they don't need to see me cry

and then... then I do it again...

tõstan käed ja annan alla. mida oligi tarvis tõestada. ma olen mina. liiga endas kinni, et midagi muuta. väike enesesse süvenemine samal ajal, kui sinuga rääkisin... sellest siis nii palju sellist segast teksti... ja ma sain aru.. et kõik käibki lihtsalt alati seda sama rada pidi. rumal mina, arvasin, et ma saan sellele teele vindi sisse keerata ja teise suunda juhtida! kust selline imelik mõtte mul üldse pähe võis tulla!
kõige parem on ennast tundma õppida jälgides, kuidas inimesed mindmillelegi reageerima panevad. paha mina, kasutan sind jälle ära. oled osa minu eksperimendist.. kuid jäta see lihtsalt märkamata.. ja ära pane tähele. pole mõtet oma närve kulutada.
aga ikkagi. tundub tõsine enesepettus, kui arvan, et siin elus on teatud asjades mul ka sõnaõigus. ei ole... ükskõik, kuidas ma ka ei ürita:) nii huvitav. kahjuks mitte kõige paremas mõttes. this time things will be different.. did I promise that? hope not, sest seda lubadust ma pole pidanud. veel mitte ka täiesti rikkunud, kuid olen teel sinna. iagl asjal on mingil hetkel lõpp. sest iga lõpp on millegi uue algus. ja kõik uus on alguses harjumatu ja sageli ka ebamugav, kuid sellega peab harjuma, vana taganutmine ei too seda tagasi. sellest viimasest ei suuda ma jah hästi ise aru saada.. st selle järgi elada. aga see on üks neid vääramatud asju siin maailmakeses. kahju on kaotada. kuid jääb vaid lootus, et ühel hetkel see muutub. just selles suunas, mis mulle meeldib. näed siis! jälle puusse!!! selles suunas ikka, mis õige on...