can't get you out of my mind

morn pilvine ilm on. kuidagi kõik on mingis ooteseisus.. keegi nagu ei julgeks liigutada, sest ei tea, mis järgmise nurga taga ootamas on. seepärast ei julgeta öelda seda, mis südames pakitseb.. sageli selliseid asju, mis vajavad sõnadesse panemist. tahaksin öelda: vaadake mind, ma lähen ja ütlen kõigile ja kõigele, mis ma asjast arvan. aga... aga ma ei tee ju seda. või äkki siiski? tahaks nii kangesti. ja võimalus ju on. teeks ära? muidu ei saa mu vaevlev hing rahu... sest see ootamine ja niisama vegeteerimine ajab hulluks. selleks, et toimuks progress, tuleb astuda see esimene samm, mis on raskem kui kõik järgnevad kokku, ilma selleta ei jõua kuhugi. appi, kus oli nüüd alles avastus! mitte keegi enne mind ei ole selle geniaalse kuid lihtsa asja peale tulnud, et esimene samm tuleb ka astuda. muigan enda pihta... siiski..tõmban teki üle pea ja ootan edasi... vaatame, mis saab.