esimene lumi sel aastal. vaatan aknast välja..seal istub üksik vares männi oksal. ta paistab kuidagi ärevil. ei tea, kas ta ootab midagi? mina ootan.. võib-olla sellepärast tundub ka vares närviline. aga äkki on tal lihtsalt külm?
maa on valge ja lumi on veel puhas. heitgaasid ja autokummid ei ole seda määrida suutnud.. kuid.. kauaks see nii ei jää. peagi on sellest järel vaid pruunjas löga, sest tegelikult see lumi ju maha ei jää. sest sulab alati, esimene lumi alati.. peaks seda nii kaua nautima, kui ta veel ilus on.
kui vaid saaks õue. kuid haige olles ei tasu selliseid asju mõeldagi, need teevad paratamatuse veelgi raskemini talutavaks.
vares lendas ka nüüd ära.
hinges on täiesti karjuv igatsus kellegi või millegi järele. kuid ma pole enam kindel, mis see täpselt on, mida ma nii ihaldan. jah, mul on kindlad asjad, mida on mugav igatseda. ma olen harjunud sellega, et need niiviisi.. näpuotste juures on...millimeeter veel..ja nad oleksid käes...kuid seni, kuni see millimeeter seal vahel on, jäävad needki kättesaamatuks.
ent kas see on see, mida ma siis tegelikult tahan? või kardan ma midagi enamat tahtagi?
mida enamat ma üldse veel tahta saaks?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar