teisipäev, juuli 25, 2006

kiviklibu

nii palju on öelda, kuid ma ei suuda seda sõnadesse panna. veeretan mõtteid oma peas ja kaalun erinevaid variante... aga julgust jääb puudu. ikka tunduks kõik nii võlts. te ei usuks mind nii kui nii. ja ma tunneksin end süüdi, kuigi pole vähimatki põhjust.
seega, kirjutan lihtsalt ühe varju sellest kõigest... ja loodan, et hing leiab veidi rahu. võimatult lollike. ma jonnin. ja haugun vastu. vihkan ennast sellest igal hetkel. kuid muutuda ei suuda.

Kommentaare ei ole: