keegi on paberist paadikese jõele ujuma pannud. väikese valge paadikese. kas see tundmatu on soovinud laevukese nii merele saata? see polegi nii kaugel ja vool on kiire... kuid see paadike ei jõua iial merele... ta on takerdunud jõe kohale kummarduva vana paju kuivanud okstesse. vesi vuliseb muudkui edasi ja püüab laevukest hädast välja aidata, kuid edutult. mida enam vett mööda ja läbi voolab, seda rohkem paat vettib ja kulub. tal on olemas veel mingi hägune unistus merest, mis on muutunud ebareaalseks ideaaliks. ta ei mõtlegi, et sinna jõudes tähendaks see kiiret hukku, sest nii pisike paberist laevuke ei peaks suure mere lainetes kuigi kaua vastu. ei, tema jaoks muutub unistus merest iga hetkega aina kaunimaks.. ja aina kättesaamatumaks. unistuses ongi ta juba seal.. ning saab võitu igast lainest, mis tema teele veereb..
väike paadike on jõele jalgu jäämas... peagi laguneb ta tükkideks. võimalik, et mõni tükk jõuabki kunagi mereni... võib-olla ka mitte.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar