kõlgun kuristiku kohal ja mu sõrmed ei jaksa enam kauem... puujuur, mille külge nii meeleheitlikult klammerdun, muutub üha libedamaks ja otsekui tahtlikult püüab mu haardest vabaneda. kuulen meeleheitel häält: lase lahti!
mis hullus see veel on? mitte mingil tingimusel ei lase ma ise lahti!!!
lase lahti, see on sinu ainus võimalus..lase lahti ja kohe!
miks ometi peaks ma seda tegema. tean, et ei tohi alla vaadata, siiski eksib mu pilk sinna sügavikku ja klomp tõuseb kurku.. mitte kunagi enam näha, kuulda, tunda... lihtsalt lahti lasta?
lase lahti, et ma saaksin su päästa!
kaua ma enam vastu ei pea... aga kui usaldada seda häält?
sõrmed ei kuula sõna. siiski tunnen äkki, et kukun... hetkeks jookseb silme eest läbi terve hulk pilte... ilusaid pilte.. millest kõigest ma nüüd ilma jäin..
aga siis tunnen, et miski kannab mind... eemale.. kõigest..
.. tagasi sinna.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar