tunneli lõpus paistab valgus...

viimane lõpusirge veel! mõelda vaid, et juba reedel võin jalad seinale visata ja niisama olla:) näiteks terve päeva passida jalgratturite grupisõitu... mis nii muuseas läheb sel aastal läbi ka meie maja eest. vaene vanaisa on hirmus hädas, et ei saa töölt koju autoga, liiklus kinni ja igal pool aiad ees ja meie tänavavahe on võistlustrass.
aga ma võin ka lugeda.. lihtsalt kõike, mis kätte juhtub ja huvitav tundub. ei mingeid südametunnistuse piinu enam, et kohustuslikud asjad enne tegelemist tahaks:)
nii ootan juba, et see kõik läbi oleks.

it is covered

just siis, kui paanika on kõige suurem.. tuleb midagi nii rahustavat ja lohutavat ja head.
ma tunnen ennast kui pehme vati sees. nii nii hoitud. aga see on.. teooria + praktika. see ei ole mul esimene kord elus, kui tegelikult saan vahetult enne rasket olukorda kätte täpsed juhendid, mida tegema pean. vaimses mõttes. ja kui olukord kätte jõuab, on IKKA alguses paanika. aga.. nii, kui ennast kokku võtan ja kuuldu ellu rakendan... laabub kõik. armastan Jumalat!

kaotaja

kus on viimane piir, millest üle astudes enam iial asjad korda ei saa?
vb olen tõesti hull.. vb kujutangi asju ette.. aga ikkagi. ikka veel ei suuda te mulle tõestada, et ma eksin. it's all about seconds... alati.
metsa, kus alles teeb haiget!

tupli türruk

mu vanaisal on üks huvitav arusaam. arusaam rahast. ta on veendunud, et raha ei tohi enda juures hoida. ta ei pea silmas, et see tuleks kuhugi metsa matta... seda hoopis, et raha on kui värske vesi, mis peab kogu aeg voolama. selleks, et raha tuleks, peab seda ära andma.
finantsküsimused on reeglina selline teema, millest enamik inimesi väga hea meelega ei räägi. muidugi arutatakse avalikult ja kõvahäälselt nii õpetajate kui ministrite palganumbreid ja igatsustasusid, reisidele kuluvat raha, söömas kulutatud maksumaksjate raha jne jne jne.. kuid ma pean silmas, et oma isiklikust rahast tahavad suht vähesed rääkida. ei ole just tavaline või populaarne seltskondlik jututeema, kui palju keegi palka saab. või isegi, kui sellest räägitakse, siis harva ollakse ausad.
igal juhul.. et siis raha tuleb liikuma panna.
ma siis panin. viimased päevad olen teinud miljon vajalikku väljaminekut, alustades printeri kassettide täitmisest ja lõpetades rongipiletitega Taanis.. sinna vahele mahub veel hulk pisemaid väljaminekuid. ja siis, kui olin kõik need suured summad minema libistanud oma sõrmede vahelt, helistas mulle mu kallis tädipoeg ja palus kontonumbrit... :) plussi ma küll ei jõudnud... aga küll mõned inimesed peagi veel seda kontokest teada saada tahavad:P

sassis

tunnen, kuidas viimanegi normaalsusekild minust (jäädavalt?) lahkumas on. mu igatsetud saak on niiii siinsamas, kuid ometi täiesti kättesaamatus kauguses. hulluksminemise tunne on. magada ei saa! söömisega on ka omamoodi. njah... eks see ole see kevad! oh.. on seda kõike mulle üldse vaja! taban end rohkem kui kord päevas sellelt mõttelt. mis saab siis, kui midagi ikka nässu läheb ja sellest kõigest ei tule midagi välja? see puudutab tervet mu edaspidist elu nii suurelt.
jah, alles nüüd hakkan mõistma neid, kes enne mind on samas seisus olnud... hirm on. samas suur ootus ja ärevus. ja fantaasia töötab. vaat, et vahel liigagi palju... peaks rohkem reaalsuse ja asjalikkuse juures püsima.
kas ma olen armunud?
ei. ma püüan lihtsalt ülikooli lõpetada...

minevik

ajalugu kordab end. ma surun küüned peopesasse ja surun endas maha soovi minna temaga rääkima.
siiski, ajalugu ei kordu. ma ei ole enam see rumal 14 aastane, kes oma käike ette planeerida ei osanud ja eufooria ja masenduse vahel kõikus. 7 aastat on möödas ja ma olen üht-teist õppnud.
seekord ma tean, kus on piir, mis jookseb tema ja sinu vahel. tema ei ole sina.

jutlus

täna hommikul sain haigena kirikusse ronimise eest preemiaks tõeliselt hea jutluse:) süda sai kinnitatud ja meel rahu. mõned mõtted, mis eriti puudutasid...
kuigi õelatel inimestel võib hetkel hästi minna ja kõik ideaalne tunduda, siis see ei ole püsiv. ja kui õigel inimesel samal ajal kohe mitte ei edene miski, siis see ei tähenda, et Jumal ta hüljanud oleks või et ta ei ole seda ära teeninud. on, kuid hüved lasevad end lihtsalt veidi kauem oodata, et siis kauem kesta. mulle nii väga meeldis kuuse ja päevalille näide. päevalill võib kasvada paari kuuga meetrite kõrguseks, kuid kuusk, millel kulub sama kõrgeks kasvamiseks aastaid, jääb ka kauemaks püsima. aastakümneteks. samas kui päevalill närbub kiiresti.
hetkel võib jah..irvitada ja õelaid nalju loopida, kuid huvitav, mis on püsivam, kas aus ja siiras, ennastohverdav armastus, või salakaval silmakirjalikkus? tänane jutlus kinnitas mulle, et olgu see kui tahes valus, lõpuks jääb pealegi ikka see, mis on õige. see mis on väärt igavikku.

Hurmav Rüütel

avastasin täna ühe fantastilise söögikoha Tallinnas. odav, kuid hea praad, vähe rahvast:P ja PUHAS ÕHK!!! sest suitsetamine on seal keelatud! teenindus on viisakas ja kujundus nunnu.. paremat kohta on raske leida:)
tõelistelt hurmav rüütel... võitis mu südame imekiiresti:)

lase lahti

kõlgun kuristiku kohal ja mu sõrmed ei jaksa enam kauem... puujuur, mille külge nii meeleheitlikult klammerdun, muutub üha libedamaks ja otsekui tahtlikult püüab mu haardest vabaneda. kuulen meeleheitel häält: lase lahti!
mis hullus see veel on? mitte mingil tingimusel ei lase ma ise lahti!!!
lase lahti, see on sinu ainus võimalus..lase lahti ja kohe!
miks ometi peaks ma seda tegema. tean, et ei tohi alla vaadata, siiski eksib mu pilk sinna sügavikku ja klomp tõuseb kurku.. mitte kunagi enam näha, kuulda, tunda... lihtsalt lahti lasta?
lase lahti, et ma saaksin su päästa!
kaua ma enam vastu ei pea... aga kui usaldada seda häält?
sõrmed ei kuula sõna. siiski tunnen äkki, et kukun... hetkeks jookseb silme eest läbi terve hulk pilte... ilusaid pilte.. millest kõigest ma nüüd ilma jäin..
aga siis tunnen, et miski kannab mind... eemale.. kõigest..
.. tagasi sinna.