light

PÄIKE!!! üle mitme nädala... paistis täna PÄIKE! see + muud suured pisiasjad muutsid päeva vallatult võrratuks. miski mu sees põleb. jälle. vahepeal oli varjusurmas, kuid eile õhtul ärkas see uuesti ja lõi leegiga põlema ning valgustab nüüd mu teed. teinekord on rasked situatsioonid, kus olulised asjad jäävad mitteoluliste varju... ja siis see valgus...hääbub vaikselt. ta ise ei taha seda, vaid püüab meeleheitlikult mind uuesti sütitada, kuid mina lõikan hapniku juurdevoolu julmalt läbi. mul pole aega! mul pole viitsimist... homme... teine kord... need on vaid lollid vabandused. kuid vahedad kui skalpellid... suurima naudinguga lõikab hingevaenlane nendega selle allika katki, kust Armastuse leek õhku ammutab... aga see ei õnnestu tal iialgi! sest see tuli on tegelikult igavene! ja ta annab valgust ja soojust ja kaitset... isegi siis, kui me ise seda ei tea!
valgus on nii kosutav. ja valguses näeb:) näeb, kui ilus on elu tegelikult... ühes kõigi oma suurte pisiasjadega, kohmetute naeratustega, väikeste hirmsate naljadega, mis ehmatavad, sõpradega, kes alati toeks on... ja teadmisega, et vihmale järgneb alati päike.

Christe lux mundi, qui sequitur te, habebit lumen vitae, lumen vitae

okaslambake

mulle nii meeldivad muinasjutud! ja multikad ka. nendes on midagi nii siirast ja süütut, mis kiires igapäevaelus nii kergesti ununema kipub. seal on siiras armastus... ustavad sõbrad. on ka kurjad nõiad ja lohed. aga alati pääseb headus võidule. alati jääb kuri pool kaotajaks. aga see ei võta ära põnevust. ma vaatan uut multikat nii õhinal, et unustan kõik maailma enda ümber! kangestun hirmunult, kui kiisupoeg kõrgelt sillalt sügavale jõkke kukub või kuri ülemteener kassipere lõksu püüab. siiski... selleks ju kangelased ongi, et rasketes olukordades appi tulla. multikates ja muinasjuttudes väärtustatakse üht oluliseimat asja. nimelt sõprust ja lojaalsust. ja armastust. loomulikult armastust. need võidavadki kurjuse! ja natuke humoorikat kavalust;) lastele see meldib. siis nad lagistavad südamest naerda. aga see peab olema lihtne, et nad ka sellest aru saaks. hea muinasjutt on see, mida lapski lugeda tahab ja hea multikas see, millest laps aru saab ja mis teda naerma ajab.
aga mulle meeldivad tõepoolest multikad ja muinaslood. kasvõi tuhat korda uuesti kuulata ja vaadata. sest need tekitavad lootust. teevad südame soojaks, tuletavad meelde seda, kui ise veel väike olin ja südamest naerda lagistasin või ... pisaraid valasin..sest natuke kurbust käib ikka asja juurde.. tegelikult.. ma ei olnudki nii väike enam, kui viimati multikat vaadates nutsin. alles nüüd..suvel:) seal bussis, kui me vaatasime Jääaega... suutsin ma kahel korral töinama panna. kui tiiger kangelaslikult suri.. ja kui selgus, et tegelikult ikkagi on multikamaailm ka seebiseriaale näinud -- tiiger ei saanudki tegelikult surma ja tuli tagasi. see ajas mu isegi veel rohkem nutma.
igatahes, siit tuleneb veel üks muinaslugude ülioluline omadus:
neil on alati ÕNNELIK LÕPP!

this is my life...

20 kuhjaga supilusikatäit mälestusi minevikust
20 teelusikatäit tuleviku unistusi
6 pisarat
8 naeratust
8 detsiliitrit lootust
10 kallistust
maitse järgi sõpru
1 silmarõõm korraga
kaunistada armastusega

(ühest portsionist piisab üheks päevaks.erinevatel päevadel võib koostisosi ka vahetada, kuid antud retsept annab parima tulemuse)

mõtetes kuu aega ees

jõulud lähenevad lausa kosmilise kiirusega. ok, sinna on veel aega, kuid mul tulevad ju jõulud ee aasta järjekordselt varem... eile maksin ära oma reisiraha... ja nüüd on hinges totaalne ärevus, hirm, kaos ja reisipaanika... ma ei taha sinna minna nii üksi!!!! kuid keegi ei võta seda tõsiselt:'( te peate mind tugevaks, kuid tegelikult olen ma väike arg lammas... kes kardab aastavahetuseks üksi jääda ja siis kojuhelistades issile meeletu mobiiliarve tekitada.
aga samas, ma ei loobuks sellest võimalusest! loomulikult mitte. Lissabon on ikka.. midagi muud kui lihtsalt.. aastavahetus kusagil... ükskõik kus Eestis.. kui mitte just... aga seda ei saa... sel aastal kindlasti veel mitte. see aasta on liiga külm talv, kuigi, mida rohkem lund, seda rohkem see mu unistusse sobib:)
tahad unistust kuulda? no ok.. aga see siuke..lapsikult romantiline..
mõte juured pärinevad sellest suvest..kui ma käisin ühes võrratus kohas. ja armusin sellesse.. sealt ka idee.. nimelt oli see üks väike metsamajake kusagil... metsa sees:) ja siis tekkis idee..et kui saaks väikese seltskonnaga sellise üürida..kus siis elekter ka sees on..ja saaks aastavahetuse seal veeta... mmmm...
vot..selline oligi..ei midagi suurejoonelist...
aga ei peakski olema, kui seal oleks kõik kõige kallimad inimesed koos, siis see oleks piisavalt suurejooneline:)
aga mina aastavahetusel lund ei näe...

keep your dreams alive!

unistused on edasiviiv jõud. kui on midagi, mille saabumist, täitumist, kordaminekut... loota, siis on elul täiesti teine maik. samas, ei ole väga tark siduda oma unistusi teiste inimestega, sest see toob tehtesse sisse kaks tundmatut, x-le lisandub veel y. ja vastuse leidmine muutub tibake keerulisemaks. kuid samas, raskused ongi selleks et neid võita..kuid siiski siiski..mitte selle pärast ei seo me oma lootusi just peaasjalikult teiste inimestega.. vähemalt noore ja naivsena.. siis on nii lihtne näha inimestes head.. ja neid armastada... armastada ja lihtsalt armastada.
inimene on sotsiaalne olend...ja lihtsalt vajab teisi enda ümber, selleks, et jagada nii oma rõõme kui muresid. kõike. mingi piirini on võimalik seda ka endas hoida. see piir sõltub indiviidist, kuid see pole lõpmatuseni veniv kumm. mingil hetkel see katkeb.
minul on see piir väga lähedal.
ja mina loodan väga palju teiste peale.
ja mu unistused on suht alati seotud inimestega.
ma toitun oma unistustest!!! kui need lõhkuda ja mult ära võtta, siis kuivaksin kokku. nagu kõrbetaim, mis seejärel lendab kuivanuna läbi terve kõrbe..kuni leiab oaasi... seal vett saab ja uuesti ellu ärkab.
ma hoian oma unistustest kinni! ja ma ei lase neid nii lihtsalt hävitada! igaühel kindlasti enam mitte.
aga ma armastan ikka!

lumi

esimene lumi sel aastal. vaatan aknast välja..seal istub üksik vares männi oksal. ta paistab kuidagi ärevil. ei tea, kas ta ootab midagi? mina ootan.. võib-olla sellepärast tundub ka vares närviline. aga äkki on tal lihtsalt külm?
maa on valge ja lumi on veel puhas. heitgaasid ja autokummid ei ole seda määrida suutnud.. kuid.. kauaks see nii ei jää. peagi on sellest järel vaid pruunjas löga, sest tegelikult see lumi ju maha ei jää. sest sulab alati, esimene lumi alati.. peaks seda nii kaua nautima, kui ta veel ilus on.
kui vaid saaks õue. kuid haige olles ei tasu selliseid asju mõeldagi, need teevad paratamatuse veelgi raskemini talutavaks.
vares lendas ka nüüd ära.
hinges on täiesti karjuv igatsus kellegi või millegi järele. kuid ma pole enam kindel, mis see täpselt on, mida ma nii ihaldan. jah, mul on kindlad asjad, mida on mugav igatseda. ma olen harjunud sellega, et need niiviisi.. näpuotste juures on...millimeeter veel..ja nad oleksid käes...kuid seni, kuni see millimeeter seal vahel on, jäävad needki kättesaamatuks.
ent kas see on see, mida ma siis tegelikult tahan? või kardan ma midagi enamat tahtagi?
mida enamat ma üldse veel tahta saaks?

listen to your heart

"... usalda oma südant isegi siis kui mõistus vastupidist kisendab. see võib olla raske. eriti alguses. kuid kui kuulad oma südant ja tead, et oled väljas õige asja eest, ei jää võit tulemata."
aitäh! need sõnad kinnitasid mind rohkem kui ühedki sõnad antud hetkel seda teha oleks saanud.
vahel pannakse meid proovile... kolm on kohtu seadus? Kai ütles seda mulle täna. mõneti oli tal õigus.. nii ongi, et mitu korda saad ennem vastu nina, kuid kui selle kõik üle elad... saad preemia. vot selline mõttelend mind tabas. tiivaga tabas.... aga väga täppi tabas.

something beautiful

armastus, lootus, unistused.
need on midagi ilusat. kuid selleks, et argimelu kõrvalt kõike seda märgata ja kogeda, peab kahjuks sageli ennem lausa põrgust läbi minema. loomulikult mõnel õnnestub ka niisama olla avatud silmade ja meeltega, kuid enamikul ei ava isegi tulemeri silmi ja südant.
Coelho kirjutab:
Kunagi ei tohi lakata unistamast. need kosutavad meie hinge nagu toit keha. sageli me näeme, kuidas meie unelmad purunevad ja soovid luhtuvad, kuid siiski ei tohi me loobuda.
tõsiselt, klapib minu elufilosoofiaga. ka siis, kui on kõige hullem auk..ja kõik sõbrad tunduvad kadunud olevat, leidub alati üks ustav hing, kes lohutab. tihti me ise ei taha Teda lihtsalt näha, sest meil on ju masendus! kuid..Ta on seal... alati.
samas, kui tuju on laes..siis tunduvad kõik meile head. minul on hea tuju. ei ole masendusest juttugi..mis sellest, et ennem sellist imelikku teksti kirjutasin. ma lihtsalt tunnetan, et mu unistused..ei peagi surema. ükskõik kui raske ka ei ole. siis unistused on need, mis mind lohutanud on. ka kehvas olukorras ei tasu lakata parimat lootmast.
mu unistusel on ka nimi. see on Armastus. mitte armumise või muu taolise mõttes. see kõik käib sinna alla mõneti. kuid ma pean silmas tõelist Armastust. seda, mis hõlmab kõike muud. ja ma tean, et kui ma alla ei anna, siis ma leian selle. sest see võib tegelikult olla hoopis lähemal kui ma oodatagi oskan

muinasjutt

elas kord üks väike Printsess. ta elas ühes suures suures tornis. sellises, suures..hallis.. mida valvas kolm lohet, kellel kõigil 12 pead. selles kõrges tornis oli ta elanud terve oma elu ja oodanud Printsi, kes tuleks ja ta sealt päästaks. päevast päeva vaatas ta oma aknast välja ja nägi paljusid printse mööda ratsutamas.. nii mõnigi tõotas talle, et tagasitulles päästab ta neiu tema igavesest vangipõlvest.
aastad aga mööduvad ja mööduvad... ja seda Ühte ja Õiget ei tule ega tule.
aga ta ei saaaagiiiiii tulla!!! sest ta on Konn! ja ta ootab, et tema tõeline armastatu tuleks ning oma suudlusega purustaks needuse.
aga nii ei saa ju selle muinasjutul õnnelikku lõppu olla!?:(
sest kui Printsi tõeline armastatu teda suudleb, siis ei tekki Printsil iialgi mõtetki minna Printsessi sealt tornist päästma...
ja nii.. Printsess ikka ootab.. ja loodab.
sest lootus on surematu...

usk, mägi liigu merre!

ma tunnen lõpuks ometi oma südames rahu ja julgen öelda, et tean vähemalt mõnda vastust. samas on mu südames ärevus. kuid see on selline meeldiv ärevus, tuleb teadmisest, et midagi on tegelikult ka toimumas, et Jumalal on ka minu jaoks eriline plaan... ja mida raskem mul on seda plaani ellu viia, seda rohkem on väärt lõpptulemus.
täna ütles keegi tore inimene mulle, et usalda oma südame häält. et isegi, kui mõistus räägib sellele vastu, siis kuula oma südant. ja seda ma kavatsen teha, kuid ennem tahan ma oma südames suurpuhastuse teha. avastasin, et Jeesusele on seal viimasel ajal kuidagi häbematult väike nurgake jäetud. ma olen nii õnnelik, et Ta selle tõttu sealt lahkunud ei ole! nüüd tahan asjad jälle õigesse korda saada. tõeline õnn võib olla VAID koos Jumlaga.
samuti tõeline armastus. ja armastus..on elu alus. kuid oluline, on see, et mitte panna mööda..armastuse defineerimisel. armastus ei ole lihtsalt see, et kui näen ilusate silmadega poissi, siis hakkab süda kiiremini põksuma. armastus on sellest palju enam. armastus on otsus. otsus panna enda mina maha ja saada üle kõigist katsumustest, rünnakutest raskustest. ja minna edasi, hoolimata kõigest sellest, mis tee peale ette lükatakse.
JUMAL ON ARMASTUS!

näilikust ja tegelikust maailmast

elu pole õiglane. sageli aga on ta täpselt selline, nagu näib. ei ole kõigel varjatud tagamõtet.ei peitu julmade sõnade taga armastust, kulmukortsutuses sõbralikkust. ent siiski.. lootus jääb, et ükskõiksuse taha peidetud hoolimine on siiski olemas.
nägin täna, kuidas üks väike ja armas olend kartis nii väga seda, kes on tema ta kohalt tõrjunud. oma elupäevade lõpul peab see vaeseke kannatama tõelise psühhoterrori all, omaenda kodus. mis sellest, et ka mina teda sageli ära ajan..mis sellest, et see kallike arvab, et ka mina ei hooli.. siis tegelikult, armastan ma seda kassi rohkem, kui ühtegi teist!!! see ei ole aus, et tuleb üks suvaline kutsikas, keda ei huvita mitte üks teps, kas see kassike on olnud meie maja valvur viimased 10 aastat või mitte.. ei.. see koer ei vaveu mõtlema, kuid mina mõtlen.. mõtlen, et tegelikult on see loll koer mulle ka kallim, kui ta ise aimab. näilikult ma põlgan teda, ei anna laua äärest süüa, ei lase tal ennast närida..jne. kuid seda kõike teen ma sellepärast, et hoolin. aga jah.. kas alati on ükskõiksuse taga hoolimine?

I feel like I'm in hell

I feel like dying when you curse me up one end
and down another
I get disgusted when the way you kill me seems so subtle
you left me crying in a mud puddle


I ALSO BLEED YOU KNOW!!!!!!!

miks miks miks... on alati nii, et kui ma juba natukenegi hakkan usaldama..siis mõistan "kallite" kaasinimeste suure abiga, kuidas ma jälle puusse panin. kas tõesti ei leidu kedagi, kes oleks võimeline selle mulle niiviisi lahti seletama, et ma ... rahu saaks?
miks pean mina nutma?
miks pean mina olema see, kes kaotab?
miks ei võiks kasvõi üks kord mitte kehtida reegel, et mida rohkem ma hoolin, seda halvemini minust arvatakse!?!?
miks just teie?
ja miks ma igatsen enda kõrvale seda ühte ja ainukest inimest, kes enam kunagi siin.. selles maises maailmas mu kõrval ei seisa... mind lohuta..mulle ütle, kui tobe ma olen, et sellise asja pärast üldse nutan... sunni mind enesehaletsemist lõpetama... tule ja lihtsalt kallista..

miks...?

täpp

elas kord üks väike täpp. täpile väga meeldis kõik punane. ta ise ei teadnud, miks see nii oli, kuid ta ei vaevanud sellega ka üldse oma pead.ta armastas ka ise punaseks värvuda nii sageli kui võimalik.
aastad möödusid ja väike täpp sai suureks. seda siis mitte mõõtmetelt, mõõdu poolest jäi ta alati pisikeseks, aga miski tema sees sai suureks.
ühel ilusal päeval nägi täpp midagi erakordset. see oli nii ilus, et ta ei osanud alguses isagi midagi ette võtta. ja see oli punane. hämmastunult uuris täpp seda imelooma... kuni jõudis selgusele. see oli triip. oh seda kurvastust!!! täpid ja triibud ju ei sobi omavahel! aga sellele konkreetsele täpile meeldis see konkreetne triip.
ja nii lihtsalt oligi.
meeldis ja kõik.
lõppu ma rääkida ei oska. sest rohkemat ma ei tea. aga triip ja täpp, vast võiks nende endi käest küsida.

Seigneur, tu gardes mon âme

Seigneur, tu gardes mon âme;
Ô Dieu, tu connais mon coeur.


kui ise enam edasi minna ei oska, siis on vaid üks koht, kuhu pöörduda abi otsimiseks -- Jumala juurde! ükskõik, mis ka ei ole, seal on alati lahendused.

mu kõrvus on üks noot.. üksainuke. nii puhas ja selge. kauni kõlaga. kui silmad sulgen ja sellele mõtlen, siis meenub kuldne valgus, mis mind täitis seda keelt puudutades... kui vähe on vaja, et ma end hästi tunneks. sellest noodist täiesti piisas sel hetkel. küllap piisaks ka seekord.
piisaks isegi lihtsalt sellest, kui seda nooti kuuleksin teiste seas. piisab sellest, et kuulen...

kuuvarjutus

Kuu on Maa kaaslane. Kui Päike, Maa ja Kuu jäävad kõik ühele joonele... Maa kõige keskele..siis langeb vari Kuule nii, et ta "varjub". ja siis ongi kuuvarjutus.
kuuvasjutus on see, kui Maa seisab Päikese ees...
kui meid panna ühele joonele... kes keda siis varjab?
üks jääb püsime, teine kaob.
võitja saab olla vaid üks, selles mängus reegleid muuta ei saa. kahjuks.
seega..kes?
kui vaid teaks, kus neid otsuseid langetatakse...

fly away with me!

tahan ära! lihtsalt sellest rutiinitust rutiinist välja. ei kannata seda jubedat maa ja taeva vahel hõljumist. süda läigib... millest küll. mida ma endast mõtlen? kes seda küll teab.. muiates vaatan inimesi, kes usuvad, et nemad teavad.. osad neist väga mööda ei panegi... kuid enamik teeb vaid oletusi, mis on tõest kaugemal kui veenus jupiterist. aga kus see tõde siis on? kui ma vaid ise seda teaks. see ongi nii imelik.. et mul pole aimugi, mida ma tahan ja miks teen asju, mida teen. tundub..nagu juhiks mind mingi nähtamatu käsi.. ei, see pole mitte hea! see annab endast parima..et mind rajalt kõrvale kallutada. ja ma olen nii nõrk, enamikul juhtudest pol sellel kuigi raske must üle olla. ometi, mul on selja taga maailma tugevaim Jõud, ent ikka ma kukun. nõrkus on mu nimi.
kes oleks nõus koos minuga lahkuma?

lootus on surematu

sõlmes olen. suures suures umbsõlmes. aga lahti harutad lihtsalt ei viitsi? ei noh..mis see siis olgu..loomulikult võtan ennast kokku:) ei saa olla nii...et .. noh... nii. saate aru küll... nii... endassetõmbuv. see pole mina. jah..ehmatasin hetkeks..kuid ma õpin uuesti inimesi usaldama. ma loodan. lootus on ju surematu.
lootus on see, mis mind liikumises hoiab. kui hirm tundmatuse ees mind abituks muudab..ning see abitu tunne minus jälestust tekitab..siis ometigi särab üks lootusekiir mu silmades... ja need säravad..ka läbi pisarate...
ja ma naeran..ei naerata vaid naeran, sest see muusika, mis mu südames heliseb, on niivõrd... elav. see muusika on värvides, lõhnades... kõiges. ma aiman seda iga rakuga.
aga kui mu meeled mind petavad??? kui see muusika on tegelikult hoopis teistsugune!?
ei. ma ei lase sellest lahti. see hoiab mind. see muusika... ma nagu elaks sellest. ma ei vaja isegi õhku nii väga, kui seda. aga samas... ma tean, et ühel hetkel pean ma olema piisavalt tugev, et elada ise. sest see ei jää sinna igaveseks sellisel kujul. ühel hetkel pean ma ise seda aitama. siis, kui ta muutuma peab. ja siis pean ma väga tugev olema... veel tugevam kui see muusika ise. kuid vaid Üks tunneb mu südant.. ja valvab mu hinge... vaid Temale pean ma nüüd lootma!

I'm so afraid of wakeing!

kõik on nii ilus, nii hea, nii valutu... pea et täiuslik.
aga kui see on vaid uni!?
ma nii palun, et ei oleks...
kuid see hirm kummitab mind...
laske mul siia jääda, palun
I'm so afraid of wakeing,
please don't shake me!!!

Sina

Sina...

... ajad mu segadusse
... tood mu mõtteisse selguse
... vastad
... ei vasta
... armastad
... kaitsed
... halastad
... valvad
... ootad
... annad
... võtad
... karistad
... andestad
... oled kõikvõimas

Sina oled Jumal

how do you know what's good for me?

tundub, et kõik teised teavad paremini kui ma ise, mida vajan.
see võib kõlada uskumatu, kuid tegelikult on mul endal ka mõtlemisvõime.
tee, mille valin, ei ole valutu.
kuid teise teeotsa lasin juba mööda.
tagasi ma ei lähe.
elu on selleks liiga lühike.