei naerata vaid naeran, sest see muusika, mis mu südames heliseb, on niivõrd... elav. see muusika on värvides, lõhnades... kõiges. ma aiman seda iga rakuga.
aga kui mu meeled mind petavad??? kui see muusika on tegelikult hoopis teistsugune!?
ei. ma ei lase sellest lahti. see hoiab mind. see muusika... ma nagu elaks sellest. ma ei vaja isegi õhku nii väga, kui seda. aga samas... ma tean, et ühel hetkel pean ma olema piisavalt tugev, et elada ise. sest see ei jää sinna igaveseks sellisel kujul. ühel hetkel pean ma ise seda aitama. siis, kui ta muutuma peab. ja siis pean ma väga tugev olema... veel tugevam kui see muusika ise. kuid vaid Üks tunneb mu südant.. ja valvab mu hinge... vaid Temale pean ma nüüd lootma!