süstemaatiliselt ja sihikindlalt lõhud sa mind. kõige hullem selle juures on see, et tahad vaid mulle head! kuid iga liigutus, mille tegemata jätad, põhjustab kümnekordset valu.. iga sekund, mis kulub, viib mind edasi arusaamisele... et nii on asi määratud. aga me ei lase asjadel olla sedasi kui need peaksid. mina olen ka kõigest inimene. nõrk inimene.
panen hambad risti, neelan pisarad..ja astun edasi. terav valgus pimestab.. kuid hei! varjud jäävad ju seljataha!
see ei lohuta mind eriti....sest kui valgus oleks otse ülevalt, siis jääks vari lühikeseks.. peaaegu et olematuks..ja see jääks mu alla. kui vaid oleks see juhtimine ja valgus ülevalt...
aga ma ju teadsin juba siis, et seda ei ole. vahel on Jumala hääl nii selgesti mis õige ja mis vale on.
ma ei tee endale enam illusioone. ma ei püüa ennast petta, et saan sellest kõigest imelihtsalt üle. sest nüüd ma tean, et see on midagi palju enamat kui lihtsalt üleminev emotsioon..
kuigi.. võiks ju olla...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar