kevadvihm

lootsin eile näha esimesi kevadlillekesi oma nina mulla seest välja pistmas. kahjuks vaatas mulle majanurgas vastu kõrge lumehang. mõned päevad veel ning siis peab ka see taanduma kevade soojuse ja päikese ees!
tänavad on kaetud täiesti võimatu löga ja veega. linnast koju tulles loobusin lompidest mööda ronimisest, sest see osutus suisa eluohtlikuks.. ja samas, ma olin ju niigi läbimärg... sellel ei olnud enam suurt vahet, kas marssisin otse lombist läbi või mitte. koju tulles jõin sooja teed ja panin kuivad riided selga; enesetunne oli laes -- kevad on lõpuks ometi käes!
süngest hallist taevast sajab ja sajab ja sajab... VIHMA! selline tunne on, nagu oleks talv kestnud terve igaviku... millal ma viimati nägin vihma? vihmapiiskade trummeldamine mu akna taga äratas mu hommikul kell pool seitse hommikul... ja ma ei sutnud seda uskuda.. vaatasime ja kuulasime seda koos õega... kuidagi värske ja uus tunne on. nagu pühiks see vihm ja taanduv lumi minema midagi vana ja aegunut.
samas tuleb lume alt välja palju prügi ja mustust... mida koristatakse veel jaanipäevani! kuid see on vaid murdosa... vaid hale jäänus sellest vanast.. mille kevadine suurvesi minema uhub.
tunnen südames suurt vabadust. ma lasin lahti. veel tunnen armastust. suuremat armastust kui iial varem. tõelist armastust.

tuhat ust on lahti mu ees...

tunnen end kui Alice imedemaal! mu ees on hulk uksi ja ma ei tea, mis ühegi nende taga ootamas on. karta on, et läheb katse-eksitus meetodiks, kuid kas see ikka töötab siin? mis saab siis, kui esimene, mille avan, osutub valeks, kuid samas ei ole võimalust uuesti proovida?
mis seal ikka! elan ikka vaid ühe korra.
astun veidi arglikult selle ukse suunas, mis kõige sümpaatsem tundub. vajutan linki ja uks vajub irvakile. so.. this is it!
vups sisse:)

ootusärevus

iga kolme minuti tagant piilun oma mailboxi, endal käed värisemas ja süda puperdamas. vastust ei ole. veel. küll ma olen ikka kärsitu, kuid oodates tundub aeg nii mitmeid kordi pikem! argised pisiasjad on juba läbi mõeldud. plaanid tehtud, unistused aina reaalsemat kuju võtmas.
lähen vaatan veelkord, ehk nüüd on vastus tulnud...

downfall

arvasin, et olen tugev.
arvasin, et pakatan energiast ja tegutsemistahtest ja et mitte miski ei suuda kõigutada mu head enesetunnet. arvasin ju, et olen tugev.
and I was so wrong...
vaid viivuga suutsid selle nullida.
aga see on ajutine.
sest tegelikult olen ma ikkagi tugev! ükskõik, et mind sihilikult alavääristad. tegelikult sa vaid kasvatad mind. olema sellest kõigest üle!
kasvamine on valus.

uued tuuled

villu ja mihkel olid vennad. nad elasid oma igapäevast elu, käisid tööl, veetsid sõpradega aega ja aeg-ajalt käisid kodust kaugemal ilma kaemas. nad olid vennad tuuled. nende igapäevatöö seisnes puhumises. elasid nad Eestis, mis on üks rahulik kohake ja hea karjääri alustamiseks puhumise vallas, sest siin saab rahulikult alustada. arenemisruumi on ja samas ei ole nõudmised liiga suured, ei oodata suuri keeristorme ega väga tugevat puhumist.
niisiis oli neil kahel väga rahulik ja idülliline elu.
kuni nende kodumaile saabus bella. bella oli noor tuulehakatis, kelle erialaks oli tuisk ja talvine puhumine. ta ei nautinud midagi rohkem, kui keerutada lund ja tuisata täis inimeste suure vaevaga lahti aetud teid ja radu. ise itsidates liugles ta üle maa ja keerles kui vurrkann suurest rõõmust, lumi kui juuksed ümber tema heljumas...
ühel ilusal päeval kohtas ta villut.
see oli armastus esimesest silmapilgust. villu ei olnud iial varem kedagi sellist näinud. nii noor ja nii ilus oli bella.
sellest päevast alates püüdis villu leida üha uusi mooduseid, kuidas bella tähelepanu köita: küll ajas ta talvel mere küle kallaste, küll langetas suvel metsades keerutades puid. mihkel andis endast parima, et teda korrale kutsuda, sest vanema ja targemana aimas ta, milleni see kõik viia võib, ning ta ei eksinud.
bella ei märganud aga villut, sest tema tormises südames oli koht vaid ühele. kogu tema maailm tiirles ümber mihkli. selle elukogenud, ilusa ja tagasihoidliku iili ümber.
ühel päeval juhtus midagi enneolematut -- tervel maal valitses täielik tuulevaikus.
kõik olid läinud. kõik.
nüüd ei jäänudki üle muud, kui jääda ootama uusi tuuli, mis tooks uut värskust ja elu.

kevadväsimus

aknast väljavaadates tuleb juba väga selline, soe tunne: päike sirab taevas.... puud on kaetud pehme värske lumega.
täna algas märts. tahaks, et see lumi oleks juba läinud! ükskõik, kui ilus see ka ei ole, ma tahaks juba sooja! tahaks midagi rohelist närida...sest kõik mu eelmisel aastal endasse ammutatud energia on otsas. olen kutu mis kutu. jaksan ennast vaevalt liigutada. vähemalt paistab päike juba soojalt:)