tahaks lennata. kuid Jumal ei ole minu stadndardvarustuse hulka määranud tiibu. niisiis jääb mul üle vaid unistustes ja unenägudes lennata, sest mis muud need ikka on, kui tuule tiibadesse saanud mõtted.
kui ma vaatan seda väikest liblikat, siis ainus mõte, mis mulle pähe tuleb, on: ideaalne. nii täislikult võrratu! imeline:) kui vaid saaks puudutada ilma sulle liiga tegemata.. kuid need tiivad on nii õrnad. väikseimgi vale liigutus võib purustada su soomus-mustri ning muuta lennuvõimetuks. jah, siis võiksin sind alati enda juures hoida... ütleb miski mu sees, kuid samas.. meenub see liblikas, kelle matsin lapsena suvilas. ma ei ole iialgi nii nutnud ühtki looma mattes, kuid selle väikese liblika pärast nutsin. sest see oli minu süü, et ta suri, mina olin see, kes teda puutuda igatses. enam ma seda viga korrata ei kavatse.
NB! Toivo, ära võta seda isiklikult siin, eksju! ei pea sind liblikaks...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar