sügavik

sinu silmad... nina, kulmukaar... kelmikad silmad ja naeratus. miks ma neid kõikjal näen? miks ma otsin igas inimeses vaid märke ja vihjeid sinule? miks ei suuda ma mõelda mitte ühstki teisest?
ometigi pean sinust lahti laskma ja uppuma. ehk ootab mind selle sügaviku põhjas veealune salakuningriik? täis aardeid ja rikkusi ja minu unistuste prints ootab mind just seal... aga senikaua, kuni ma lahti ei lase, ma sinna põhja iial ei jõua... sest samas võib selles põhjas olla pimedus ja üksinuds... või siis lihtsalt... ma hoian nii kõvasti kinni, et sõrmed veritsevad.. ja süda ka... tunnen, kuidas miski mu käte vahel muutub libedamaks.. sa tahad vabaneda.. kuid ma hoian topeltjõuga... isegi, kui väliselt olen lahti lasknud, siis südames on endiselt kramp.. kramp, mis hoiab mind sinu külge klammerdununa...