okasroos

kevad on täis väikesi üllatusi. just vidistas mu akna taga linnuke, kellesugust ma ei ole varem näinud. lilled tärkavad. roosidel on okkad. kui liig hooletu oled, võid väga haiget saada. roosi ei saa kaissu võtta...

time

minu toas ei ole ühtegi kella. ma ei kannata tiksumist. isegi käekell häiris mind. loobusin sellestki:)
mul ei ole vist ajaga üldse mitte kõige parem läbisaamine. kodused leiavad, et ma hakkan alati minema liiga viimasel hetkel, ning siis unustan ka midagi koju ja olen sunnitud tagasi jooksma, ja pean seepärast jooksma busside peale ja ahastades vanaisa anuma, et ta mu autoga ära viskaks.. kasvõi sõidaks bussile, millest ma maha jäin, nii kaua järele, kuini mööda saab...
aeg töötab minu kahjuks. 4 nädalat on aega. et siis... jah. ja siis on see minu käpakeste ulatusest väljas! tik... tak... tik...tak..

NB! Toivo, usu, sa ei ole kell... seega sa EI SAA seda enda kohta võtta lihtsalt!

paanika

paratamatult võtab minu üle võimust kõikide hirmude summa ruut. tulevik näib tume ja olevikki eriti säravam ei ole. kõik rõõm hiljutistest saavutustest tuhmub hetkega, kui mõtlen oma paigaltammuva lõputöö peale. miks mul ei võiks see valmis olla? mis saab siis mu taani sõidust, kui ma ei peaks seda kaitstud saama.. ja norra... jube. ja siis see viimane eksam, milleni on aega napp nädal. kas ma tõesti jaksan selle kõik ikka korraga kaelast ära saada? pean ..ma PEAN! natuke liiga palju on kaalul...

kas ainult inglitel on tiivad?

tahaks lennata. kuid Jumal ei ole minu stadndardvarustuse hulka määranud tiibu. niisiis jääb mul üle vaid unistustes ja unenägudes lennata, sest mis muud need ikka on, kui tuule tiibadesse saanud mõtted.
kui ma vaatan seda väikest liblikat, siis ainus mõte, mis mulle pähe tuleb, on: ideaalne. nii täislikult võrratu! imeline:) kui vaid saaks puudutada ilma sulle liiga tegemata.. kuid need tiivad on nii õrnad. väikseimgi vale liigutus võib purustada su soomus-mustri ning muuta lennuvõimetuks. jah, siis võiksin sind alati enda juures hoida... ütleb miski mu sees, kuid samas.. meenub see liblikas, kelle matsin lapsena suvilas. ma ei ole iialgi nii nutnud ühtki looma mattes, kuid selle väikese liblika pärast nutsin. sest see oli minu süü, et ta suri, mina olin see, kes teda puutuda igatses. enam ma seda viga korrata ei kavatse.

NB! Toivo, ära võta seda isiklikult siin, eksju! ei pea sind liblikaks...

where do you think you're going?

mul on au tunda maailma kõige idiootsemat inimest. kahtlase väärtusega au.
kui lõpuni aus olla, siis tõepoolest, ega ei oskagi sellest rõõmu tunda. sageli varemgi on mind hämmastanud inimeste kitsarinnalisus ja isekus, kuid see lugupeetud indiviid ületab kõik muu. eks selle idiootsusega ole natuke nagu puberteediga: ükski alakas ei tunnista ju ise, et tal see on enne, kui see juba läbi on:) samamoodi tolvan arvab ikka, et tema on see õigeke, kellele liiga tehakse ja kes tegelikult on andekas, tark, osav jne. faktid ja tegelik elu näitavad muidugi vastupidist. suurim idiootsus on arvata, et sinus ei ole midagi idiootlikku.

smile again

iga sõna, mis mulle suunad, on terav kui nael. tungib sügavale ihusse ja sageli südamenigi. valus on, kuid samas tean, et vajan seda tegelikult. ja ma armastan sind selle eest.
veider on see, et nutan, kui ei ole loogilist põhjust. kuid see valu, mida tekitavad sinu otsekohesed, julmad ja südametuina näivad sõnad, toob naeratuse huultele.

sinine hobune

vihma sajab. inimesed kiirustavad töölt koju, pubisse sõpradega kohtuma, teatrisse, lauluproovi, restoraani pidulikule õhtusöögile, sünnipäevale... keegi neist ei märka, et munakivisillutisel lebab sinine hobune. hobuse silmas peegeldub hirm ja ahastus. alles täna ta maaliti ja esitati suure uhkusega õpetajale hindamiseks. nüüd lebab ta siin vihmamärjal tänaval ja inimesed astuvad temast mööda ja üle. nii palju nad siiski hoolivad, et peale ei astu. siiski... oh.. oli seda vaja siis! suur jalajälg otse keset selga! kui tal oleks pisarad, siis ta nutaks, kuid kes seda märkaks... kui ei märgata sinist hobust... siis ei märgata ka tema pisaraid.

ulata mulle käsi

kevadiselt külm ojake kihutab mööda oma sängi. mul ei ole aimugi, kust see alguse saab ega kuhu lõpuks suubub.. aga hetkel on ta ees minu teel. vaatad vastaskaldalt ja naerad. päike sillerdab sinu silmades ja igast sinu näojoonest näen reipust ja rõõmu, su naerulohukesed... sinna võiks pesa teha! no mida sa ootad, ulata mulle käsi ja aita mind siit üle!:) ma ei taha sinna jäisesse vette sulpsatada! ulata mulle käsi.. ja läheme edasi. koos.

woah!

Imeline päev! võrratult kevadine ja soe ilm, veidralt omanäoline ja isegi huvitav koolipäev, fantastilised uudised kirjateel... mida enamat võiks veel tahta!? tunnen end, kui kevadine liblikake, nii kerge ja muretuna:) tahaks kaisutada tervet maailma! tahaks oma suurt rõõmu kellegagi jagada.. nii väga! nüüd on vaja veel vaid koera sabast üle saada ja siis võin rõõmustada ja oma plaanid teoks teha. nüüd on kõik kinni vaid minus endas. kui suudan.. pean:)
wiiiiiiiiiiiiiiiii!!!!!

ebaõiglane

miks on nii, et mõni inimene võib lõpmatuseni teistele haiget teha ja sellest iga kord puhta nahaga pääseda?
miks tehakse mõnele rohkem liiga kui teistele?
kus on siin nüüd siis õiglus???
on. tegelikult on. see, kui hetkel on asjad halvasti, ei tähenda, et need alati nii jääks! Jumal on õiglane ja seega isegi kui täna on õelal olemine reibas ja ta naudib oma sõnade vilja, siis tegelikult peaks ta värisema. värisema selle ees, mis teda ees ootab, sest Isa ei salli ebaõiglust ja Ta hoiab neid, kes teda oma südames tõeliselt otsivad ja armastavad ja kes oma sammud Temaga kooskõlastavad.

nii saan sind lihtsalt armastada

eile öösel ei saanud und. tuhnisin läbi oma vanad lapsepõlves kogutud kaardid ja muu taolise träni, mis karpidesse kogutuna kapis seisab ning mida ma ikka aeg-ajalt lappan ja meenutan. leidsin sealt oma kaheksanda klassi kirjanduse referaadi, mis iseenesest oli kolme luuletuse lahtikirjutus. ja mul jäi suu lahti. kas tõesti teadsin ma juba 13 aastaselt seda kõike!? ma lausa pugisesin rahulolust... mulle meeldis see, mida olin kirjutanud. isegi nüüd.. kaheksa-üheksa aastat hiljem. tõepoolest huvitav oli lugeda, et seal oli kirjas üks minu olulisemaid elupõhimõtteid... kuna copyright kuulub mulle siis:

... miks tajub inimene alati liiga hilja, et õige hetk on mööda lastud... ela nii, et sul ei oleks endale hiljem midagi ette heita. ole maailmale avatud, siis on maailm ka sinule avatud ja ära varja inimeste eest oma tundeid, isegi siis, kui arvad, et need jäävad vastuseta...

nüüd, suurema, targema ja elukogenumana, tõden, et see on natuke naiivne... kuid kehtib siiski: ma olen maailmale avatud. tollal, seda kirjutades, ei olnud... kuid nagu näha, siiski tundsin, et tahaksin olla.
kuigi olen kergesti haavatav ja nuga mulle selga lüüa pole keeruline, sest kõik minust on väljaspoole näha, ei karda ma seda.
nagu üks 13 aastane tüdrukuke kunagi kirjutas: paljud inimesed teevad ennast ise õnnetuks, kartes välja öelda tõde.
nii see on

tulemas on kirju suvi...:)

see suvi saab olema nii erinev kõigist teistest. ma tunnen seda iga oma keharakuga! nii palju uut on ees ja nii palju on vaja teha.. enne sügist. nii palju näha ja kogeda..
kõige olulisem aga see, et nii palju on vaja anda ja öelda. väljendada armastust ja soojust ka siis, kui see tundub kaduvat musta auku. kuid minu südames on piisavalt armastust, et see jõuaks ka kõige sügavamasse ja kaugemasse soppi. ja see särab sealt tagasi. kusagil seal sügaval nukkub midagi imelist.
selle hooaja esimene...
:)