mõtetes kuu aega ees

jõulud lähenevad lausa kosmilise kiirusega. ok, sinna on veel aega, kuid mul tulevad ju jõulud ee aasta järjekordselt varem... eile maksin ära oma reisiraha... ja nüüd on hinges totaalne ärevus, hirm, kaos ja reisipaanika... ma ei taha sinna minna nii üksi!!!! kuid keegi ei võta seda tõsiselt:'( te peate mind tugevaks, kuid tegelikult olen ma väike arg lammas... kes kardab aastavahetuseks üksi jääda ja siis kojuhelistades issile meeletu mobiiliarve tekitada.
aga samas, ma ei loobuks sellest võimalusest! loomulikult mitte. Lissabon on ikka.. midagi muud kui lihtsalt.. aastavahetus kusagil... ükskõik kus Eestis.. kui mitte just... aga seda ei saa... sel aastal kindlasti veel mitte. see aasta on liiga külm talv, kuigi, mida rohkem lund, seda rohkem see mu unistusse sobib:)
tahad unistust kuulda? no ok.. aga see siuke..lapsikult romantiline..
mõte juured pärinevad sellest suvest..kui ma käisin ühes võrratus kohas. ja armusin sellesse.. sealt ka idee.. nimelt oli see üks väike metsamajake kusagil... metsa sees:) ja siis tekkis idee..et kui saaks väikese seltskonnaga sellise üürida..kus siis elekter ka sees on..ja saaks aastavahetuse seal veeta... mmmm...
vot..selline oligi..ei midagi suurejoonelist...
aga ei peakski olema, kui seal oleks kõik kõige kallimad inimesed koos, siis see oleks piisavalt suurejooneline:)
aga mina aastavahetusel lund ei näe...

keep your dreams alive!

unistused on edasiviiv jõud. kui on midagi, mille saabumist, täitumist, kordaminekut... loota, siis on elul täiesti teine maik. samas, ei ole väga tark siduda oma unistusi teiste inimestega, sest see toob tehtesse sisse kaks tundmatut, x-le lisandub veel y. ja vastuse leidmine muutub tibake keerulisemaks. kuid samas, raskused ongi selleks et neid võita..kuid siiski siiski..mitte selle pärast ei seo me oma lootusi just peaasjalikult teiste inimestega.. vähemalt noore ja naivsena.. siis on nii lihtne näha inimestes head.. ja neid armastada... armastada ja lihtsalt armastada.
inimene on sotsiaalne olend...ja lihtsalt vajab teisi enda ümber, selleks, et jagada nii oma rõõme kui muresid. kõike. mingi piirini on võimalik seda ka endas hoida. see piir sõltub indiviidist, kuid see pole lõpmatuseni veniv kumm. mingil hetkel see katkeb.
minul on see piir väga lähedal.
ja mina loodan väga palju teiste peale.
ja mu unistused on suht alati seotud inimestega.
ma toitun oma unistustest!!! kui need lõhkuda ja mult ära võtta, siis kuivaksin kokku. nagu kõrbetaim, mis seejärel lendab kuivanuna läbi terve kõrbe..kuni leiab oaasi... seal vett saab ja uuesti ellu ärkab.
ma hoian oma unistustest kinni! ja ma ei lase neid nii lihtsalt hävitada! igaühel kindlasti enam mitte.
aga ma armastan ikka!

lumi

esimene lumi sel aastal. vaatan aknast välja..seal istub üksik vares männi oksal. ta paistab kuidagi ärevil. ei tea, kas ta ootab midagi? mina ootan.. võib-olla sellepärast tundub ka vares närviline. aga äkki on tal lihtsalt külm?
maa on valge ja lumi on veel puhas. heitgaasid ja autokummid ei ole seda määrida suutnud.. kuid.. kauaks see nii ei jää. peagi on sellest järel vaid pruunjas löga, sest tegelikult see lumi ju maha ei jää. sest sulab alati, esimene lumi alati.. peaks seda nii kaua nautima, kui ta veel ilus on.
kui vaid saaks õue. kuid haige olles ei tasu selliseid asju mõeldagi, need teevad paratamatuse veelgi raskemini talutavaks.
vares lendas ka nüüd ära.
hinges on täiesti karjuv igatsus kellegi või millegi järele. kuid ma pole enam kindel, mis see täpselt on, mida ma nii ihaldan. jah, mul on kindlad asjad, mida on mugav igatseda. ma olen harjunud sellega, et need niiviisi.. näpuotste juures on...millimeeter veel..ja nad oleksid käes...kuid seni, kuni see millimeeter seal vahel on, jäävad needki kättesaamatuks.
ent kas see on see, mida ma siis tegelikult tahan? või kardan ma midagi enamat tahtagi?
mida enamat ma üldse veel tahta saaks?

listen to your heart

"... usalda oma südant isegi siis kui mõistus vastupidist kisendab. see võib olla raske. eriti alguses. kuid kui kuulad oma südant ja tead, et oled väljas õige asja eest, ei jää võit tulemata."
aitäh! need sõnad kinnitasid mind rohkem kui ühedki sõnad antud hetkel seda teha oleks saanud.
vahel pannakse meid proovile... kolm on kohtu seadus? Kai ütles seda mulle täna. mõneti oli tal õigus.. nii ongi, et mitu korda saad ennem vastu nina, kuid kui selle kõik üle elad... saad preemia. vot selline mõttelend mind tabas. tiivaga tabas.... aga väga täppi tabas.

something beautiful

armastus, lootus, unistused.
need on midagi ilusat. kuid selleks, et argimelu kõrvalt kõike seda märgata ja kogeda, peab kahjuks sageli ennem lausa põrgust läbi minema. loomulikult mõnel õnnestub ka niisama olla avatud silmade ja meeltega, kuid enamikul ei ava isegi tulemeri silmi ja südant.
Coelho kirjutab:
Kunagi ei tohi lakata unistamast. need kosutavad meie hinge nagu toit keha. sageli me näeme, kuidas meie unelmad purunevad ja soovid luhtuvad, kuid siiski ei tohi me loobuda.
tõsiselt, klapib minu elufilosoofiaga. ka siis, kui on kõige hullem auk..ja kõik sõbrad tunduvad kadunud olevat, leidub alati üks ustav hing, kes lohutab. tihti me ise ei taha Teda lihtsalt näha, sest meil on ju masendus! kuid..Ta on seal... alati.
samas, kui tuju on laes..siis tunduvad kõik meile head. minul on hea tuju. ei ole masendusest juttugi..mis sellest, et ennem sellist imelikku teksti kirjutasin. ma lihtsalt tunnetan, et mu unistused..ei peagi surema. ükskõik kui raske ka ei ole. siis unistused on need, mis mind lohutanud on. ka kehvas olukorras ei tasu lakata parimat lootmast.
mu unistusel on ka nimi. see on Armastus. mitte armumise või muu taolise mõttes. see kõik käib sinna alla mõneti. kuid ma pean silmas tõelist Armastust. seda, mis hõlmab kõike muud. ja ma tean, et kui ma alla ei anna, siis ma leian selle. sest see võib tegelikult olla hoopis lähemal kui ma oodatagi oskan

muinasjutt

elas kord üks väike Printsess. ta elas ühes suures suures tornis. sellises, suures..hallis.. mida valvas kolm lohet, kellel kõigil 12 pead. selles kõrges tornis oli ta elanud terve oma elu ja oodanud Printsi, kes tuleks ja ta sealt päästaks. päevast päeva vaatas ta oma aknast välja ja nägi paljusid printse mööda ratsutamas.. nii mõnigi tõotas talle, et tagasitulles päästab ta neiu tema igavesest vangipõlvest.
aastad aga mööduvad ja mööduvad... ja seda Ühte ja Õiget ei tule ega tule.
aga ta ei saaaagiiiiii tulla!!! sest ta on Konn! ja ta ootab, et tema tõeline armastatu tuleks ning oma suudlusega purustaks needuse.
aga nii ei saa ju selle muinasjutul õnnelikku lõppu olla!?:(
sest kui Printsi tõeline armastatu teda suudleb, siis ei tekki Printsil iialgi mõtetki minna Printsessi sealt tornist päästma...
ja nii.. Printsess ikka ootab.. ja loodab.
sest lootus on surematu...