uued tuuled

villu ja mihkel olid vennad. nad elasid oma igapäevast elu, käisid tööl, veetsid sõpradega aega ja aeg-ajalt käisid kodust kaugemal ilma kaemas. nad olid vennad tuuled. nende igapäevatöö seisnes puhumises. elasid nad Eestis, mis on üks rahulik kohake ja hea karjääri alustamiseks puhumise vallas, sest siin saab rahulikult alustada. arenemisruumi on ja samas ei ole nõudmised liiga suured, ei oodata suuri keeristorme ega väga tugevat puhumist.
niisiis oli neil kahel väga rahulik ja idülliline elu.
kuni nende kodumaile saabus bella. bella oli noor tuulehakatis, kelle erialaks oli tuisk ja talvine puhumine. ta ei nautinud midagi rohkem, kui keerutada lund ja tuisata täis inimeste suure vaevaga lahti aetud teid ja radu. ise itsidates liugles ta üle maa ja keerles kui vurrkann suurest rõõmust, lumi kui juuksed ümber tema heljumas...
ühel ilusal päeval kohtas ta villut.
see oli armastus esimesest silmapilgust. villu ei olnud iial varem kedagi sellist näinud. nii noor ja nii ilus oli bella.
sellest päevast alates püüdis villu leida üha uusi mooduseid, kuidas bella tähelepanu köita: küll ajas ta talvel mere küle kallaste, küll langetas suvel metsades keerutades puid. mihkel andis endast parima, et teda korrale kutsuda, sest vanema ja targemana aimas ta, milleni see kõik viia võib, ning ta ei eksinud.
bella ei märganud aga villut, sest tema tormises südames oli koht vaid ühele. kogu tema maailm tiirles ümber mihkli. selle elukogenud, ilusa ja tagasihoidliku iili ümber.
ühel päeval juhtus midagi enneolematut -- tervel maal valitses täielik tuulevaikus.
kõik olid läinud. kõik.
nüüd ei jäänudki üle muud, kui jääda ootama uusi tuuli, mis tooks uut värskust ja elu.