kevadvihm

lootsin eile näha esimesi kevadlillekesi oma nina mulla seest välja pistmas. kahjuks vaatas mulle majanurgas vastu kõrge lumehang. mõned päevad veel ning siis peab ka see taanduma kevade soojuse ja päikese ees!
tänavad on kaetud täiesti võimatu löga ja veega. linnast koju tulles loobusin lompidest mööda ronimisest, sest see osutus suisa eluohtlikuks.. ja samas, ma olin ju niigi läbimärg... sellel ei olnud enam suurt vahet, kas marssisin otse lombist läbi või mitte. koju tulles jõin sooja teed ja panin kuivad riided selga; enesetunne oli laes -- kevad on lõpuks ometi käes!
süngest hallist taevast sajab ja sajab ja sajab... VIHMA! selline tunne on, nagu oleks talv kestnud terve igaviku... millal ma viimati nägin vihma? vihmapiiskade trummeldamine mu akna taga äratas mu hommikul kell pool seitse hommikul... ja ma ei sutnud seda uskuda.. vaatasime ja kuulasime seda koos õega... kuidagi värske ja uus tunne on. nagu pühiks see vihm ja taanduv lumi minema midagi vana ja aegunut.
samas tuleb lume alt välja palju prügi ja mustust... mida koristatakse veel jaanipäevani! kuid see on vaid murdosa... vaid hale jäänus sellest vanast.. mille kevadine suurvesi minema uhub.
tunnen südames suurt vabadust. ma lasin lahti. veel tunnen armastust. suuremat armastust kui iial varem. tõelist armastust.