armastus, lootus, unistused.
need on midagi ilusat. kuid selleks, et argimelu kõrvalt kõike seda märgata ja kogeda, peab kahjuks sageli ennem lausa põrgust läbi minema. loomulikult mõnel õnnestub ka niisama olla avatud silmade ja meeltega, kuid enamikul ei ava isegi tulemeri silmi ja südant.
Coelho kirjutab:
Kunagi ei tohi lakata unistamast. need kosutavad meie hinge nagu toit keha. sageli me näeme, kuidas meie unelmad purunevad ja soovid luhtuvad, kuid siiski ei tohi me loobuda.
tõsiselt, klapib minu elufilosoofiaga. ka siis, kui on kõige hullem auk..ja kõik sõbrad tunduvad kadunud olevat, leidub alati üks ustav hing, kes lohutab. tihti me ise ei taha Teda lihtsalt näha, sest meil on ju masendus! kuid..Ta on seal... alati.
samas, kui tuju on laes..siis tunduvad kõik meile head. minul on hea tuju. ei ole masendusest juttugi..mis sellest, et ennem sellist imelikku teksti kirjutasin. ma lihtsalt tunnetan, et mu unistused..ei peagi surema. ükskõik kui raske ka ei ole. siis unistused on need, mis mind lohutanud on. ka kehvas olukorras ei tasu lakata parimat lootmast.
mu unistusel on ka nimi. see on Armastus. mitte armumise või muu taolise mõttes. see kõik käib sinna alla mõneti. kuid ma pean silmas tõelist Armastust. seda, mis hõlmab kõike muud. ja ma tean, et kui ma alla ei anna, siis ma leian selle. sest see võib tegelikult olla hoopis lähemal kui ma oodatagi oskan
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar