ärkasin hommikul telefonikõne peale... keegi vajas nõuannet, mida ma hästi nii unise peaga anda ei suutnud, vähemalt oskasin ehk juhendada, kust otsida.
edasi lihtsalt mäuran mööda maja ringi ja tunnen mõnu esimesest vabast päevast sel suvel.. kui ma ei pea midagi tegema ega kuhugi minema... võin päeva lihtsalt maha magada, sest ilm tõotab ka vihma...
kuid... kus sa sellega! õnneks on mul olemas mu isiklik Kiska:) kellel tekkinud idee, et võiks tänast päeva kasutada fotografeerimiseks kusagil looduslikult kaunis kohas väljaspool pealinna. kibekiiresti pesema ja vanaisa kaasabil kiman baltasse, kust saab alguse meie Türisalu seiklus. vurame harjumaaliinide bussiga kenasti kohale.. peatus on pangast muide paari-kolme kilomeetri kaugusel!!! aga mis seal ikka.. vantsime siis aga vapralt tagasi ja kiidame muudkui ennast, et tublid sporditüdrukud oleme peale kõige muu.. kohalejõudes tundub esmapilgul, et polegi nagu väga midagi pildistada... aga mida aeg edasi, seda rohkem ja rohkem hoogu me sattume...ja lõbus on.. väikesed vihmapiisad ei riku meie rõõmu vähimalgi määral. ka see on tagantjärele fun, et Mari herilaselt nõelata sai. kõrva. oli ikka üks paha herilane. pähh pähh... annaks kohe ata ata.. aga siis ta ju suskaks veel.. seega -- las herilane olla... tatsame pangalt alla ja võtame ette rannariba... seejärel läheme vaatme üle Kiska kunagise suvituskoha ja seame sammud poe ja söögi suunas, vastasel korral ähvardab vähemalt minu kõht, et ta ei tule enam sammugi minuga ühes suunas. poes tabab mind (kahtlustan, et mu kõhul oli kõiges oma osa) meeletu grill-viineri isu. ei ole siis muud, kui ostame aga viinerid, tikud ja ketšupi..ja loodame, et leiame metsa alt koha, kus lõket teha... suunaks seame minu vana suvila... et noh..seal oli vanasti vähemalt lõkkeplats ja uued omanikud on tuttavad... aga ülla ülla.. igal pool suured aiad ette ehitatud... aga.. tuttavate suvila korstnast paistab tõusvat suitsu :P ohhoohhoohooo... helistan vanaemale, et kas tal on juhtumisi nende mobbili nubrit või midagi, et meie saabumistest neid ette hoiatada.. kui majani jõuame, siis tulebki peremees uksele vastu mobiiliga ja raporteerib mu vanaisale, et jah, Triin seisab minust nüüd kolme meetri kaugusel. seal saamegi kenasti oma vinkud grillitud (tikke poleks vaja oldki:)) ja lisaks veel salatit, suvekapsapitsat ja meeldivat seltskonda.. nägin üle kümne aasta taas oma ristiisa ja üldse..jah... eks me natuke ootamatult sisse sadasime..aga me ju Tallinnast...aga ei maksnud...
söögid söödud, seame sammud tagasi kodu suunas... ehk siis maantee, kust käivad marsad. aga kiusatus lõpetada ajuvabalt seiklusrikas päev asjakohaselt..on vastupandamatu. seega otsustame, et laseme esimese marsa minna ilma meieta..ja hääletame hoopis. aga selle tingimusega, et järgmise marsa me võtame, kui enne seda pole auto peale saanud. mulle on see elus täääiesti esimene kord hääletada. väikese vahemärkusena, et vihma oli kenasti kallama hakanud ja ähvardas tormiks minna. autojuhid aga olid kalgid...kimasid mööda nii, et vett lendas:( kuid siis... tuli terve rodu autosid.. ja viimane neist.. olles meist juba möödas... pidurdas... ja tagurdas... ja... :) me saime kojuuuu:):):)
ühesõnaga... see oli täiesti..planeerimata ajuvabalt lahe päev... nii palju siis sellest niisama kodus magamisest..
kolmapäev, august 10, 2005
teisipäev, august 09, 2005
friendship
see oli vist mingi neljas või viies klass... tulin koolist koju ja heietasin rõõmsaid mõtteid, kui tore elu mul on, kui palju lahedaid sõpru ja.. ja.. siis sain aru, et tegelikult ei olegi mul ühtki sõpra.. ja siis tulid pisarad.
sellest ajast on palju vett merre voolanud, kuid see tunne tuleb ikka aeg ajalt peale.. et ei ole ühtki inimest, kes mind tegelikult mõistaks. aga nüüd ei ole see enam tõsi:) isegi kõige suuremas masenduses ei ole võimalik eitada neid võrratuid sõpru, kes mul olemas on:) neid pole palju, kuid see-eest on nad fantastilised:)
ja lisaks neile veel suur hulk lihtsalt toredaid sõpru-tuttavaid... vot neid on ikka palju...
ühesõnaga, mul on vedanud. VÄGA vedanud sõpradega.
sellest ajast on palju vett merre voolanud, kuid see tunne tuleb ikka aeg ajalt peale.. et ei ole ühtki inimest, kes mind tegelikult mõistaks. aga nüüd ei ole see enam tõsi:) isegi kõige suuremas masenduses ei ole võimalik eitada neid võrratuid sõpru, kes mul olemas on:) neid pole palju, kuid see-eest on nad fantastilised:)
ja lisaks neile veel suur hulk lihtsalt toredaid sõpru-tuttavaid... vot neid on ikka palju...
ühesõnaga, mul on vedanud. VÄGA vedanud sõpradega.
pühapäev, juuli 31, 2005
uitmõte
enamik mu jamasid saab alguse liigsest mõtlesmisest.. vahel on asju, mida poleks vaja mõelda, kuid mis juba kord mõelduna enam peast ei lähe. neid võib vist siis kinnisideedeks nimetada. minu kinnisideed viivad mu alati surnud ringini, millest ma väljapääsu ei oska leida. selles mõttes, et ma tean ise väga hästi, kus uks on.. ja aken ka.. kuid ega siis nende kasutamine ei tule ju kõne alla. liiga labane.. asi peab ikka dramaatilisem olema.
PÕGENEDA on vaja!!! leida salajane peidetud luuk põrandas. või hoopis laes. sealt oleks veel raskem välja saada. sellised luugid on igas mõttevanglas olemas. kuid sageli on vaja, et keegi "pätti teeks". selle salaluugini seal laes minusugune pisike ju ise ei ulatu. et siis.. abi oleks vaja. kuid, sageli inimesed ei julge meid aidata, sest nad kardavad seda mõttevanglat. arvavad, et on targem sellest eemale hoida, ei tea, mida veel muidu mõtlema hakatakse. pealegi, halb ju ka, anda inimesele, kes seal sees on lootust... lootust veel kunagi olla vaba
siiski, vahel leidub mõni julge inimene, kes unustab oma enda kaitstuse ja turvalisuse, ja otsustab, et see inimene tuleks sealt ikkagi välja aidata.
siis juhtub midagi.. millest see inimene ise arugi ei saa...ootamatult on ta tegelikult avanud oma mõttevangla ukse.. OI!!! seda sa ju ei osanud oodata, sest ka sina ootasid, et keegi tuleks ja aitaks sul leida selle salajase lugi, mis kuhugi peidetud on. aga.. nüüd on kõik metsas!!! sa oled väljas, ja see on olnud ootamatu. sa pole selleks ette valmistunud!!! sa pole VALMIS olema VABA.
"MIKS!" .. miks sa meelitasid mind välja mu turvalisest maailmast!!!
sa süüdistad selles mind, kellele ennist tahtsid sirutada abistava käe. nüüd oled valmis sootuks selja keerama ja vastassuunas minema jooksma.
oi kui õnnetu ma nüüd olen... jälle..üks inimene, kellelt abi lootsin..jooksis minema.. ei... ta tuleb tagasi... rõõm.. kirjeldamatu rõõm!!!
kuid, ta tuleb tagasi, et öelda, selle luugini ronimine on valus ja vaevaline. luuk ei ole lahendus!
näh! ma ju tean seda, tule ja aita!
oled sa kindel, sa saad väga haiget siin väljas, kui sa pole tegelikult veel valmis uksest tulema. unusta see luuk ja oota. oota seda õiget, õiget tõuget, mis avab sulle ukse. sest luuk ei ole lahendus. põgenemine ei ole lahendus.
ma tulin sinu pärast välja. kuid, see oli vale. ma polnud veel valmis... see uks ei pidanud veel avanema. mitte nüüd. kuid, ma suudan sellest üle olla, ja edasi minna. tänan, et sa mind vabastasid, kuid, ma ei saa SIND aidata. anna andeks. sa oled mulle kallis sõber.
milleks mulle su sõprus!!! sa ei aita mind siit välja!!! mul on kõrini!! ma ei taha enam!!! miks keegi ei või mind aidata.. miks keegi ei või mind siit välja lasta!!! üks... kaks.. kolm... veri voolab vaikselt.. see on tume... veider..see polegi valus... pisarad voolavad vaikselt haava peale..kipitab.. siiski on valus...
aga.. mis siis nüüd..uks on paokil...kuidas see sai juhtuda?? mina seda ju lahti ei teinud. ma tahtsin ju .. ma ei tea ise ka, mida ma tahtsin... aga.. mitte selle ukse avanemist, sest seal taga on siiski liiga karm reaalsus.. luuk... miks ma ei saa sealt välja..seal on parem.. seal on kõik teisiti.
piilun vaikselt välja. kerge tuuleke puhub üle näo. päike paistab. taevas on vikerkaar. pühin ära pisarad, ja lasen päikesel end soojendada. sa aitasid mind rohkem ,kui seda ise tead, mõtlesin. siin on nii ilus. aga, kas ma ikka olin selleks valmis?? see küsimus piinas mind. mida ma edasi teen??.. uus ahastuse hoog. ennem olid vähemalt sina. ma teadsin, et ka siin oled vangis. kuid nüüd oled sa kusagil kaugel, vaba kui lind..ja ... ja.. ma ei tea, mida edasi teha..
vaatan vaikselt ringi. oh...mis seal on.. appi..see näeb nii ahvatlev välja..see uks... see viib mu kindlasti kuhugi edasi.... kahtlen, kas see oleks ikka õige. südames on kindel ei.. ei...
aga miks mitte? mida on mul veel kaotada??
lähenen uksele.. raban selle lingist ja avan.. tormakalt ja kiirustades...
kusagilt tuleb see tuttav ette... kuid, ei... ei meenu kust..
uks mu selja taga langeb tugeva mürtsatusega kinni... ja siis ma saan aru, et ma olen jälle kinni. uus mõte.. uus vangla. MIKS?? kuidas ma sain nii rumal olla?? ma ju alles pääsesin.. ja pea ees tormasin järgmisesse auku. see koht on aga pimedam kui eelmine. ma ei näe enam valgust, mis oli eelmises mõttes. ma tean miks see nii on.. sest ma teadsin, et ei tohi sinna minna, kuid ikka läksin.
koban ettevaatlikult ja argsi ringi.
tean, et ei ole selles vanglas üksi. kuid, sina pole seal mu kaasvang, vaid sünge.. tume vari. sa ei aita mind, sa ei ava mulle seda ust, kuigi sa seda võiksid. miks, seda... pole raske aimata..
sest kuigi sa pole mu kaasvang, oled sa suletud oma enda väikesesse kapslisse, mis lihtsalt takistab sul minu aitamise. sa tahd küll, et ma sellest vanglast välja saaks. sa ei taha näha mind seal niiviisi kannatamas. kuid sa ei oska.. või ei taha mul aidata seda ust avada. sest... ma tean nüüd, et uks on õige väljapääs. tean. kuid see pole kerge. ma ei saa sellest enam aru...
luuk, see .. seal taga.. seal on kõik hea.
kui ma vaid suudaks selle avada, siis ma saaks meid mõlemaid vabaks... käib mul peast mõte läbi.
ma ju nii tahaks sind aidata, mis sellest, et sa mind endiselt ignoreerid. teed näo, et mind pole.
EI!!
kusagilt meeltesügavusest tormab pinnale meeletu karjatus. mu sees.
luuk ei ole lahendus. ma olen liiga mitu korda püüdnud seda teed kasutada. ja alati haiget saanud. ma mäletan veel, kuidas ma avasin ukse, ja selle taga nägin värsket..uut maailma. kuid, see mälestus on iga hetkega aina tuhmim. varsti ma unustan täielikult, et uks on seal. siiski.. ei.. ma hoian seda mõtet kinni, sest ma tean, et tahan pääseda.. pääseda su juurest kaugele...
aga... sa ei aita mind. ma ei saa seda ust üksi lahti. vähemalt, seda ma ju arvan.
aga, kui prooviks...
katsun ust... üllatuseks tunnen käe all linki.
vajutan, uks vajub krigisedes irvakile. piilun välja. kuid seal pole seda päikest ja värskust, mis oli eelmine kord.
selle asemel on öö.. niiske ja hämar, kuid omamoodi lummav.
kõik oleks ju hea. aga sa ei taha kaasa tulla. ja ma ei taha selles öös üksi olla. tõmban ukse taas kinni. ma jään siis siia.
jää...
sul on ükskõik
mul ka
kõigest....
aga... ma tean, et see pole meie kummagi õige koht....
tõusen ja asun uuesti linki otsima, kuid see on kadunud!!!
oo ei! ma magasin oma võimaluse maha.
vajun seina najal kokku. ma ei oska enam hinnata sinu sealolekut. see mõjub lausa ahistavalt. lämmatavalt.
tõusen uuesti. ma ei loobu enam. ma tahan välja. kui sa mind vaid natuke aitaksid. kui sa vaid avaksid oma kapsli, ja astuksid sellest välja. kui sa paneks hetkeks midagi muud esikohale, siis ma saaks välja. ma jätaks su rahule, kuid, tule ja raputa mind ärkvele! et ma näeksin seda ust.
sest ma ei kaota usku, et see uks on olemas...
laupäev, juuli 30, 2005
nothing lasts forever
miski siin maises maailmas pole igavene. kõigel on ühel hetkel lõpp ja nii peabki olema.
aga ma ei ole õnnetu. olen lihtsalt pisut kurb.. aga see läheb üle.
:)
aga tegelikult see on nii hea, et kõigel on lõpp!!! sest see tähendab seda, et ka kõigel halval on alati lõpp. seega on ka südamevalul ja lämmataval igatsusel lõpp... on on;) ma tean, et seda on sul rske uskuda..eriti praegu ja sellises olukorras, kuid ühel päeval sa veel mõistad seda.. ühel heal päeval.
mõistad, et miski pole igavene...
aga ma ei ole õnnetu. olen lihtsalt pisut kurb.. aga see läheb üle.
:)
aga tegelikult see on nii hea, et kõigel on lõpp!!! sest see tähendab seda, et ka kõigel halval on alati lõpp. seega on ka südamevalul ja lämmataval igatsusel lõpp... on on;) ma tean, et seda on sul rske uskuda..eriti praegu ja sellises olukorras, kuid ühel päeval sa veel mõistad seda.. ühel heal päeval.
mõistad, et miski pole igavene...
reede, juuli 29, 2005
1.. 2.. 3...
keset unenägu kuulen, kuidas mu kõrval täristab äratus... vaikus.
1..2..3.. vaikus...
uuesti: 1..2..3.., natuke hädisema häälega..kuid järgneb ikka veel vaikkus.
123!.. still nothing...
ja siis hakkame naerma..sest see on niiiiiii ajuvaba!!! aga nii tüüpiline.
kui hommikul äratuskell tund aega enne üldist äratust heliseb ja teatab, et on aeg minna pead pesema... siis ühtäkki tundub pea nii puhas nii puhas:)
1..2..3.. ma saan sellest üle...
1..2..3... no.. ükskord ikka saan..andke ainult natuke aega veel.. las ma veel natuke olen nii.... natuke? kasvõi üks aasta veel!!!! kuu?? päev? ei saa enam sekunditki? :'(
aga tean, et see vajalik... tean...
1..2..3.. vaikus...
uuesti: 1..2..3.., natuke hädisema häälega..kuid järgneb ikka veel vaikkus.
123!.. still nothing...
ja siis hakkame naerma..sest see on niiiiiii ajuvaba!!! aga nii tüüpiline.
kui hommikul äratuskell tund aega enne üldist äratust heliseb ja teatab, et on aeg minna pead pesema... siis ühtäkki tundub pea nii puhas nii puhas:)
1..2..3.. ma saan sellest üle...
1..2..3... no.. ükskord ikka saan..andke ainult natuke aega veel.. las ma veel natuke olen nii.... natuke? kasvõi üks aasta veel!!!! kuu?? päev? ei saa enam sekunditki? :'(
aga tean, et see vajalik... tean...
reede, juuli 15, 2005
changes
ühe aastaga võib meeletult palju muutuda... ja samas on kõik täpselt samasugune.
hmm..kas ma sõidan homme laagritesse või jah.. ja kas mul on kõik asjad pakkimata ja kas ma istun selle asemel, et see korda ajada arvuti taga ja kirjutan mõtetut mula või jah:) heh... ma ei suuda... kuidas vahel pisiasjad muudavad me elusid. oo..milline vaimustavalt uudne mõttekäik! (muigan enda pihta)
aga tegelikult... ma ei istuks hetkel siin ja ei meenutaks eelmist aastat ja võrdleks seda homsega..kui ma poleks pidanud oma töökoha pärast otsustama teise reisi kasuks... või kui ma oleks ikkagi saanud ennast esimesele tagasi vahetada, nagu ma nii väga soovisin... kui see oleks tollal õnnestunud..siis ma ei tunneks neid inimesi, keda mul on nüüd võimalus nimetada oma kalliteks sõpradeks, õdedeks ja vendadeks:) kui ma neid ei tunneks..siis ei sõidaks ma ka homme sinna laagritesse... üldse.. ma ei kujuta oma elu ette ilma nendeta..
aga eks see ole alati nii olnud.
üks pisiasi...suudab teha imesid:) nt telefonikõne...keegi täiesti ootamatu..tuleb külla... mul ei ole sõnu, et seda emotsiooni kirjeldada.. mitte iialgi. kui püüaksin, saaks inimesed sellest väga valesti aru...seega jätan selle vaid enda ja paari inimese teada, millised tunded mind valdasid jälle sind nähes. kaua sellest oli? väga väga kaua... aga siin sa olid ja kallistasid mind... heh... seda ma tõesti ei osanud oodata. aga nii hea oli näha seda sooja naeratust ja kindlaid halle silmi... ja see rahulik hääl. :) sa oled alati mu lemmik olnud. ja see on mega, et mu kallike on nüüd sinu oma. tean, et hoiad teda hästi. paremini kui keegi teine üldse. ja ma saan teda veel näha:) sa ise ütlesid. lahe;)
hmm..kas ma sõidan homme laagritesse või jah.. ja kas mul on kõik asjad pakkimata ja kas ma istun selle asemel, et see korda ajada arvuti taga ja kirjutan mõtetut mula või jah:) heh... ma ei suuda... kuidas vahel pisiasjad muudavad me elusid. oo..milline vaimustavalt uudne mõttekäik! (muigan enda pihta)
aga tegelikult... ma ei istuks hetkel siin ja ei meenutaks eelmist aastat ja võrdleks seda homsega..kui ma poleks pidanud oma töökoha pärast otsustama teise reisi kasuks... või kui ma oleks ikkagi saanud ennast esimesele tagasi vahetada, nagu ma nii väga soovisin... kui see oleks tollal õnnestunud..siis ma ei tunneks neid inimesi, keda mul on nüüd võimalus nimetada oma kalliteks sõpradeks, õdedeks ja vendadeks:) kui ma neid ei tunneks..siis ei sõidaks ma ka homme sinna laagritesse... üldse.. ma ei kujuta oma elu ette ilma nendeta..
aga eks see ole alati nii olnud.
üks pisiasi...suudab teha imesid:) nt telefonikõne...keegi täiesti ootamatu..tuleb külla... mul ei ole sõnu, et seda emotsiooni kirjeldada.. mitte iialgi. kui püüaksin, saaks inimesed sellest väga valesti aru...seega jätan selle vaid enda ja paari inimese teada, millised tunded mind valdasid jälle sind nähes. kaua sellest oli? väga väga kaua... aga siin sa olid ja kallistasid mind... heh... seda ma tõesti ei osanud oodata. aga nii hea oli näha seda sooja naeratust ja kindlaid halle silmi... ja see rahulik hääl. :) sa oled alati mu lemmik olnud. ja see on mega, et mu kallike on nüüd sinu oma. tean, et hoiad teda hästi. paremini kui keegi teine üldse. ja ma saan teda veel näha:) sa ise ütlesid. lahe;)
kolmapäev, juuli 13, 2005
mõttemaailm
sammume üle kõrrepõllu.. taevas on hirmutavalt kõrgel ja hall. hoopis teistsugune kui tegelikkuses...
jõuame sinna
"... sa tahaksid kontrollida tema mõtteid? näe vaata, siit tulevad head mõtted, need on sinised, halvad mõtted on hallid. nii.. tule nüüd minu järel, näed, kuidas nad lendavad siit läbi ja siis kinnituvad sinna külge,"
vaatan, kuidas helesinine natuke nagu karvane sõrmeotsasuurune tombuke must mööda hõljub ja suure kunstitaiest meenutava monstrumi külge kinnitub.
"Ei ei! ära katsu seda veel! oota veidi, kohe saad teada, mis see on..."
samas möödub minust hall pallike. ma tahaksin selle kinni püüda ja kahjutuks teha, sest igatsen, et sinu peas oleks ühtegi halba mõtet! kuid ma ei tohi ju. silmitsen, kuidas seegi võtab sisse oma koha... kõigi nende teiste mõtete seas. oi, kuidas ma tahaks osata seda koodi lugeda, mis seal otse mu silme ees lahti on laotatud, kuid see pole mõeldud minu jaoks. kui see unenägu kestaks veel paar sekundit, võib-olla siis ma saaks midagi juba arugi, kuid samal hetkel hakkab reaalsusetaju taastuma...
ja ma ärkan.
jõuame sinna
"... sa tahaksid kontrollida tema mõtteid? näe vaata, siit tulevad head mõtted, need on sinised, halvad mõtted on hallid. nii.. tule nüüd minu järel, näed, kuidas nad lendavad siit läbi ja siis kinnituvad sinna külge,"
vaatan, kuidas helesinine natuke nagu karvane sõrmeotsasuurune tombuke must mööda hõljub ja suure kunstitaiest meenutava monstrumi külge kinnitub.
"Ei ei! ära katsu seda veel! oota veidi, kohe saad teada, mis see on..."
samas möödub minust hall pallike. ma tahaksin selle kinni püüda ja kahjutuks teha, sest igatsen, et sinu peas oleks ühtegi halba mõtet! kuid ma ei tohi ju. silmitsen, kuidas seegi võtab sisse oma koha... kõigi nende teiste mõtete seas. oi, kuidas ma tahaks osata seda koodi lugeda, mis seal otse mu silme ees lahti on laotatud, kuid see pole mõeldud minu jaoks. kui see unenägu kestaks veel paar sekundit, võib-olla siis ma saaks midagi juba arugi, kuid samal hetkel hakkab reaalsusetaju taastuma...
ja ma ärkan.
pühapäev, juuli 10, 2005
lost
kõik on kadunud. otseses mõttes.
see on see, kui jätta asjad korda tegemata. siis tuleb keegi ja otsustab kõik oma äranägemise järgi paika panna. ja põletab selle, mida peab ebaoluliseks... ning seda ei saa enam taastada.
ma võin olla vihane enda peale või mitte, fakt on see, et olen tekitanud olukorrad, kus on alles vaid üks võimalik väljapääs ja see pole valutu. vastupidi... ma alles kogun jõudu ja julgust, et inimestele silma vaadata ja oma möödalaskmisi tunnistada. ei tea, kas suudangi.
see on see, kui jätta asjad korda tegemata. siis tuleb keegi ja otsustab kõik oma äranägemise järgi paika panna. ja põletab selle, mida peab ebaoluliseks... ning seda ei saa enam taastada.
ma võin olla vihane enda peale või mitte, fakt on see, et olen tekitanud olukorrad, kus on alles vaid üks võimalik väljapääs ja see pole valutu. vastupidi... ma alles kogun jõudu ja julgust, et inimestele silma vaadata ja oma möödalaskmisi tunnistada. ei tea, kas suudangi.
maailma kõige suurem igatus...
... meie vahele mahub terve maailm. täpselt muideks... ei millimeetritki rohkem... ega vähem.
meie vahele mahub meeletutes kogustes klatši ja kuulujutte...
meie vahele mahub hulganisti inimesi, kes naudivad haiget tegemist...
meie vahele jätkub ka valu ja haigetsaamist, kadedust ja solvanguid...
aga natuke ka midagi head ja sooja...
midagi, millele ei oska anda nime.
vahel on küll tunne, et see saab lämmatatud kõige selle kurja ja halva poolt.
kui vaid võiksin sind näha! näha su silmades sõnumit: "Ära karda, kallis, kõik saab korda!"
aga ma ei näe su silmi.
ma ei näe sind.
kui vaid saaksin sulle helistada mingil totaalselt ajuvabal põhjusel. kuulda su häält ja hingetõmbeid, aimata su hääletooni järgi iga näoliigutust...
kuid ka see pole võimalik.
ja see igatsus lämmatab!
meie vahele mahub meeletutes kogustes klatši ja kuulujutte...
meie vahele mahub hulganisti inimesi, kes naudivad haiget tegemist...
meie vahele jätkub ka valu ja haigetsaamist, kadedust ja solvanguid...
aga natuke ka midagi head ja sooja...
midagi, millele ei oska anda nime.
vahel on küll tunne, et see saab lämmatatud kõige selle kurja ja halva poolt.
kui vaid võiksin sind näha! näha su silmades sõnumit: "Ära karda, kallis, kõik saab korda!"
aga ma ei näe su silmi.
ma ei näe sind.
kui vaid saaksin sulle helistada mingil totaalselt ajuvabal põhjusel. kuulda su häält ja hingetõmbeid, aimata su hääletooni järgi iga näoliigutust...
kuid ka see pole võimalik.
ja see igatsus lämmatab!
laupäev, juuni 25, 2005
köievedu
ma olengi haige inimene... aga just veetsin vannis viis minutit jälgides, kuidas punane niidijupike hulpis koos minuga vees. ja mul oli PÕNEV! ei saa kahjuks öelda, et hetkekski sain mõtted eemale sellest kõigest, mis hinge närib..ei..sest ma nägin paralleele.. aga see oli nagu natuke positiivne. see paralleel siis. niidike liikus vaikselt...megaaeglaselt, kuid järjekindlalt edasi minu suunas. kuid mitte lihtsalt..vaid nõksudega. ehk siis sammuke tagasi ja kaks edasi. oleks vaid minu loos ka nii! et igale valusale tagasilöögile järgneb areng paremuse suunas.
eile saaremaal jaanitule ääres jälgisin köievedu. sealt mu nõksuidee pärniebki algselt. selleks, et võita, peab olema(lisaks tugevatele poistele) rütm, üks, üks, üks... nõksutades..see tähendab sekundi murdosaks veidi järgiandmist... kuid lõpotulemus on võit. kas ma seda just nimelt ei taha? miks ma siis ikkagi keeldun natukenegi järeleandmisi tegemast!?
aga saaremaal oli ilus jaanipäev. olgugi, et sinna saada on jaanipäeval maailma üks võimatumaid ettevõtmisi, õnnestus se emul aga vägagi edukalt:) eks just tänu sellele, et ma ei kasutanud autokest, vaid bussi. ja bussil on õigus lihtsalt vastassuuna vööndis tervest kolme kilomeetri pikkusest praamisabast mööda sõita. mõnus.
kõige parem osa tervest õhtust oli aga ülistus... võrratu lõkke ümber on koos ligi viiskümmend inimest, kes kõik täiest hingest Jumalale kiitust laulavad!!! vot see on õige fiiling! ei ole vaja alkot või narkotsi, ei ole vaja mingit sebimist, et end mitte üksi tunda, eiole vaja midagi... peale Jumala... ja see ongi hea.
veidi hirmus on see, mis ees ootab. kas ma pean füüsiliselt vastu kõigele sellele, mis nüüd hakkab. laagrid, praktiliselt päevaste vahedega ja neli tükki järjest. ja ma olen juba praegu kui kuivaks pigistatud apelsin. aga ma usun, et Jumal teab ja näeb seda..ega lase mul sellisesse seisu jääda:) seega astun kartlikult, kuid lootusrikkalt vastu homsele päevale.
eile saaremaal jaanitule ääres jälgisin köievedu. sealt mu nõksuidee pärniebki algselt. selleks, et võita, peab olema(lisaks tugevatele poistele) rütm, üks, üks, üks... nõksutades..see tähendab sekundi murdosaks veidi järgiandmist... kuid lõpotulemus on võit. kas ma seda just nimelt ei taha? miks ma siis ikkagi keeldun natukenegi järeleandmisi tegemast!?
aga saaremaal oli ilus jaanipäev. olgugi, et sinna saada on jaanipäeval maailma üks võimatumaid ettevõtmisi, õnnestus se emul aga vägagi edukalt:) eks just tänu sellele, et ma ei kasutanud autokest, vaid bussi. ja bussil on õigus lihtsalt vastassuuna vööndis tervest kolme kilomeetri pikkusest praamisabast mööda sõita. mõnus.
kõige parem osa tervest õhtust oli aga ülistus... võrratu lõkke ümber on koos ligi viiskümmend inimest, kes kõik täiest hingest Jumalale kiitust laulavad!!! vot see on õige fiiling! ei ole vaja alkot või narkotsi, ei ole vaja mingit sebimist, et end mitte üksi tunda, eiole vaja midagi... peale Jumala... ja see ongi hea.
veidi hirmus on see, mis ees ootab. kas ma pean füüsiliselt vastu kõigele sellele, mis nüüd hakkab. laagrid, praktiliselt päevaste vahedega ja neli tükki järjest. ja ma olen juba praegu kui kuivaks pigistatud apelsin. aga ma usun, et Jumal teab ja näeb seda..ega lase mul sellisesse seisu jääda:) seega astun kartlikult, kuid lootusrikkalt vastu homsele päevale.
kolmapäev, juuni 22, 2005
ussike
aastas on kaks ööd, mis mulle kohe mitte ei meeldi. uusaastaöö ja jaaniöö. nimelt tunnen end alati siis nii üleliigsena. kõigil on plaanid ammu ette tehtud, kuid mind tabavad need kaks ikka kuidagi ootamatult. viimased paar aastat aga on suisa vastupidi. selles mõttes, et meeldivad nad mulle ikka niisama vähe, kuid tegevust on liiga palju. nii mitu kohta, kus olema peab. aga sinna, kuhu tahaks kõige enam, ei saa. ei tohi. ja ei tea, kas see oleks üldse hea.
õnneks on need hirmsad ööd vaid kaks korda aastas.. ja meeldivalt pika vahega, kuus kuud on paras aeg, et hingehaavu parandada.
õnneks on need hirmsad ööd vaid kaks korda aastas.. ja meeldivalt pika vahega, kuus kuud on paras aeg, et hingehaavu parandada.
esmaspäev, juuni 20, 2005
sunrise
veel on hämar. koiduni on natuke aega, kuid vaiskelt läheb juba valgemaks. tegin seda, mida tegema pidin. esimene samm sellel valusal rajal on astutud, nüüd pean vaid ootama. hommikune päiksesetõus ei jää tulemata. selgus ja vastused niisamuti. aga...
koidikul on kõige külmem, kastepisarad katavad maad... nii kastavad valupisarad minu silmi. aga see on vajalik, et võiks alata uus päev. et ma võiks selle jätta seljataha ja edasi minna. see hommikune külmus on täitsnud mu südame. see on pugenud naha vahele ja kontidesse. tõotab sealt mitte iialgi lahkuda. aga ma tean, et soe päike soojendab mu kunagi üles. kuid see on kauge tulevik. sest praegu ei ole see päike soe. praegu ei hooli ta sellest, kas mul on külm või mitte, kas pisarad voolavad ilma, et nad kustutaks selle valu ja tühjustunde mu sees või mitte... ta ei hooli.
aga kas ma pean nii kaua vastu...
nii kauaks, kui soojaks läheb...
koidikul on kõige külmem, kastepisarad katavad maad... nii kastavad valupisarad minu silmi. aga see on vajalik, et võiks alata uus päev. et ma võiks selle jätta seljataha ja edasi minna. see hommikune külmus on täitsnud mu südame. see on pugenud naha vahele ja kontidesse. tõotab sealt mitte iialgi lahkuda. aga ma tean, et soe päike soojendab mu kunagi üles. kuid see on kauge tulevik. sest praegu ei ole see päike soe. praegu ei hooli ta sellest, kas mul on külm või mitte, kas pisarad voolavad ilma, et nad kustutaks selle valu ja tühjustunde mu sees või mitte... ta ei hooli.
aga kas ma pean nii kaua vastu...
nii kauaks, kui soojaks läheb...
teisipäev, juuni 14, 2005
selmet
tegevus... tegevus...pean end pidevas liikumises hoidma, leidma üha uusi asju, mille kallal nokitseda ja kuhu oma energia suunata. on ju suvi ja ei tasu seda maha magada või unistada. mida rohkem olen hõivatud erinevate kohustuste ja muu taolisega, seda vähem on mul aega. aega mõelda ja hulluks minna. seega:) tegevust, andke mulle tegevust!!!
laupäev, juuni 11, 2005
üleskutse
mitte miski ei arenda inimest rohkem kui lugemine. ja ma EI pea silmas ajakirjandust või seda, mida meil peetakse ajakirjanduseks. samuti ei püüa ma väita, et ma olen väga kõrgelt arenenud või teistest peajagu üle, kuid siiski, ma leian, et lugemine avardab inimese maailmapilti ja sageli aitab ka oma hinge ja südant paremini mõista. kui loed sõnu, mis on kirja pandud inimese poolt, keda sa iial näinud pole... kellel pole sinu olemasolust aimugi. ja teda ei huvitagi see... aga sa loed neid sõnu ja lauseid.. tema kirjapanduid.. kuid ometigi loed sa oma südame mõtteid. need seisavad seal mustvalgel ja sa tunned nad ära. alles siis! miks on meil alati vaja, et keegi teine meie eest need asjad välja ütleks? miks me oleme nii arad, et ei julge isegi endale oma igatsusi, soove, unelmaid, hirme ja unistusi tunnistada, teistest rääkimata? või on see üldse argus... võib-olla see lihtsalt käibki nii... ja seepärast... kutsungi teid üles rohkem lugema! eriti sind! kes sa seda siin loed ja mõtled, et häh, kellele neid raamatuid vaja on. mul on parmatki teha! aga sa ei tea, millest sa end ilma jätad. jah, ma räägin tõesti sinust!
esmaspäev, juuni 06, 2005
armastus
vana mänd mu akna taga on üsna korralikult viltu vajunud. miski nagu tõmbaks teda selle väikese männikese poole, kes teisel pool väravaid tema kõrval kasvab... jah.. täpselt nagu ta kummardaks, et teda emmata. kas on võimalik, et ka mändidel on tunded?
raudselt on!!! ma näen seda sellest, kuidas vanake end tuule käes veidi edevalt õõtsutab ja kuidas tema väike sõbranna oma oksad tema poole sirutab. kui kaua läheb veel aega enne kui need kaks lõpuks kokku saavad.. ja nende oksad igaveseks ühte põimuvad... nii natuke on veel puudu!!! okkad puutuvad juba hellalt kokku ja mõlemad õitsevad. kui vaid keegi ei tuleks mõttele vana viltuvajunud mänd maha võtta! siis ei ole enam kedagi, kes püüaks väikesele männile meeldida ja tema südant rõõmustada... ja väikesel männil ei oleks enam seda, kes märkaks iga tema graatsilist liigutust ning seda komplimendiga ära märgiks. ärge võtke neid üksteiselt!
raudselt on!!! ma näen seda sellest, kuidas vanake end tuule käes veidi edevalt õõtsutab ja kuidas tema väike sõbranna oma oksad tema poole sirutab. kui kaua läheb veel aega enne kui need kaks lõpuks kokku saavad.. ja nende oksad igaveseks ühte põimuvad... nii natuke on veel puudu!!! okkad puutuvad juba hellalt kokku ja mõlemad õitsevad. kui vaid keegi ei tuleks mõttele vana viltuvajunud mänd maha võtta! siis ei ole enam kedagi, kes püüaks väikesele männile meeldida ja tema südant rõõmustada... ja väikesel männil ei oleks enam seda, kes märkaks iga tema graatsilist liigutust ning seda komplimendiga ära märgiks. ärge võtke neid üksteiselt!
reede, juuni 03, 2005
nii ülemõistuse kaua...
juba terve nädala,
ekslen teadmatuse sees..
kas kõik on ikka nii kui peab,
kas kõik on korras veel...
kunagi ma tegin sulle ühe kingituse. see tuli tõepoolest südamest... tegin seda parimate kavatsustega. kuid nüüd mõistan, et ma siiski ei suutnud seda teha. ei suutnud seda sulle anda. mida?
sinu vabadust. tõelist vabadust. kuid ma püüan uuesti. palun, anna mulle andeks, et ma ei suuda sind mitte armastada!
nii ülemõistuse kaua
ei ole kuulnud su häält
ja igatsen nii
su puudutusi...
ma palun andeks su käest...
ekslen teadmatuse sees..
kas kõik on ikka nii kui peab,
kas kõik on korras veel...
kunagi ma tegin sulle ühe kingituse. see tuli tõepoolest südamest... tegin seda parimate kavatsustega. kuid nüüd mõistan, et ma siiski ei suutnud seda teha. ei suutnud seda sulle anda. mida?
sinu vabadust. tõelist vabadust. kuid ma püüan uuesti. palun, anna mulle andeks, et ma ei suuda sind mitte armastada!
nii ülemõistuse kaua
ei ole kuulnud su häält
ja igatsen nii
su puudutusi...
ma palun andeks su käest...
neljapäev, juuni 02, 2005
huh (nagu lepatriinu seal reklaamis)
niips. nüüd on siis kõik Jumala kätes. ei aita enam minu närvitsemine ja pabistamine... mina olen endast 100% andnud ja nüüd lihtsalt ootan. njah.. eks ma ikka natuke sabistan.. kuid Issi on hea..ja ma usaldan Teda.
kui ma vaid ka muud asjad suudaks nii rahulikult ooteseisundisse panna... aga küll ma suudan. suvi on ju lõpuks käes ka minu jaoks!!:) no..olgu need ilmad millied tahes...aga käes ta on :) vabadus.
esimene asi, mis mind ees ootab..on suurejooneline koristusaktsioon minu toas, sest see on eksamite stressamise käigus muutunud nii hirmsaks, et isegi mina, kes ma olen segadusearmastaja... vaatan, et natuke liiga suur kaos on siin. aga seda vaatame homme. täna ma naudin lihtsalt seda, et ma ei pea enam õppima.
ja ma olen tänulik, et ma suutsin leida endas sellise hunniku motivatsiooni nii hullumeelselt õppida ja pingutada. loodan, et see annab tulemusi.
kui ma vaid ka muud asjad suudaks nii rahulikult ooteseisundisse panna... aga küll ma suudan. suvi on ju lõpuks käes ka minu jaoks!!:) no..olgu need ilmad millied tahes...aga käes ta on :) vabadus.
esimene asi, mis mind ees ootab..on suurejooneline koristusaktsioon minu toas, sest see on eksamite stressamise käigus muutunud nii hirmsaks, et isegi mina, kes ma olen segadusearmastaja... vaatan, et natuke liiga suur kaos on siin. aga seda vaatame homme. täna ma naudin lihtsalt seda, et ma ei pea enam õppima.
ja ma olen tänulik, et ma suutsin leida endas sellise hunniku motivatsiooni nii hullumeelselt õppida ja pingutada. loodan, et see annab tulemusi.
kolmapäev, juuni 01, 2005
I'm so sorry!
apppiiii!!! kui sa vaid teaks, kuidas ma piinlen! arvatavasti kümneid kordi hullemini kui sina... njah..aga ma olen selle ära ka teeninud..ja mitte vähe! see kõik oli minu algatatud. miks sa ometi pidid asjaga kaasa minema!? jah.. ma olen sulle elulõpuni tänulik! sa päästsid minu naha..kaks korda. kuid mina teisel korral enam sind aidata ei suutnud.. anna mulle andeks!
teisipäev, mai 31, 2005
teadmised...
mida rohkem õppida..seda hullemaks asjad lähevad;) siinkohal siiski tänane tarkusetera raamatukogust: kas teadmiste kuhjumine on progress? kas on hea, et teatakse üha rohkem? paljud filosoofid on seisukohal, et teadmine on väärtus iseendast. siis arvatavasti suur hulk teadmisi on väärtuslikum kui väike. kuid pole sugugi kindel, kas see alati ka nii on!
niisiis... millise nurga alt asja vaadelda... teadmised on otseloomulikult väärtuslikud JA vajalikud..aga mis siis, kui neid kuhjata mõtetult üksteise otsa ja lõpuks ei tee ise enam ka kogu sellel peas pesitseval informatsioonil vahet. süsteemi oleks vaja! vot mis. kuid süsteemi tegemine eeldab seda, et suurema osa ebaolulisest infot viskan peast välja... aga siin tekkib probleem: see, mida mina pean ebaoluliseks..seda peavad mu armsad õppejõud mulle väga tarviliseks teadmiseks!:)
niisiis... millise nurga alt asja vaadelda... teadmised on otseloomulikult väärtuslikud JA vajalikud..aga mis siis, kui neid kuhjata mõtetult üksteise otsa ja lõpuks ei tee ise enam ka kogu sellel peas pesitseval informatsioonil vahet. süsteemi oleks vaja! vot mis. kuid süsteemi tegemine eeldab seda, et suurema osa ebaolulisest infot viskan peast välja... aga siin tekkib probleem: see, mida mina pean ebaoluliseks..seda peavad mu armsad õppejõud mulle väga tarviliseks teadmiseks!:)
pühapäev, mai 29, 2005
MEISTER!
viis aastat...
viis aastat tagasi oli Ehitustööriist Korvapalli Meistriliiga naljanumber ja outsider. fänne oli peotäis, enamasti poiste omad sõbrad või noored plikad, kes neile silma viskasid. jah, ja vanad elukogenud kossufännid, kes pold just fännid, kuid hoidsid ikka neile pöialt.. et noh, poisid.. tublid poisid.
nüüd on viis aastat möödas... ja need poisid on Eesti meistrid. ja selle rohkem ära teeninud kui ükski teine võistkond iial oleks suutnud! tollal valasin ma pisaraid, kui mu lemmikud said oma esimese võidu. ma ei suutnud oma silmi ja õnne uskuda, et mul tõesti tõesti oli au näha seda imelist mängu! täna nägin ma midagi veel suuremat, nägin mängu, mis tõestas ilmekalt, et nad ON tegijad! vägev! kahjuks ei ole sellest koosseisust enam kuigi palju midagi järel, mis tollal oli... kuid siiski, jäänud on see vaimsus. see noorte poiste vaimsus. ja see on hea!
ELAGU EESTI MEISTRID!
viis aastat tagasi oli Ehitustööriist Korvapalli Meistriliiga naljanumber ja outsider. fänne oli peotäis, enamasti poiste omad sõbrad või noored plikad, kes neile silma viskasid. jah, ja vanad elukogenud kossufännid, kes pold just fännid, kuid hoidsid ikka neile pöialt.. et noh, poisid.. tublid poisid.
nüüd on viis aastat möödas... ja need poisid on Eesti meistrid. ja selle rohkem ära teeninud kui ükski teine võistkond iial oleks suutnud! tollal valasin ma pisaraid, kui mu lemmikud said oma esimese võidu. ma ei suutnud oma silmi ja õnne uskuda, et mul tõesti tõesti oli au näha seda imelist mängu! täna nägin ma midagi veel suuremat, nägin mängu, mis tõestas ilmekalt, et nad ON tegijad! vägev! kahjuks ei ole sellest koosseisust enam kuigi palju midagi järel, mis tollal oli... kuid siiski, jäänud on see vaimsus. see noorte poiste vaimsus. ja see on hea!
ELAGU EESTI MEISTRID!
laupäev, mai 28, 2005
mu mõtteid proovid püüda, kuid sa jälle araks lööd..
"kas sa minu sisse näed?"
..pikk pilk..
"..jah, näen.."
"kas sa suudad mu mõttelendudega kaasas püsida?"
"ei... ma ei saa nüüd aru..oli se tõsiselt? ei.. ei olnud.. sa teed nalja.."
"hmm... seekord siiski mitte..."
"kas ma olen sinu arvates läbinähtav?"
"seda ma ei julgeks küll öelda..."
väike rumal tüdruk, kellel tegelikult ei olegi maski ees enam. aga te ei suuda lihstalt uskuda, et see ongi mu tõeline nägu.
..pikk pilk..
"..jah, näen.."
"kas sa suudad mu mõttelendudega kaasas püsida?"
"ei... ma ei saa nüüd aru..oli se tõsiselt? ei.. ei olnud.. sa teed nalja.."
"hmm... seekord siiski mitte..."
"kas ma olen sinu arvates läbinähtav?"
"seda ma ei julgeks küll öelda..."
väike rumal tüdruk, kellel tegelikult ei olegi maski ees enam. aga te ei suuda lihstalt uskuda, et see ongi mu tõeline nägu.
reede, mai 27, 2005
they don't need to see me cry
and then... then I do it again...
tõstan käed ja annan alla. mida oligi tarvis tõestada. ma olen mina. liiga endas kinni, et midagi muuta. väike enesesse süvenemine samal ajal, kui sinuga rääkisin... sellest siis nii palju sellist segast teksti... ja ma sain aru.. et kõik käibki lihtsalt alati seda sama rada pidi. rumal mina, arvasin, et ma saan sellele teele vindi sisse keerata ja teise suunda juhtida! kust selline imelik mõtte mul üldse pähe võis tulla!
kõige parem on ennast tundma õppida jälgides, kuidas inimesed mindmillelegi reageerima panevad. paha mina, kasutan sind jälle ära. oled osa minu eksperimendist.. kuid jäta see lihtsalt märkamata.. ja ära pane tähele. pole mõtet oma närve kulutada.
aga ikkagi. tundub tõsine enesepettus, kui arvan, et siin elus on teatud asjades mul ka sõnaõigus. ei ole... ükskõik, kuidas ma ka ei ürita:) nii huvitav. kahjuks mitte kõige paremas mõttes. this time things will be different.. did I promise that? hope not, sest seda lubadust ma pole pidanud. veel mitte ka täiesti rikkunud, kuid olen teel sinna. iagl asjal on mingil hetkel lõpp. sest iga lõpp on millegi uue algus. ja kõik uus on alguses harjumatu ja sageli ka ebamugav, kuid sellega peab harjuma, vana taganutmine ei too seda tagasi. sellest viimasest ei suuda ma jah hästi ise aru saada.. st selle järgi elada. aga see on üks neid vääramatud asju siin maailmakeses. kahju on kaotada. kuid jääb vaid lootus, et ühel hetkel see muutub. just selles suunas, mis mulle meeldib. näed siis! jälle puusse!!! selles suunas ikka, mis õige on...
tõstan käed ja annan alla. mida oligi tarvis tõestada. ma olen mina. liiga endas kinni, et midagi muuta. väike enesesse süvenemine samal ajal, kui sinuga rääkisin... sellest siis nii palju sellist segast teksti... ja ma sain aru.. et kõik käibki lihtsalt alati seda sama rada pidi. rumal mina, arvasin, et ma saan sellele teele vindi sisse keerata ja teise suunda juhtida! kust selline imelik mõtte mul üldse pähe võis tulla!
kõige parem on ennast tundma õppida jälgides, kuidas inimesed mindmillelegi reageerima panevad. paha mina, kasutan sind jälle ära. oled osa minu eksperimendist.. kuid jäta see lihtsalt märkamata.. ja ära pane tähele. pole mõtet oma närve kulutada.
aga ikkagi. tundub tõsine enesepettus, kui arvan, et siin elus on teatud asjades mul ka sõnaõigus. ei ole... ükskõik, kuidas ma ka ei ürita:) nii huvitav. kahjuks mitte kõige paremas mõttes. this time things will be different.. did I promise that? hope not, sest seda lubadust ma pole pidanud. veel mitte ka täiesti rikkunud, kuid olen teel sinna. iagl asjal on mingil hetkel lõpp. sest iga lõpp on millegi uue algus. ja kõik uus on alguses harjumatu ja sageli ka ebamugav, kuid sellega peab harjuma, vana taganutmine ei too seda tagasi. sellest viimasest ei suuda ma jah hästi ise aru saada.. st selle järgi elada. aga see on üks neid vääramatud asju siin maailmakeses. kahju on kaotada. kuid jääb vaid lootus, et ühel hetkel see muutub. just selles suunas, mis mulle meeldib. näed siis! jälle puusse!!! selles suunas ikka, mis õige on...
neljapäev, mai 26, 2005
the storm will pass, be ready for the next one
pole midagi ohtlikumat sellest tundest, et kõik lihtsalt ongi hästi. sest kusagil varjus luurab ikka mõni kuri hunt, e tsulle kõige ootamatumal hetkel hambad säärde ja südamesse lüüa. ehk siis, et ei tohi loorberitele puhkama jääda. pessimist? ma? heh.. vajalikul määral jah.
kui ühel hetkel tundub kõik olevat parimas korras..siis läheb vaid mõni sekund.. üks veepiisk..ja kõik on rikutud!uskumatu, kuidas mõne inimese debiilsus võib närvi vaid hetkega nii mustaks ajada! ja ta ei lõpeta. MIKS!? miks oli tal vaja see ära rikkuda!
kui ühel hetkel tundub kõik olevat parimas korras..siis läheb vaid mõni sekund.. üks veepiisk..ja kõik on rikutud!uskumatu, kuidas mõne inimese debiilsus võib närvi vaid hetkega nii mustaks ajada! ja ta ei lõpeta. MIKS!? miks oli tal vaja see ära rikkuda!
teisipäev, mai 24, 2005
linnalaps
mmm...kui mõnus on ülisoe kevadpäike ja värske maaõhk! ma pole iial mõistnud, miks inimesed siia Tallinna nii väga igatsevad. eks siis hakkan vist aru saama, kui ise kuhugi kaugele ja ära kolin, kuid selle peale mõtlen siis:) igal juhul, hetkel olen ma väga päikest ja sääski nautinud maalkäinud linnalaps:) sain nii näpud kui varbad mulda torgatud, jäin õige natuke jalgu veesõjale ja sulkat mängisime! ma pole seda aastaid enam teinud.
vot see on tõeline kevad ja tõeline nautimine! mitte kusagil umbsetel linnatänavatel liiklusummikus passimine ja närvitsemine, ise sealjuures täiesti tõsiselt sulades. ei, õige kevad ja suvi.. ja sügis ja talv -- need on kusagil võimalikult kaugel linnamelust ja -mölast!
vot see on tõeline kevad ja tõeline nautimine! mitte kusagil umbsetel linnatänavatel liiklusummikus passimine ja närvitsemine, ise sealjuures täiesti tõsiselt sulades. ei, õige kevad ja suvi.. ja sügis ja talv -- need on kusagil võimalikult kaugel linnamelust ja -mölast!
teisipäev, mai 17, 2005
star
hoian pisaraid tagasi, sest ei taha, et teised neid näeks..nad ei mõista mind.. ei, siiski, mõistavad paremini, kui arvatagi oskan, ma näen seda su murelikest silmadest... kui kallistan sind enne uinumist..siis seal silmades näen siirast küsimust:"kas oled OK?" ja kuulen su kinitust, et saan hakkama... tunnen end kindlalt, sest minu suur õde on minuga ja toetab mind.. silmanurgast läheb pilk selgesse öötaevasse... ja ma näen seda! näen langevat tähte.. süda suisa kisendab taeva poole mu soovi... ja ma tean, et keegi seal üleval ja kõrgel...kuulis seda palvet.. ja lõpetas mu piinad. selleks korraks. lõpmata kergem tunne on hinges.
esmaspäev, mai 16, 2005
when did it go bad?
kus oli see koht, kus ma nii ränga vea tegin? valisin raja, mis viib liiga otse sinna, kuhu ma iial jõuda ei taha. ja ma ei tea enam, kas ja kuidas sellelt rajalt tagasi saab. lihtsalt otsa ümber pöörata pole võimalik..ja kõrvalteid ei näi olevat. kas ma jõuan sinna? ma ei taha. lihtsalt ei taha. ma karjuks seda kõigile:"ei taha! ei taha! ei taha!!!!"... kuid mul pole selleks jõudu enam. seega lihtsalt sosistan seda veel...aga keegi ei kuule. sest selles jubedas kohas ei olegi kedagi mind kuulmas!
iga puu siin sünges kaotuse laanes on minu vaenlane...ja puude vahel luusivad mustad kogud..kes mu hinge igatsevad.. et see siis neelata ja tükideks rebida. veel ei saa te mind.. veel mitte. ma ei anna alla. enne, kui ma olen jõudnud lõppu. siis võite mu tükkideks kiskuda, sest siis pole sellel enam vahet. kuid praegu veel on. sest ma loodan ikka veel , et siin on üks uks. varjatud ja salajane, kust läbi astudes ma jõuan tagasi valgusesse ja soojusesse... aga seegi lootus kustub iga sammuga aina enam... äki olen selle juba ammu mööda lasknud? ja siis jääbki igavene külmus. külmus minu südames ja sinu silmades, mis eile veel nii ilusad olid, millest ma päikesekilde korjasin, et nendest endale helmeid teha... see sära on asendunud kalgi tühjusega.
mu jalad hakkavad väsima.. kogu mu jõud on kadumas. tee ääres on pehme sammal..ilus ja roheline... see lausa kutsub mind istuma ja jalga puhkama. istun kivile... ja uinun... uinun, et mitte enam ärgata..kuid veidi aja pärast avan uuesti silmad. ei. see ei ole uni.. seekord on see kõik tegelikult. ja minul puuduvad vahendid, et selle vastu võidelda... ja ma astun edasi... sinna poole... kus mind on ootamas see üks ja ainuke võimalik lõpplahendus... kui just enne ei tule valguse ja armastuse ust, mis viiks mu siit sünkja murelaane eksiteelt...
jääb vaid minu sammude kaja.. ja pisarad. kuid peagi kaovad needki.
iga puu siin sünges kaotuse laanes on minu vaenlane...ja puude vahel luusivad mustad kogud..kes mu hinge igatsevad.. et see siis neelata ja tükideks rebida. veel ei saa te mind.. veel mitte. ma ei anna alla. enne, kui ma olen jõudnud lõppu. siis võite mu tükkideks kiskuda, sest siis pole sellel enam vahet. kuid praegu veel on. sest ma loodan ikka veel , et siin on üks uks. varjatud ja salajane, kust läbi astudes ma jõuan tagasi valgusesse ja soojusesse... aga seegi lootus kustub iga sammuga aina enam... äki olen selle juba ammu mööda lasknud? ja siis jääbki igavene külmus. külmus minu südames ja sinu silmades, mis eile veel nii ilusad olid, millest ma päikesekilde korjasin, et nendest endale helmeid teha... see sära on asendunud kalgi tühjusega.
mu jalad hakkavad väsima.. kogu mu jõud on kadumas. tee ääres on pehme sammal..ilus ja roheline... see lausa kutsub mind istuma ja jalga puhkama. istun kivile... ja uinun... uinun, et mitte enam ärgata..kuid veidi aja pärast avan uuesti silmad. ei. see ei ole uni.. seekord on see kõik tegelikult. ja minul puuduvad vahendid, et selle vastu võidelda... ja ma astun edasi... sinna poole... kus mind on ootamas see üks ja ainuke võimalik lõpplahendus... kui just enne ei tule valguse ja armastuse ust, mis viiks mu siit sünkja murelaane eksiteelt...
jääb vaid minu sammude kaja.. ja pisarad. kuid peagi kaovad needki.
kolmapäev, mai 11, 2005
hullumine
olen aru kaotamas. ei ei..ma tean, et pealtnäha olen korralikum ja tublim kui tavaliselt. aga see, mis toimub sisemuses, jääb paljudele varjatuks. seal on torm. parasjagu suur kaos. ma ei suuda end enam vaos hoida, teen ja ütlen asju, mida ma juba ette kahetsen... aga ei suuda neid siiski endas hoida. mis mul viga on??? kas sellest on võimalik välja tulla nii, et ma haiget ei saa? ja teised ka mitte?
laupäev, mai 07, 2005
kollane liblikas
kui võrratu on saada linnast välja! maale.. Saaremaale. seal on tõepoolest kevad juba käes. teeäärsed metsaalused valendavad või kollendavad ülastest ja rohi on sõna otseses mõttes rohelisem. isegi taevas tundus sinisem. ja liblikad olid juba väljas! minu selle kevade esimene liblika soli kollane, seega tõotab tulla päikest täis suvi. hope so! kuigi eelmisestki suvest mäletan vaid päikest..kuigi seda vist väga palju siin Eestis vähemalt ei olnud. kõik on puhtalt suhtumise asi järelikult;) ja positsioneerumise.. ehk siis kui päike ei tule sinu juurde, tuleb minna päikese juurde... aga peamiselt asi siiski suhtumises, olen selles veendunud!
neljapäev, mai 05, 2005
can't get you out of my mind
morn pilvine ilm on. kuidagi kõik on mingis ooteseisus.. keegi nagu ei julgeks liigutada, sest ei tea, mis järgmise nurga taga ootamas on. seepärast ei julgeta öelda seda, mis südames pakitseb.. sageli selliseid asju, mis vajavad sõnadesse panemist. tahaksin öelda: vaadake mind, ma lähen ja ütlen kõigile ja kõigele, mis ma asjast arvan. aga... aga ma ei tee ju seda. või äkki siiski? tahaks nii kangesti. ja võimalus ju on. teeks ära? muidu ei saa mu vaevlev hing rahu... sest see ootamine ja niisama vegeteerimine ajab hulluks. selleks, et toimuks progress, tuleb astuda see esimene samm, mis on raskem kui kõik järgnevad kokku, ilma selleta ei jõua kuhugi. appi, kus oli nüüd alles avastus! mitte keegi enne mind ei ole selle geniaalse kuid lihtsa asja peale tulnud, et esimene samm tuleb ka astuda. muigan enda pihta... siiski..tõmban teki üle pea ja ootan edasi... vaatame, mis saab.
pühapäev, mai 01, 2005
vaap
loodad siit midagi leida? mida siis? vastuseid? mis on üldse küsimus!? vb see, et sa ei mõtle..enne kui ütled? sõnad on kiired tulema..aga tead seda lugu aiast ja naeltest? augud jäävad alles... tee mis tahad... sa võid aia üle värvida ja neid ei jää näha, kuid see ei tee neid auke olematuks..selle värvi all on need ikka olemas ja vaikselt hakkavad süvenema..ja mädanema. seega... kas tasub aeda üle värvida? ära arva, et ma vastuseid ei taha... lihtsalt ma ei tea enam, mis on millegi väärtus. aa..ja muide..kui sa seda kardad, et ma oma sõnu nüüd sama hoolimatult ja ükskõikselt pilduma kukun, siis ära karda... mina ei tee seda.
so.. you've got nothing to worry about!
so.. you've got nothing to worry about!
esmaspäev, aprill 25, 2005
today never happened
garanteeritud on see, et inimesi ei tasu liiga palju usaldada. eestlaste asi ju, et naaber armastab naabrit. noaga selga lüüa armastab. otseloomulikult.
aga mind see ei huvita! kui te arvate, et olete must nüüd üle...heh.. unistage edasi..mul on midagi palju enamat kui teil. ja ma olen selle üle rõõmus. siis selle üle, et mul see on, mitte et teil pole. kahju on teist hoopis... see, kuidas te mõtetult laristate oma elu ja võimalusi... ja ise siiralt usute, et olete minust nii palju paremad... kui te vaid hetkeks võtaks aja maha ja püüaks leida oma elus mõne tõelise väärtuse... kas leiaksite need? ausalt ka, ma siiralt loodan, et leiate! kahjuks kahtlen selles tugevalt...
aga mind see ei huvita! kui te arvate, et olete must nüüd üle...heh.. unistage edasi..mul on midagi palju enamat kui teil. ja ma olen selle üle rõõmus. siis selle üle, et mul see on, mitte et teil pole. kahju on teist hoopis... see, kuidas te mõtetult laristate oma elu ja võimalusi... ja ise siiralt usute, et olete minust nii palju paremad... kui te vaid hetkeks võtaks aja maha ja püüaks leida oma elus mõne tõelise väärtuse... kas leiaksite need? ausalt ka, ma siiralt loodan, et leiate! kahjuks kahtlen selles tugevalt...
laupäev, aprill 16, 2005
sa süda
tiigrisüda aaiiuiiaaiiaemasüda
temaii süda iiaiiiiaaaminuii süda
punane südaiiii♥iiiimurtud süda
suuuuuuuuur süda, see süda
armastav iijaii soe iisüda
kibestunud iiisüda
valutav iisüda
ülistav süda
Sinu süda
süda
:)
neljapäev, aprill 07, 2005
red light
fooris põleb kollane tuli ja bussijuht vajutab tugevamini gaasipedaalile..ehk jõuab läbi lipsata, graafikust mahajäämise eest ootab teda päris kobe trahv. aga ei. ei jõua. järsk pidurdus. tuli on muutunid punaseks. oeh.. rahvas bussis on maruvihane, keegi vist kukkus kusagil keskel... loodetavasti nad ei keaba tema peale... see veel puuduks. miks on sellised päevad, kui lihtsalt kõik nässu läheb? eile oli kõik veel nii hästi, ülemuselt sai kiita hea töö eest..ja nüüd täna.. kollane ja roheline.. kiiresti..ehk jõuab midgai veel päästa.. järgmise valgusfoorini jõudes on ta veidi ettevaatlikum, kuid kolmandani jõudes on ta juba nii süvenenud oma mõtetesse, et ei märkagi seda, kuidas jälle on kollane... ja siis.. punane.
miks läheb ühel päeval kõik nii halvasti...
miks läheb ühel päeval kõik nii halvasti...
teisipäev, aprill 05, 2005
kevad peas ja südames
esimese aprilli saabumisega astus kevad ka minu pähe. südames on ta regulaarne külaline..ent nüüd otsustas mõistuse raasud vallutada ja varjutada. see oli imeline päev! kõik oli nii..hea..lahe ja tore. soe, päike paistis, inimesed naersid. ma sain edukalt hakkama kõigi tüngadega, mis ma tegin..ise jäin vaid mõnda üksikut uskuma...ühesõnaga..tasemel naljapäev.
aga noh..see tuuritamine jäi ikka veel sisse.. pärast natuke väsinud laupäeva tuli reibas pühapäev ja veel reipam esmaspäev. KUU ESIMENE ESMASPÄEV... tavaliselt kardan seda pävea nagu tuld, sest see tõotab alati halba..seekord oli tulemus vastupidine. erakordselt soe kevadpäev. ainuke masendav asjaolu eilse ja ka tänase juures: just siis on kevade esimesed kõige ilusamad ja soojemad ilmad..kui ma pean elueest õppima...
kuid siiski on kõik ilus ja hea.
hetkel sajab vihma. iseenesest... see ju paneb muru kasvama!:) kas pole võrratu... isegi, kui läheb natuke külmemaks..pole hullu..peaasi, et rohi muutuks roheliseks..ja kaoks see pruun morn pilt me tänavatel. kui siis päike jälle pilve tagant välja tuleb, on kõik eriti ilus!
ma loodan, et teised elavad selle üle, milline ma olen. ei ole normaalne. aga Efka täna ütles, et ma pole seda ka muul ajal.. pole kunagi olnudki. jeii! lahe:) ise olen rahul ja pean ennast lahedaks loomaks. ei olegi enam lammas... vaid.. üks kahtlane kevadloom
;)
aga noh..see tuuritamine jäi ikka veel sisse.. pärast natuke väsinud laupäeva tuli reibas pühapäev ja veel reipam esmaspäev. KUU ESIMENE ESMASPÄEV... tavaliselt kardan seda pävea nagu tuld, sest see tõotab alati halba..seekord oli tulemus vastupidine. erakordselt soe kevadpäev. ainuke masendav asjaolu eilse ja ka tänase juures: just siis on kevade esimesed kõige ilusamad ja soojemad ilmad..kui ma pean elueest õppima...
kuid siiski on kõik ilus ja hea.
hetkel sajab vihma. iseenesest... see ju paneb muru kasvama!:) kas pole võrratu... isegi, kui läheb natuke külmemaks..pole hullu..peaasi, et rohi muutuks roheliseks..ja kaoks see pruun morn pilt me tänavatel. kui siis päike jälle pilve tagant välja tuleb, on kõik eriti ilus!
ma loodan, et teised elavad selle üle, milline ma olen. ei ole normaalne. aga Efka täna ütles, et ma pole seda ka muul ajal.. pole kunagi olnudki. jeii! lahe:) ise olen rahul ja pean ennast lahedaks loomaks. ei olegi enam lammas... vaid.. üks kahtlane kevadloom
;)
neljapäev, märts 31, 2005
karjuv ülekohus!!!!
maailm on üks siuke kole koht, kus puudub ausus ja valitseb tõsine ülekohus. niisiis... tahtsin mina hapukurki süüa..ei. õde pidi viimase ära sööma. ehk siis eelviimase, ma ise sõin ametlikult viimase..aga ma ju pidasin seda eelviimaseks! oleks ma seda teadnud, et see ongi the last one... siis oleks seda tunduvalt enam nautinud! tundun tobe? ja olengi seda;) aga kas see pole nii tavaline mõtlemine ja tagantjäreletarkus. on ikka;)
nii... aga edasi.. ka marineeritud seened ei jõudnud minu maokesse... need oli vanaema pintslisse pistnud. niisiis... kui ma täna nüüd poest tomatit ka ei saa, et endale salatit teha..siis ma kuulutan välja mitteametliku näljastreigi. ehk siis keeldun söömast..kuni isu tuleb... ja pärast seda jätkan streiki.
nii... aga edasi.. ka marineeritud seened ei jõudnud minu maokesse... need oli vanaema pintslisse pistnud. niisiis... kui ma täna nüüd poest tomatit ka ei saa, et endale salatit teha..siis ma kuulutan välja mitteametliku näljastreigi. ehk siis keeldun söömast..kuni isu tuleb... ja pärast seda jätkan streiki.
kolmapäev, märts 23, 2005
lase valgus oma südamesse tulla
kas tõesti lõpuks ometi hakkab kevad tulema? nii inimeste südameis kui ka õues... vaikselt jälgin, kuidas lumi sentimeeterhaaval naabri sauna katuselt taandub, kuidas jääpurikad tilguvad, inimesed rohkem naeratavad ja tasapisi kevadised riided kapist välja otsivad... või poodides oma aegunud riidekapisisu välja vahetavad. kevadine ostuhullus... aga see on vaid väike kõrvalnäht..muud midagi. see ei loe:) sest päeval on soojakraadid ja kui päike ka otsustab meid oma kohalolekuga austada, siis ikka päris mõnus soe tunne juba.
ja lõhn!
kevadine lõhn on õues! see on selline värske.. ärkav. linnud laulavad. nii hea on. tunnen, kuidas minussegi jõuab killuke seda kevadist värskust. ma tunnen jõudu edasi minna. isegi kui on raske, sest mida raskem on eesmärki saavutada, seda magusam saab olema võit.
aga on ka ikka aeg juba ju! aprill kohe kohe käes ja meil ikka 10 kraadi külma! kas nii saab? ei...otseloomulikult mitte!:) mingil hektel murrab see soojus läbi.
ka sinu südames.
imbub läbi kõigest ja teeb kogu maailma ilusamaks. kui sa vaid ise lased. sellest sõltub palju;) sa hakkad nägema ja kuulma asju, mida enne ei ole märganud. linnulaulu, seda, kuidas loodus ärkab, kui ilusad on inimesed, kui nad on õnnelikud...
ja seda, et sa ei ole iialgi üksi.. et alati on olemas üks truu süda, kes sind nii tohutult armastab. jah. rumal mina, loomulikult mitte üks.. neid on palju:).. aga noh:) eks ma siin pidasin ennast ju hetkel silmas:)
eh seda lammast küll:)
aga jah, sa ei ole üksi!
ja lõhn!
kevadine lõhn on õues! see on selline värske.. ärkav. linnud laulavad. nii hea on. tunnen, kuidas minussegi jõuab killuke seda kevadist värskust. ma tunnen jõudu edasi minna. isegi kui on raske, sest mida raskem on eesmärki saavutada, seda magusam saab olema võit.
aga on ka ikka aeg juba ju! aprill kohe kohe käes ja meil ikka 10 kraadi külma! kas nii saab? ei...otseloomulikult mitte!:) mingil hektel murrab see soojus läbi.
ka sinu südames.
imbub läbi kõigest ja teeb kogu maailma ilusamaks. kui sa vaid ise lased. sellest sõltub palju;) sa hakkad nägema ja kuulma asju, mida enne ei ole märganud. linnulaulu, seda, kuidas loodus ärkab, kui ilusad on inimesed, kui nad on õnnelikud...
ja seda, et sa ei ole iialgi üksi.. et alati on olemas üks truu süda, kes sind nii tohutult armastab. jah. rumal mina, loomulikult mitte üks.. neid on palju:).. aga noh:) eks ma siin pidasin ennast ju hetkel silmas:)
eh seda lammast küll:)
aga jah, sa ei ole üksi!
teisipäev, märts 22, 2005
loomadest
nii. ma olen ametlikult argpüks! ise tahan lammas olla.. ja siis olen hoopis jänes:( nii ei saa... miks miks miks!!!
eh.. saab üle sellest.
aga nagu pole olemas 100% sangviinikut või melanhoolikut..ei ole olemas ju ka 100% lammast. ma selles ammu selgusele jõudnud, kuid ei olnud teadlik, et minus leidub ka minu kalli sõbra jänese iseloomujooni.. neid, mis tema ammu minetanud on. huvitav, kas need lihtsalt ilmnevad mul hilinemisega..ja kas need on ravitavad!?
ei ei!! ärge nüüd mõelge, et mulle jänesed ei meeldi! vastupidi.. aga lihtsalt.. jänes on vales kohas, kui ta püksis on... seega.. jah. ise arvan, et mul tiigri süda sees..ja siis see jänes.. no ei sobi kokku nii!! tegelikult ka! uskuge, küll ma neid asju juba jagan;)
aga kui ma ennast kokku võtan.. siis saab sellest sabatutist lahti ka.. mis reedab mu jäneseverd...
eh.. saab üle sellest.
aga nagu pole olemas 100% sangviinikut või melanhoolikut..ei ole olemas ju ka 100% lammast. ma selles ammu selgusele jõudnud, kuid ei olnud teadlik, et minus leidub ka minu kalli sõbra jänese iseloomujooni.. neid, mis tema ammu minetanud on. huvitav, kas need lihtsalt ilmnevad mul hilinemisega..ja kas need on ravitavad!?
ei ei!! ärge nüüd mõelge, et mulle jänesed ei meeldi! vastupidi.. aga lihtsalt.. jänes on vales kohas, kui ta püksis on... seega.. jah. ise arvan, et mul tiigri süda sees..ja siis see jänes.. no ei sobi kokku nii!! tegelikult ka! uskuge, küll ma neid asju juba jagan;)
aga kui ma ennast kokku võtan.. siis saab sellest sabatutist lahti ka.. mis reedab mu jäneseverd...
reede, märts 18, 2005
suhkruvatt
pehme ja valge.. ja magus.. ja pehme ja valge... magus ka... aga see on valge..ja pehme... nii tahaks midagi head! midagi valget ja pehmet. aga kõik pakuvad piprakomme..ei taha neid! miks te mulle ei taha midagi magusat anda? arvate, et kõikke endale hoides teete mulle teene. või olete lihtsalt kadedad? ei! sedasi ei saa!!! palun andke mulle ka!
pettus!!! nad andsid mulle ikka pipramaitselist suhkruvatti!
pettus!!! nad andsid mulle ikka pipramaitselist suhkruvatti!
teisipäev, märts 15, 2005
μ'le
kiri sinule.
ära arva, et mulle teeb heameelt see, et sa oled sama täbaras seisus kui ma. ei..seda mitte, kuid siiski, kuidgai lohutab see, et keegi on veel..et ma pole üksi hädas oma tunnete ja asjadega... jah..me mõlemad oleme"tugevad"..igakord..pärast kukkumist ajame selja sirgu ja üritame uuesti... enamasti, väheamlt siiani, kuni järgmise kukkumiseni. aga koos on kergem. minul vähemalt. et siis täh, et sa lihtsalt olemas oled! ja et sa kuulad. ja mõistad. ja üldse... nii lahe oled!
sa oled maailma lahedaim μ!(see on uuskreeka häälduses)
ära arva, et mulle teeb heameelt see, et sa oled sama täbaras seisus kui ma. ei..seda mitte, kuid siiski, kuidgai lohutab see, et keegi on veel..et ma pole üksi hädas oma tunnete ja asjadega... jah..me mõlemad oleme"tugevad"..igakord..pärast kukkumist ajame selja sirgu ja üritame uuesti... enamasti, väheamlt siiani, kuni järgmise kukkumiseni. aga koos on kergem. minul vähemalt. et siis täh, et sa lihtsalt olemas oled! ja et sa kuulad. ja mõistad. ja üldse... nii lahe oled!
sa oled maailma lahedaim μ!(see on uuskreeka häälduses)
esmaspäev, märts 14, 2005
please don't...
kas mul oleks parem ilma sinuta? kõik paistavad nii arvavat. need, kes seda otse mulle öelda ei julge.. ega see ei tähenda, et nad mind mõistaks. aga nemad ei tea, kuidas sinu naeratus annab mõtte mu elule... kuidas sinu hääl kumab vastu igast mu südamesopist. kuidas iga su pilk tähendab mulle maailma.. nad lihtsalt ei tea seda, kallis. mul ei oleks ilma sinuta parem, tean seda! ja terve maailma arvamus ei loe mulle mitte grammigi.
kahjuks siiski üks on, mis loeb..
sinu oma.
ja see ühtib kõigi teistega...
kahjuks siiski üks on, mis loeb..
sinu oma.
ja see ühtib kõigi teistega...
laupäev, märts 12, 2005
hommik
sa seisad mu voodi kõrval ja helistad kellukest. avan silmad ja vaatan sind. mitte ei suuda vahet teha, kas see on reaalselt või kõigest unenäo jätk... kuid sina seisad seal, naeratad ja helistad kellukest. siis ulatad mulle päikesekiire. naeratad veelkord..ja läinud sa oledki...
istun sellest kõigest lummatuna .. ja siis astun vastu uuele päikest täis ja ilusale päevale. sellest kiirest jätkub valgustamaks nii mõndagi halli ja udust päeva:)
istun sellest kõigest lummatuna .. ja siis astun vastu uuele päikest täis ja ilusale päevale. sellest kiirest jätkub valgustamaks nii mõndagi halli ja udust päeva:)
neljapäev, märts 10, 2005
and?
üks...
kaks.
kolm neli viis kuus....
seitse.............
kaheksa
üheksa
kümme üksteist
kaksteist
kolmteist neliteist viisteist
kaks.
kolm neli viis kuus....
seitse.............
kaheksa
üheksa
kümme üksteist
kaksteist
kolmteist neliteist viisteist
teisipäev, märts 08, 2005
just can't take my mind off you
väike tuulest ja vihmast räsitud lambatall näksib karjamaal vaikselt rohtu. ümberringi sajab endiselt. kuid ta ei märkagi seda, sest tema mõtted on kusagil mujal... jah, külm on.. ja niiske ka... mitu päeva järjest on sadanud ja sadanud..kuid ühel päeval tuleb päike välja ja selle nimel on väike lammas valmis välja kannatama ka selle raju...
tegelikult ei lase ta mitte millelgi ennast segada, sest ta on õnnelik. tal on, mida süüa! mida enamat veel tahta!? ja kui nüüd päike ka veel välja tuleks... siis oleks see nagu paradiis!!! kuid isegi, kui päike on pilve taga, siis talleke mäletab nii hästi seda päikest..kuidas see ükskord paistis ja soojendas... tal on hea mälu.. ja tema lambaloogika ütleb, et see hea tuleb kõik veel tagasi...
tegelikult ei lase ta mitte millelgi ennast segada, sest ta on õnnelik. tal on, mida süüa! mida enamat veel tahta!? ja kui nüüd päike ka veel välja tuleks... siis oleks see nagu paradiis!!! kuid isegi, kui päike on pilve taga, siis talleke mäletab nii hästi seda päikest..kuidas see ükskord paistis ja soojendas... tal on hea mälu.. ja tema lambaloogika ütleb, et see hea tuleb kõik veel tagasi...
laupäev, märts 05, 2005
..või kusagilt üle...
kes küll vaigistaks selle tormi mu sees? on see alaväärsuskompleks või lõpuks ometi maa peale tagasitulek? kui kõige hullemad õudusunenäod hakkavad taas tegelikkuseks saama..siis ei pea ma pingele vastu. oh.
neljapäev, märts 03, 2005
missing
and I miss you...
kaks aastat tagasi sa veel olid siin. ei....enam ei olnud. kuid paar tundi varem..
see on nii pikk aeg.... aga samas, kui ma selle peale mõtlen, tundub, nagu oleks see olnud alles eile. uskumatu, et sellest on nii palju aega möödas!
ja ma nii meeletult igatsen sind! millalgi näen ma sind jälle. ma palvetan, et Jumal annaks mulle jõudu ja vastupidavust, et ma ei langeks.... et ma elaks oma elu õigesti ja siis kui mu kohustused siin ilmas täidetud saavad, siis võin ma tulla sinna, kus sa mind juba ees ootad...
ma ei mõtle praegu enam sellele valule, mis siis oli. mis siiamaani on.
mõtlen hoopis sellele ilusale. sa andsid mulle kõik: sa andsid mulle elu! sa andsid armastust, õpetasid mind ja juhatasid. armastan sind nii meeletult! igavesti!
hoia mul siis ikka silma peal... et ma endale liiga ei teeks..
kaks aastat tagasi sa veel olid siin. ei....enam ei olnud. kuid paar tundi varem..
see on nii pikk aeg.... aga samas, kui ma selle peale mõtlen, tundub, nagu oleks see olnud alles eile. uskumatu, et sellest on nii palju aega möödas!
ja ma nii meeletult igatsen sind! millalgi näen ma sind jälle. ma palvetan, et Jumal annaks mulle jõudu ja vastupidavust, et ma ei langeks.... et ma elaks oma elu õigesti ja siis kui mu kohustused siin ilmas täidetud saavad, siis võin ma tulla sinna, kus sa mind juba ees ootad...
ma ei mõtle praegu enam sellele valule, mis siis oli. mis siiamaani on.
mõtlen hoopis sellele ilusale. sa andsid mulle kõik: sa andsid mulle elu! sa andsid armastust, õpetasid mind ja juhatasid. armastan sind nii meeletult! igavesti!
hoia mul siis ikka silma peal... et ma endale liiga ei teeks..
laupäev, veebruar 26, 2005
värvid olenevad valgusest
ma saan sinust nüüd nii aru. nüüd kui ma olen ise samas seisus, nüüd ma saan sinust aru. jah, anna mulle andeks, et ma siiamaani silmad kinni pigistasin ja lootisn ikka võimatumast võimatuma juhtumist... saades selleks nii palju tuge sinult. aga alles nüüd ma saan sinust aru. ja kõik on hoopis teistsugune! täiesti teised värvid. wow! ma ei oleks iial osanud oodata, et ma midagi sellist näen! aga sina avasid mu silmad. nüüd on segadus suuremast suurem. kuid samas on mingi lämmatav rahu. armastus. sest see on olemas. kui sa ei leia seda ühest kohast, siis see ei tähenda, et seda ei olegi olemas kusagil teises kohas. aga samas... kui see on seal teises kohas...siis ei taga see iialgi seda, et see oleks kõikjal. et see oleks esimeses kohas. seal, kust me seda kõige enam leida igatseme. aga...
:)
:)
kolmapäev, veebruar 23, 2005
but you're still with me in my dreams
mul on valus, kui ma sind löön... aga ma peksan sind kogu jõust.
pisarad voolavad mu põski mööda...kas sa ei näe, et ma teen endale rohkem haiget kui sulle? aga ma ei saagi aru, miks ma sind üldse löön... mis mul viga on? miks see, mis mu sees nii kriibib, sellist teed pidi väljapääsu otsib? anna mulle andeks! ma tõesti ei tahtnud nii. see pilk su silmades.. on nii kurb. aga seda nuttu, mis minu naeru taga on... miks seal peaks üldse kurbust olema? mina pole seda väitnud! aga... sina.
hommikul ärgates on peas vaid üks küsimus..miks ma pidin sind nii meeletu raevuga lööma.. sa oled viimane, keda tahaksin haavata. aga alateadvuses on vist midagi muud...
kuid...sind lüües saan ise kõigerohkem haiget.
ma enam ei tee...
pisarad voolavad mu põski mööda...kas sa ei näe, et ma teen endale rohkem haiget kui sulle? aga ma ei saagi aru, miks ma sind üldse löön... mis mul viga on? miks see, mis mu sees nii kriibib, sellist teed pidi väljapääsu otsib? anna mulle andeks! ma tõesti ei tahtnud nii. see pilk su silmades.. on nii kurb. aga seda nuttu, mis minu naeru taga on... miks seal peaks üldse kurbust olema? mina pole seda väitnud! aga... sina.
hommikul ärgates on peas vaid üks küsimus..miks ma pidin sind nii meeletu raevuga lööma.. sa oled viimane, keda tahaksin haavata. aga alateadvuses on vist midagi muud...
kuid...sind lüües saan ise kõigerohkem haiget.
ma enam ei tee...
laupäev, veebruar 19, 2005
laupäevaõhtu printsess
laiskus on peal. tahaks midagi teha, kuid ei viitsi. jube jube jube!!! aga polegi ka nagu midagi, mida teha. kinos ei saa ka ju iga õhtu käia... kõik teised on ka teinud juba oma laupäevaõhtu plaanid.. seega siin ma istun ja mõtlen, et... et peaks midagi tegema. aga miiiiidaaaa??? linna minna enam ei viitsi.. ainult sellepärast juba, et vanaisa kütab all keldris mulle spets sooja vannivett.. see oleks tänamatu ja inetu. pealegi, hea lõõgastava vanni olen ma ikka ära teeninud küll ka.
mind viimasel ajal vaevab miski. lausa painab.
kui see selle ööga ära ei lõppe, siis on alust kahelda mu vaimses tervises. sest tegelikult ei ole normaalne näha ühte ja sama inimest unes igal ööl. seda nimetatakse juba kinnisideeks. ja kinnisideed pole päris hea nähtus. vähemalt mitte minu puhul! võivad kahjustada mind ja teisi. eriti teisi... aga sellest tuleb lihtsalt üle saada!
mind viimasel ajal vaevab miski. lausa painab.
kui see selle ööga ära ei lõppe, siis on alust kahelda mu vaimses tervises. sest tegelikult ei ole normaalne näha ühte ja sama inimest unes igal ööl. seda nimetatakse juba kinnisideeks. ja kinnisideed pole päris hea nähtus. vähemalt mitte minu puhul! võivad kahjustada mind ja teisi. eriti teisi... aga sellest tuleb lihtsalt üle saada!
pühapäev, veebruar 06, 2005
võlupeegel
kui on olemas selline võlupeegel, mis näitab igale inimesele, ükskõik, kui kole ta ka pole, teda vaid ilusana, siis mida peab see peegel ise tundma? kui üks õel ja pahatahtlik inimene seisab selle ees ning talle vaatab vastu soe ja sõbralikult naeratav nägu... kuhu siis läheb see kurjus? kas see jääb sinna peeglisse? aga kui kuri võib siis see peegel olla, kui see neelab endasse kogu maailma kurjuse!
aga samas, sinna vaatavad ju ka tegelikult südames ilusad inimesed. ja nemad näevad ennast täpselt sellisena, nagu nad on. kuid keegi, kes me sinna vaatame, ei saa siiski tõde teada... ka mitte siirad ja heatahtlikud inimesed. sest keegi meist ei saa iial kindel olla, et see peegel tema kohta parasjagu tõtt räägib. me vaid usume seda.
see peegel on meil kõigil olemas... see on meie enesehinnang ja minapilt, meie ego...
aga samas, sinna vaatavad ju ka tegelikult südames ilusad inimesed. ja nemad näevad ennast täpselt sellisena, nagu nad on. kuid keegi, kes me sinna vaatame, ei saa siiski tõde teada... ka mitte siirad ja heatahtlikud inimesed. sest keegi meist ei saa iial kindel olla, et see peegel tema kohta parasjagu tõtt räägib. me vaid usume seda.
see peegel on meil kõigil olemas... see on meie enesehinnang ja minapilt, meie ego...
teisipäev, veebruar 01, 2005
new design
keegi tark on kunagi öelnud, et soovidega peab ettevaatlik olema, sest need võivad kogemata täide minna. jah. nüüd ma olen tühi. ja lihtsalt laen endasse kõikke uuesti. valus on natuke, vanast on kahju, kuid olen kindel, et uus on parem, muidu Jumal ei oleks seda nii seadnud. "and then there I see You standing strong and then You lift me up and carry me home"
kui ma vaid suudaks olla tugev. see on mu soov. ja mu soov on olla jätkuvalt osaduses. need on soovid, mille täitumist ma nüüd ootan, loodan..ja usun.
kui ma vaid suudaks olla tugev. see on mu soov. ja mu soov on olla jätkuvalt osaduses. need on soovid, mille täitumist ma nüüd ootan, loodan..ja usun.
laupäev, jaanuar 29, 2005
tühi
ma olen seest tühi. või siis mitte. ma tahaksin olla seest tühi. sest siis saaks uuesti täita. kuid ma ei ole. ma olen täis midagi, millele ma ei oska enam nime anda. või siis siiski... ma püüan seda endast välja saada, tehes selleks tõsiseid pingutusi, süües oma lähedaste närve, lõhkudes suhteid, hävitades oma südant. ma olen proovinud kõike, kuid ma ei saa sind sealt välja!aga ma tunnen ennast siiski tühjana. sest kuigi sa oled.. pole sind ometigi tegelikult siin.. minus.
reede, jaanuar 28, 2005
kaks
värskelt sadanud lumel läksid kõrvuti kahed jäljed. ühed natuke suuremad, pikemate sammudega, teised väiksemad. kuid pikemad sammud ei rutanud kuhugi, nad ootasid sõbralikult. kes küll on mööda seda metsarada käinud?
kaminas praksub reibas tuli. selle paistel soojendavad end kaks paari käsi. ühed on suured ja tugevad, teised väikesed ja haprad. käed on külmast punased. natuke eemal ripuvad villased sokid, mis lume sees märjaks said.
kaks silma vaatavad võbelevat küünlaleeki. ja meenutavad neid jälgi seal lumel ning kaminasoojust. see kõik on jätnud ühte südamesse kustumatu jälje. ehk isegi kahte?
kaminas praksub reibas tuli. selle paistel soojendavad end kaks paari käsi. ühed on suured ja tugevad, teised väikesed ja haprad. käed on külmast punased. natuke eemal ripuvad villased sokid, mis lume sees märjaks said.
kaks silma vaatavad võbelevat küünlaleeki. ja meenutavad neid jälgi seal lumel ning kaminasoojust. see kõik on jätnud ühte südamesse kustumatu jälje. ehk isegi kahte?
teisipäev, jaanuar 18, 2005
I'll shout from the top of the rooftop singing
positiivsuse üledoos võib lõppeda sellega, et ma kiljun hääle ära.
eriti, kui positiivsuse järsule tõusule on eelnenud negatiivsem ajaperiood.
"Vana hea rootsiaeg"?="Hea õnnelik teieipäev"? nee neee neeeee.... sest ma ei taha sellele järgnevast Põhjasõjast kuuldagi! liiga palju ajalugu õppinud??? seda kindlasti!
:) :) :) :) :) :) :) :).... jätka mustrit!
suunan oma positiivsuse nüüd õppimisse ja värviraamatusse;)
viimast soovitan soojalt kõigile, kel on vja mõtteid argielu muredest eemale saada!!!
eriti, kui positiivsuse järsule tõusule on eelnenud negatiivsem ajaperiood.
"Vana hea rootsiaeg"?="Hea õnnelik teieipäev"? nee neee neeeee.... sest ma ei taha sellele järgnevast Põhjasõjast kuuldagi! liiga palju ajalugu õppinud??? seda kindlasti!
:) :) :) :) :) :) :) :).... jätka mustrit!
suunan oma positiivsuse nüüd õppimisse ja värviraamatusse;)
viimast soovitan soojalt kõigile, kel on vja mõtteid argielu muredest eemale saada!!!
pühapäev, jaanuar 16, 2005
MTTS
kasutult kuuri nurgas seisev traktor ei too kellelegi tulu! see tuleb ära kinkida kellelegi, kes sellega midagi nutikat oskaks ette võtta, näitkes teha sellest lõbusõidulev Pirita jõel sõitmiseks. veel vähem tuleks koguda tikutopse! mõttetu ajaraiskamine.. ja milline raiskamine! kui kõik tühjad tikutopsid kokku koguda, saaks nendest ehitada terve suurlinna karihiirtele. iseasi, kas nad seda hinnata oskaks.
seisan põhimõtteliselt vastu ka martsipanist tigude õiguste kuritarvitamisele! siinkohal tõstatan selles vallas hetkel kõige olulisema küsimuse: kas on vaja kaht organisatsiooni, mis oleks väljas ühe ja sama asja eest? EI, ütlen mina! kahe erineva rühmituse omavahelised konfliktid muudavad martsipanist tigude nii rasket olukorda vaid halvemuse poole. seega kutsun üles kõiki ausameelseid kodanikke üles astuma TPMÜS'i vastu! üheskoos suudame sundida nende juhtkonna meiega läbirääkimste laua taha ja jõuame ühiste lahendusteni. antud olukorras saab alles jääda vaid üks kahest, kuid välistatud ei ole ühinemine ja seeläbi paremuse poole arenemine. lõppkokkuvõttes näitab siiski vaid aeg, millised on õiged otsused ja valikud.
ka ärgitan teid, mu kallid kaaskondlased, endiselt seisma hea kõigi lammaste õguste tagamise eest!
seisan põhimõtteliselt vastu ka martsipanist tigude õiguste kuritarvitamisele! siinkohal tõstatan selles vallas hetkel kõige olulisema küsimuse: kas on vaja kaht organisatsiooni, mis oleks väljas ühe ja sama asja eest? EI, ütlen mina! kahe erineva rühmituse omavahelised konfliktid muudavad martsipanist tigude nii rasket olukorda vaid halvemuse poole. seega kutsun üles kõiki ausameelseid kodanikke üles astuma TPMÜS'i vastu! üheskoos suudame sundida nende juhtkonna meiega läbirääkimste laua taha ja jõuame ühiste lahendusteni. antud olukorras saab alles jääda vaid üks kahest, kuid välistatud ei ole ühinemine ja seeläbi paremuse poole arenemine. lõppkokkuvõttes näitab siiski vaid aeg, millised on õiged otsused ja valikud.
ka ärgitan teid, mu kallid kaaskondlased, endiselt seisma hea kõigi lammaste õguste tagamise eest!
kolmapäev, jaanuar 12, 2005
üks tiiger läks kõndima, müts oli peas, müts oli peas, müts oli peas..♪
sellise ilmaga ei tasu ilma mütsita kellelgi välja minna!!! kole ja külm on...ja vihmane. kas see on siis kellegi jaanuar!? mitte, et ma lund armastaks, kuid natuke meeldivam vast siiski oleks. praegune muda ja läga on väga vastikud vaadata.
aga varsti on ka siin kevad. ja kevadele järgneb suvi. ja see on midagi, mida tasub oodata:)
aga praegu on ikka veel "talv". heh..vaesed suusatajad... nende rõõmud on küll rikutud. loodan, et keegi laps sel aastal jõuludeks uusi suuski ei saanud, neile võib ikka küll hirmus pettumus olla. eriti kui tegemist on päris esimeste suuskadega!
aga varsti paneb talleke ka mütsi pähe ja läheb jalutama. mis sellest, et õues on kole kole.. aga kui sisimas karjub samasugune trööstitus..siis miks mitte minna ja see kõik üheks sulatada?
aga varsti on ka siin kevad. ja kevadele järgneb suvi. ja see on midagi, mida tasub oodata:)
aga praegu on ikka veel "talv". heh..vaesed suusatajad... nende rõõmud on küll rikutud. loodan, et keegi laps sel aastal jõuludeks uusi suuski ei saanud, neile võib ikka küll hirmus pettumus olla. eriti kui tegemist on päris esimeste suuskadega!
aga varsti paneb talleke ka mütsi pähe ja läheb jalutama. mis sellest, et õues on kole kole.. aga kui sisimas karjub samasugune trööstitus..siis miks mitte minna ja see kõik üheks sulatada?
teisipäev, jaanuar 11, 2005
0-punkt
tagasi alguses. täitsa tühja koha peal. kuid siit saabki hakata uuesti üles ehitama. ei ole segavaid varemeid, mis dikteeriks suunda või kuju... on lihtsalt vabadus... tuul puhub üle tühja ja kõleda platsi... räämas on siin..koristama peab küll ennem,kuid see on juba teisejärguline mure. viskan pilgu üle kõige selle.. veel nädal tagasi oli siin midagi suurt ja ilusat... kuid alustalad olid valesti, vundament puudu ja üldse, see arhidekt, kes selle ehitise lõi... tema teeneid ei tohiks eriti kasutada... kuid.. see oli ilus,iialgi ei väida ma vastupidist.
aga nüüd tuleb asuda uue hooga tööle. sest kui ma siia lagedale väljale niisama istuma ja vana taganutma jään, siis puhub tugev tuul mu siit lihtsalt minema.. kuid ma pean oma elu uuesti üles ehitama.
aga nüüd tuleb asuda uue hooga tööle. sest kui ma siia lagedale väljale niisama istuma ja vana taganutma jään, siis puhub tugev tuul mu siit lihtsalt minema.. kuid ma pean oma elu uuesti üles ehitama.
neljapäev, detsember 09, 2004
light
PÄIKE!!! üle mitme nädala... paistis täna PÄIKE! see + muud suured pisiasjad muutsid päeva vallatult võrratuks. miski mu sees põleb. jälle. vahepeal oli varjusurmas, kuid eile õhtul ärkas see uuesti ja lõi leegiga põlema ning valgustab nüüd mu teed. teinekord on rasked situatsioonid, kus olulised asjad jäävad mitteoluliste varju... ja siis see valgus...hääbub vaikselt. ta ise ei taha seda, vaid püüab meeleheitlikult mind uuesti sütitada, kuid mina lõikan hapniku juurdevoolu julmalt läbi. mul pole aega! mul pole viitsimist... homme... teine kord... need on vaid lollid vabandused. kuid vahedad kui skalpellid... suurima naudinguga lõikab hingevaenlane nendega selle allika katki, kust Armastuse leek õhku ammutab... aga see ei õnnestu tal iialgi! sest see tuli on tegelikult igavene! ja ta annab valgust ja soojust ja kaitset... isegi siis, kui me ise seda ei tea!
valgus on nii kosutav. ja valguses näeb:) näeb, kui ilus on elu tegelikult... ühes kõigi oma suurte pisiasjadega, kohmetute naeratustega, väikeste hirmsate naljadega, mis ehmatavad, sõpradega, kes alati toeks on... ja teadmisega, et vihmale järgneb alati päike.
Christe lux mundi, qui sequitur te, habebit lumen vitae, lumen vitae
valgus on nii kosutav. ja valguses näeb:) näeb, kui ilus on elu tegelikult... ühes kõigi oma suurte pisiasjadega, kohmetute naeratustega, väikeste hirmsate naljadega, mis ehmatavad, sõpradega, kes alati toeks on... ja teadmisega, et vihmale järgneb alati päike.
Christe lux mundi, qui sequitur te, habebit lumen vitae, lumen vitae
teisipäev, detsember 07, 2004
okaslambake
mulle nii meeldivad muinasjutud! ja multikad ka. nendes on midagi nii siirast ja süütut, mis kiires igapäevaelus nii kergesti ununema kipub. seal on siiras armastus... ustavad sõbrad. on ka kurjad nõiad ja lohed. aga alati pääseb headus võidule. alati jääb kuri pool kaotajaks. aga see ei võta ära põnevust. ma vaatan uut multikat nii õhinal, et unustan kõik maailma enda ümber! kangestun hirmunult, kui kiisupoeg kõrgelt sillalt sügavale jõkke kukub või kuri ülemteener kassipere lõksu püüab. siiski... selleks ju kangelased ongi, et rasketes olukordades appi tulla. multikates ja muinasjuttudes väärtustatakse üht oluliseimat asja. nimelt sõprust ja lojaalsust. ja armastust. loomulikult armastust. need võidavadki kurjuse! ja natuke humoorikat kavalust;) lastele see meldib. siis nad lagistavad südamest naerda. aga see peab olema lihtne, et nad ka sellest aru saaks. hea muinasjutt on see, mida lapski lugeda tahab ja hea multikas see, millest laps aru saab ja mis teda naerma ajab.
aga mulle meeldivad tõepoolest multikad ja muinaslood. kasvõi tuhat korda uuesti kuulata ja vaadata. sest need tekitavad lootust. teevad südame soojaks, tuletavad meelde seda, kui ise veel väike olin ja südamest naerda lagistasin või ... pisaraid valasin..sest natuke kurbust käib ikka asja juurde.. tegelikult.. ma ei olnudki nii väike enam, kui viimati multikat vaadates nutsin. alles nüüd..suvel:) seal bussis, kui me vaatasime Jääaega... suutsin ma kahel korral töinama panna. kui tiiger kangelaslikult suri.. ja kui selgus, et tegelikult ikkagi on multikamaailm ka seebiseriaale näinud -- tiiger ei saanudki tegelikult surma ja tuli tagasi. see ajas mu isegi veel rohkem nutma.
igatahes, siit tuleneb veel üks muinaslugude ülioluline omadus:
neil on alati ÕNNELIK LÕPP!
aga mulle meeldivad tõepoolest multikad ja muinaslood. kasvõi tuhat korda uuesti kuulata ja vaadata. sest need tekitavad lootust. teevad südame soojaks, tuletavad meelde seda, kui ise veel väike olin ja südamest naerda lagistasin või ... pisaraid valasin..sest natuke kurbust käib ikka asja juurde.. tegelikult.. ma ei olnudki nii väike enam, kui viimati multikat vaadates nutsin. alles nüüd..suvel:) seal bussis, kui me vaatasime Jääaega... suutsin ma kahel korral töinama panna. kui tiiger kangelaslikult suri.. ja kui selgus, et tegelikult ikkagi on multikamaailm ka seebiseriaale näinud -- tiiger ei saanudki tegelikult surma ja tuli tagasi. see ajas mu isegi veel rohkem nutma.
igatahes, siit tuleneb veel üks muinaslugude ülioluline omadus:
neil on alati ÕNNELIK LÕPP!
pühapäev, detsember 05, 2004
this is my life...
20 kuhjaga supilusikatäit mälestusi minevikust
20 teelusikatäit tuleviku unistusi
6 pisarat
8 naeratust
8 detsiliitrit lootust
10 kallistust
maitse järgi sõpru
1 silmarõõm korraga
kaunistada armastusega
(ühest portsionist piisab üheks päevaks.erinevatel päevadel võib koostisosi ka vahetada, kuid antud retsept annab parima tulemuse)
20 teelusikatäit tuleviku unistusi
6 pisarat
8 naeratust
8 detsiliitrit lootust
10 kallistust
maitse järgi sõpru
1 silmarõõm korraga
kaunistada armastusega
(ühest portsionist piisab üheks päevaks.erinevatel päevadel võib koostisosi ka vahetada, kuid antud retsept annab parima tulemuse)
teisipäev, november 30, 2004
mõtetes kuu aega ees
jõulud lähenevad lausa kosmilise kiirusega. ok, sinna on veel aega, kuid mul tulevad ju jõulud ee aasta järjekordselt varem... eile maksin ära oma reisiraha... ja nüüd on hinges totaalne ärevus, hirm, kaos ja reisipaanika... ma ei taha sinna minna nii üksi!!!! kuid keegi ei võta seda tõsiselt:'( te peate mind tugevaks, kuid tegelikult olen ma väike arg lammas... kes kardab aastavahetuseks üksi jääda ja siis kojuhelistades issile meeletu mobiiliarve tekitada.
aga samas, ma ei loobuks sellest võimalusest! loomulikult mitte. Lissabon on ikka.. midagi muud kui lihtsalt.. aastavahetus kusagil... ükskõik kus Eestis.. kui mitte just... aga seda ei saa... sel aastal kindlasti veel mitte. see aasta on liiga külm talv, kuigi, mida rohkem lund, seda rohkem see mu unistusse sobib:)
tahad unistust kuulda? no ok.. aga see siuke..lapsikult romantiline..
mõte juured pärinevad sellest suvest..kui ma käisin ühes võrratus kohas. ja armusin sellesse.. sealt ka idee.. nimelt oli see üks väike metsamajake kusagil... metsa sees:) ja siis tekkis idee..et kui saaks väikese seltskonnaga sellise üürida..kus siis elekter ka sees on..ja saaks aastavahetuse seal veeta... mmmm...
vot..selline oligi..ei midagi suurejoonelist...
aga ei peakski olema, kui seal oleks kõik kõige kallimad inimesed koos, siis see oleks piisavalt suurejooneline:)
aga mina aastavahetusel lund ei näe...
aga samas, ma ei loobuks sellest võimalusest! loomulikult mitte. Lissabon on ikka.. midagi muud kui lihtsalt.. aastavahetus kusagil... ükskõik kus Eestis.. kui mitte just... aga seda ei saa... sel aastal kindlasti veel mitte. see aasta on liiga külm talv, kuigi, mida rohkem lund, seda rohkem see mu unistusse sobib:)
tahad unistust kuulda? no ok.. aga see siuke..lapsikult romantiline..
mõte juured pärinevad sellest suvest..kui ma käisin ühes võrratus kohas. ja armusin sellesse.. sealt ka idee.. nimelt oli see üks väike metsamajake kusagil... metsa sees:) ja siis tekkis idee..et kui saaks väikese seltskonnaga sellise üürida..kus siis elekter ka sees on..ja saaks aastavahetuse seal veeta... mmmm...
vot..selline oligi..ei midagi suurejoonelist...
aga ei peakski olema, kui seal oleks kõik kõige kallimad inimesed koos, siis see oleks piisavalt suurejooneline:)
aga mina aastavahetusel lund ei näe...
esmaspäev, november 22, 2004
keep your dreams alive!
unistused on edasiviiv jõud. kui on midagi, mille saabumist, täitumist, kordaminekut... loota, siis on elul täiesti teine maik. samas, ei ole väga tark siduda oma unistusi teiste inimestega, sest see toob tehtesse sisse kaks tundmatut, x-le lisandub veel y. ja vastuse leidmine muutub tibake keerulisemaks. kuid samas, raskused ongi selleks et neid võita..kuid siiski siiski..mitte selle pärast ei seo me oma lootusi just peaasjalikult teiste inimestega.. vähemalt noore ja naivsena.. siis on nii lihtne näha inimestes head.. ja neid armastada... armastada ja lihtsalt armastada.
inimene on sotsiaalne olend...ja lihtsalt vajab teisi enda ümber, selleks, et jagada nii oma rõõme kui muresid. kõike. mingi piirini on võimalik seda ka endas hoida. see piir sõltub indiviidist, kuid see pole lõpmatuseni veniv kumm. mingil hetkel see katkeb.
minul on see piir väga lähedal.
ja mina loodan väga palju teiste peale.
ja mu unistused on suht alati seotud inimestega.
ma toitun oma unistustest!!! kui need lõhkuda ja mult ära võtta, siis kuivaksin kokku. nagu kõrbetaim, mis seejärel lendab kuivanuna läbi terve kõrbe..kuni leiab oaasi... seal vett saab ja uuesti ellu ärkab.
ma hoian oma unistustest kinni! ja ma ei lase neid nii lihtsalt hävitada! igaühel kindlasti enam mitte.
aga ma armastan ikka!
inimene on sotsiaalne olend...ja lihtsalt vajab teisi enda ümber, selleks, et jagada nii oma rõõme kui muresid. kõike. mingi piirini on võimalik seda ka endas hoida. see piir sõltub indiviidist, kuid see pole lõpmatuseni veniv kumm. mingil hetkel see katkeb.
minul on see piir väga lähedal.
ja mina loodan väga palju teiste peale.
ja mu unistused on suht alati seotud inimestega.
ma toitun oma unistustest!!! kui need lõhkuda ja mult ära võtta, siis kuivaksin kokku. nagu kõrbetaim, mis seejärel lendab kuivanuna läbi terve kõrbe..kuni leiab oaasi... seal vett saab ja uuesti ellu ärkab.
ma hoian oma unistustest kinni! ja ma ei lase neid nii lihtsalt hävitada! igaühel kindlasti enam mitte.
aga ma armastan ikka!
kolmapäev, november 17, 2004
lumi
esimene lumi sel aastal. vaatan aknast välja..seal istub üksik vares männi oksal. ta paistab kuidagi ärevil. ei tea, kas ta ootab midagi? mina ootan.. võib-olla sellepärast tundub ka vares närviline. aga äkki on tal lihtsalt külm?
maa on valge ja lumi on veel puhas. heitgaasid ja autokummid ei ole seda määrida suutnud.. kuid.. kauaks see nii ei jää. peagi on sellest järel vaid pruunjas löga, sest tegelikult see lumi ju maha ei jää. sest sulab alati, esimene lumi alati.. peaks seda nii kaua nautima, kui ta veel ilus on.
kui vaid saaks õue. kuid haige olles ei tasu selliseid asju mõeldagi, need teevad paratamatuse veelgi raskemini talutavaks.
vares lendas ka nüüd ära.
hinges on täiesti karjuv igatsus kellegi või millegi järele. kuid ma pole enam kindel, mis see täpselt on, mida ma nii ihaldan. jah, mul on kindlad asjad, mida on mugav igatseda. ma olen harjunud sellega, et need niiviisi.. näpuotste juures on...millimeeter veel..ja nad oleksid käes...kuid seni, kuni see millimeeter seal vahel on, jäävad needki kättesaamatuks.
ent kas see on see, mida ma siis tegelikult tahan? või kardan ma midagi enamat tahtagi?
mida enamat ma üldse veel tahta saaks?
maa on valge ja lumi on veel puhas. heitgaasid ja autokummid ei ole seda määrida suutnud.. kuid.. kauaks see nii ei jää. peagi on sellest järel vaid pruunjas löga, sest tegelikult see lumi ju maha ei jää. sest sulab alati, esimene lumi alati.. peaks seda nii kaua nautima, kui ta veel ilus on.
kui vaid saaks õue. kuid haige olles ei tasu selliseid asju mõeldagi, need teevad paratamatuse veelgi raskemini talutavaks.
vares lendas ka nüüd ära.
hinges on täiesti karjuv igatsus kellegi või millegi järele. kuid ma pole enam kindel, mis see täpselt on, mida ma nii ihaldan. jah, mul on kindlad asjad, mida on mugav igatseda. ma olen harjunud sellega, et need niiviisi.. näpuotste juures on...millimeeter veel..ja nad oleksid käes...kuid seni, kuni see millimeeter seal vahel on, jäävad needki kättesaamatuks.
ent kas see on see, mida ma siis tegelikult tahan? või kardan ma midagi enamat tahtagi?
mida enamat ma üldse veel tahta saaks?
kolmapäev, november 10, 2004
listen to your heart
"... usalda oma südant isegi siis kui mõistus vastupidist kisendab. see võib olla raske. eriti alguses. kuid kui kuulad oma südant ja tead, et oled väljas õige asja eest, ei jää võit tulemata."
aitäh! need sõnad kinnitasid mind rohkem kui ühedki sõnad antud hetkel seda teha oleks saanud.
vahel pannakse meid proovile... kolm on kohtu seadus? Kai ütles seda mulle täna. mõneti oli tal õigus.. nii ongi, et mitu korda saad ennem vastu nina, kuid kui selle kõik üle elad... saad preemia. vot selline mõttelend mind tabas. tiivaga tabas.... aga väga täppi tabas.
aitäh! need sõnad kinnitasid mind rohkem kui ühedki sõnad antud hetkel seda teha oleks saanud.
vahel pannakse meid proovile... kolm on kohtu seadus? Kai ütles seda mulle täna. mõneti oli tal õigus.. nii ongi, et mitu korda saad ennem vastu nina, kuid kui selle kõik üle elad... saad preemia. vot selline mõttelend mind tabas. tiivaga tabas.... aga väga täppi tabas.
teisipäev, november 09, 2004
something beautiful
armastus, lootus, unistused.
need on midagi ilusat. kuid selleks, et argimelu kõrvalt kõike seda märgata ja kogeda, peab kahjuks sageli ennem lausa põrgust läbi minema. loomulikult mõnel õnnestub ka niisama olla avatud silmade ja meeltega, kuid enamikul ei ava isegi tulemeri silmi ja südant.
Coelho kirjutab:
Kunagi ei tohi lakata unistamast. need kosutavad meie hinge nagu toit keha. sageli me näeme, kuidas meie unelmad purunevad ja soovid luhtuvad, kuid siiski ei tohi me loobuda.
tõsiselt, klapib minu elufilosoofiaga. ka siis, kui on kõige hullem auk..ja kõik sõbrad tunduvad kadunud olevat, leidub alati üks ustav hing, kes lohutab. tihti me ise ei taha Teda lihtsalt näha, sest meil on ju masendus! kuid..Ta on seal... alati.
samas, kui tuju on laes..siis tunduvad kõik meile head. minul on hea tuju. ei ole masendusest juttugi..mis sellest, et ennem sellist imelikku teksti kirjutasin. ma lihtsalt tunnetan, et mu unistused..ei peagi surema. ükskõik kui raske ka ei ole. siis unistused on need, mis mind lohutanud on. ka kehvas olukorras ei tasu lakata parimat lootmast.
mu unistusel on ka nimi. see on Armastus. mitte armumise või muu taolise mõttes. see kõik käib sinna alla mõneti. kuid ma pean silmas tõelist Armastust. seda, mis hõlmab kõike muud. ja ma tean, et kui ma alla ei anna, siis ma leian selle. sest see võib tegelikult olla hoopis lähemal kui ma oodatagi oskan
need on midagi ilusat. kuid selleks, et argimelu kõrvalt kõike seda märgata ja kogeda, peab kahjuks sageli ennem lausa põrgust läbi minema. loomulikult mõnel õnnestub ka niisama olla avatud silmade ja meeltega, kuid enamikul ei ava isegi tulemeri silmi ja südant.
Coelho kirjutab:
Kunagi ei tohi lakata unistamast. need kosutavad meie hinge nagu toit keha. sageli me näeme, kuidas meie unelmad purunevad ja soovid luhtuvad, kuid siiski ei tohi me loobuda.
tõsiselt, klapib minu elufilosoofiaga. ka siis, kui on kõige hullem auk..ja kõik sõbrad tunduvad kadunud olevat, leidub alati üks ustav hing, kes lohutab. tihti me ise ei taha Teda lihtsalt näha, sest meil on ju masendus! kuid..Ta on seal... alati.
samas, kui tuju on laes..siis tunduvad kõik meile head. minul on hea tuju. ei ole masendusest juttugi..mis sellest, et ennem sellist imelikku teksti kirjutasin. ma lihtsalt tunnetan, et mu unistused..ei peagi surema. ükskõik kui raske ka ei ole. siis unistused on need, mis mind lohutanud on. ka kehvas olukorras ei tasu lakata parimat lootmast.
mu unistusel on ka nimi. see on Armastus. mitte armumise või muu taolise mõttes. see kõik käib sinna alla mõneti. kuid ma pean silmas tõelist Armastust. seda, mis hõlmab kõike muud. ja ma tean, et kui ma alla ei anna, siis ma leian selle. sest see võib tegelikult olla hoopis lähemal kui ma oodatagi oskan
kolmapäev, november 03, 2004
muinasjutt
elas kord üks väike Printsess. ta elas ühes suures suures tornis. sellises, suures..hallis.. mida valvas kolm lohet, kellel kõigil 12 pead. selles kõrges tornis oli ta elanud terve oma elu ja oodanud Printsi, kes tuleks ja ta sealt päästaks. päevast päeva vaatas ta oma aknast välja ja nägi paljusid printse mööda ratsutamas.. nii mõnigi tõotas talle, et tagasitulles päästab ta neiu tema igavesest vangipõlvest.
aastad aga mööduvad ja mööduvad... ja seda Ühte ja Õiget ei tule ega tule.
aga ta ei saaaagiiiiii tulla!!! sest ta on Konn! ja ta ootab, et tema tõeline armastatu tuleks ning oma suudlusega purustaks needuse.
aga nii ei saa ju selle muinasjutul õnnelikku lõppu olla!?:(
sest kui Printsi tõeline armastatu teda suudleb, siis ei tekki Printsil iialgi mõtetki minna Printsessi sealt tornist päästma...
ja nii.. Printsess ikka ootab.. ja loodab.
sest lootus on surematu...
aastad aga mööduvad ja mööduvad... ja seda Ühte ja Õiget ei tule ega tule.
aga ta ei saaaagiiiiii tulla!!! sest ta on Konn! ja ta ootab, et tema tõeline armastatu tuleks ning oma suudlusega purustaks needuse.
aga nii ei saa ju selle muinasjutul õnnelikku lõppu olla!?:(
sest kui Printsi tõeline armastatu teda suudleb, siis ei tekki Printsil iialgi mõtetki minna Printsessi sealt tornist päästma...
ja nii.. Printsess ikka ootab.. ja loodab.
sest lootus on surematu...
laupäev, oktoober 30, 2004
usk, mägi liigu merre!
ma tunnen lõpuks ometi oma südames rahu ja julgen öelda, et tean vähemalt mõnda vastust. samas on mu südames ärevus. kuid see on selline meeldiv ärevus, tuleb teadmisest, et midagi on tegelikult ka toimumas, et Jumalal on ka minu jaoks eriline plaan... ja mida raskem mul on seda plaani ellu viia, seda rohkem on väärt lõpptulemus.
täna ütles keegi tore inimene mulle, et usalda oma südame häält. et isegi, kui mõistus räägib sellele vastu, siis kuula oma südant. ja seda ma kavatsen teha, kuid ennem tahan ma oma südames suurpuhastuse teha. avastasin, et Jeesusele on seal viimasel ajal kuidagi häbematult väike nurgake jäetud. ma olen nii õnnelik, et Ta selle tõttu sealt lahkunud ei ole! nüüd tahan asjad jälle õigesse korda saada. tõeline õnn võib olla VAID koos Jumlaga.
samuti tõeline armastus. ja armastus..on elu alus. kuid oluline, on see, et mitte panna mööda..armastuse defineerimisel. armastus ei ole lihtsalt see, et kui näen ilusate silmadega poissi, siis hakkab süda kiiremini põksuma. armastus on sellest palju enam. armastus on otsus. otsus panna enda mina maha ja saada üle kõigist katsumustest, rünnakutest raskustest. ja minna edasi, hoolimata kõigest sellest, mis tee peale ette lükatakse.
JUMAL ON ARMASTUS!
täna ütles keegi tore inimene mulle, et usalda oma südame häält. et isegi, kui mõistus räägib sellele vastu, siis kuula oma südant. ja seda ma kavatsen teha, kuid ennem tahan ma oma südames suurpuhastuse teha. avastasin, et Jeesusele on seal viimasel ajal kuidagi häbematult väike nurgake jäetud. ma olen nii õnnelik, et Ta selle tõttu sealt lahkunud ei ole! nüüd tahan asjad jälle õigesse korda saada. tõeline õnn võib olla VAID koos Jumlaga.
samuti tõeline armastus. ja armastus..on elu alus. kuid oluline, on see, et mitte panna mööda..armastuse defineerimisel. armastus ei ole lihtsalt see, et kui näen ilusate silmadega poissi, siis hakkab süda kiiremini põksuma. armastus on sellest palju enam. armastus on otsus. otsus panna enda mina maha ja saada üle kõigist katsumustest, rünnakutest raskustest. ja minna edasi, hoolimata kõigest sellest, mis tee peale ette lükatakse.
JUMAL ON ARMASTUS!
neljapäev, oktoober 28, 2004
näilikust ja tegelikust maailmast
elu pole õiglane. sageli aga on ta täpselt selline, nagu näib. ei ole kõigel varjatud tagamõtet.ei peitu julmade sõnade taga armastust, kulmukortsutuses sõbralikkust. ent siiski.. lootus jääb, et ükskõiksuse taha peidetud hoolimine on siiski olemas.
nägin täna, kuidas üks väike ja armas olend kartis nii väga seda, kes on tema ta kohalt tõrjunud. oma elupäevade lõpul peab see vaeseke kannatama tõelise psühhoterrori all, omaenda kodus. mis sellest, et ka mina teda sageli ära ajan..mis sellest, et see kallike arvab, et ka mina ei hooli.. siis tegelikult, armastan ma seda kassi rohkem, kui ühtegi teist!!! see ei ole aus, et tuleb üks suvaline kutsikas, keda ei huvita mitte üks teps, kas see kassike on olnud meie maja valvur viimased 10 aastat või mitte.. ei.. see koer ei vaveu mõtlema, kuid mina mõtlen.. mõtlen, et tegelikult on see loll koer mulle ka kallim, kui ta ise aimab. näilikult ma põlgan teda, ei anna laua äärest süüa, ei lase tal ennast närida..jne. kuid seda kõike teen ma sellepärast, et hoolin. aga jah.. kas alati on ükskõiksuse taga hoolimine?
nägin täna, kuidas üks väike ja armas olend kartis nii väga seda, kes on tema ta kohalt tõrjunud. oma elupäevade lõpul peab see vaeseke kannatama tõelise psühhoterrori all, omaenda kodus. mis sellest, et ka mina teda sageli ära ajan..mis sellest, et see kallike arvab, et ka mina ei hooli.. siis tegelikult, armastan ma seda kassi rohkem, kui ühtegi teist!!! see ei ole aus, et tuleb üks suvaline kutsikas, keda ei huvita mitte üks teps, kas see kassike on olnud meie maja valvur viimased 10 aastat või mitte.. ei.. see koer ei vaveu mõtlema, kuid mina mõtlen.. mõtlen, et tegelikult on see loll koer mulle ka kallim, kui ta ise aimab. näilikult ma põlgan teda, ei anna laua äärest süüa, ei lase tal ennast närida..jne. kuid seda kõike teen ma sellepärast, et hoolin. aga jah.. kas alati on ükskõiksuse taga hoolimine?
pühapäev, oktoober 24, 2004
I feel like I'm in hell
I feel like dying when you curse me up one end
and down another
I get disgusted when the way you kill me seems so subtle
you left me crying in a mud puddle
I ALSO BLEED YOU KNOW!!!!!!!
miks miks miks... on alati nii, et kui ma juba natukenegi hakkan usaldama..siis mõistan "kallite" kaasinimeste suure abiga, kuidas ma jälle puusse panin. kas tõesti ei leidu kedagi, kes oleks võimeline selle mulle niiviisi lahti seletama, et ma ... rahu saaks?
miks pean mina nutma?
miks pean mina olema see, kes kaotab?
miks ei võiks kasvõi üks kord mitte kehtida reegel, et mida rohkem ma hoolin, seda halvemini minust arvatakse!?!?
miks just teie?
ja miks ma igatsen enda kõrvale seda ühte ja ainukest inimest, kes enam kunagi siin.. selles maises maailmas mu kõrval ei seisa... mind lohuta..mulle ütle, kui tobe ma olen, et sellise asja pärast üldse nutan... sunni mind enesehaletsemist lõpetama... tule ja lihtsalt kallista..
miks...?
and down another
I get disgusted when the way you kill me seems so subtle
you left me crying in a mud puddle
I ALSO BLEED YOU KNOW!!!!!!!
miks miks miks... on alati nii, et kui ma juba natukenegi hakkan usaldama..siis mõistan "kallite" kaasinimeste suure abiga, kuidas ma jälle puusse panin. kas tõesti ei leidu kedagi, kes oleks võimeline selle mulle niiviisi lahti seletama, et ma ... rahu saaks?
miks pean mina nutma?
miks pean mina olema see, kes kaotab?
miks ei võiks kasvõi üks kord mitte kehtida reegel, et mida rohkem ma hoolin, seda halvemini minust arvatakse!?!?
miks just teie?
ja miks ma igatsen enda kõrvale seda ühte ja ainukest inimest, kes enam kunagi siin.. selles maises maailmas mu kõrval ei seisa... mind lohuta..mulle ütle, kui tobe ma olen, et sellise asja pärast üldse nutan... sunni mind enesehaletsemist lõpetama... tule ja lihtsalt kallista..
miks...?
reede, oktoober 22, 2004
täpp
elas kord üks väike täpp. täpile väga meeldis kõik punane. ta ise ei teadnud, miks see nii oli, kuid ta ei vaevanud sellega ka üldse oma pead.ta armastas ka ise punaseks värvuda nii sageli kui võimalik.
aastad möödusid ja väike täpp sai suureks. seda siis mitte mõõtmetelt, mõõdu poolest jäi ta alati pisikeseks, aga miski tema sees sai suureks.
ühel ilusal päeval nägi täpp midagi erakordset. see oli nii ilus, et ta ei osanud alguses isagi midagi ette võtta. ja see oli punane. hämmastunult uuris täpp seda imelooma... kuni jõudis selgusele. see oli triip. oh seda kurvastust!!! täpid ja triibud ju ei sobi omavahel! aga sellele konkreetsele täpile meeldis see konkreetne triip.
ja nii lihtsalt oligi.
meeldis ja kõik.
lõppu ma rääkida ei oska. sest rohkemat ma ei tea. aga triip ja täpp, vast võiks nende endi käest küsida.
aastad möödusid ja väike täpp sai suureks. seda siis mitte mõõtmetelt, mõõdu poolest jäi ta alati pisikeseks, aga miski tema sees sai suureks.
ühel ilusal päeval nägi täpp midagi erakordset. see oli nii ilus, et ta ei osanud alguses isagi midagi ette võtta. ja see oli punane. hämmastunult uuris täpp seda imelooma... kuni jõudis selgusele. see oli triip. oh seda kurvastust!!! täpid ja triibud ju ei sobi omavahel! aga sellele konkreetsele täpile meeldis see konkreetne triip.
ja nii lihtsalt oligi.
meeldis ja kõik.
lõppu ma rääkida ei oska. sest rohkemat ma ei tea. aga triip ja täpp, vast võiks nende endi käest küsida.
teisipäev, oktoober 19, 2004
Seigneur, tu gardes mon âme
Seigneur, tu gardes mon âme;
Ô Dieu, tu connais mon coeur.
kui ise enam edasi minna ei oska, siis on vaid üks koht, kuhu pöörduda abi otsimiseks -- Jumala juurde! ükskõik, mis ka ei ole, seal on alati lahendused.
mu kõrvus on üks noot.. üksainuke. nii puhas ja selge. kauni kõlaga. kui silmad sulgen ja sellele mõtlen, siis meenub kuldne valgus, mis mind täitis seda keelt puudutades... kui vähe on vaja, et ma end hästi tunneks. sellest noodist täiesti piisas sel hetkel. küllap piisaks ka seekord.
piisaks isegi lihtsalt sellest, kui seda nooti kuuleksin teiste seas. piisab sellest, et kuulen...
Ô Dieu, tu connais mon coeur.
kui ise enam edasi minna ei oska, siis on vaid üks koht, kuhu pöörduda abi otsimiseks -- Jumala juurde! ükskõik, mis ka ei ole, seal on alati lahendused.
mu kõrvus on üks noot.. üksainuke. nii puhas ja selge. kauni kõlaga. kui silmad sulgen ja sellele mõtlen, siis meenub kuldne valgus, mis mind täitis seda keelt puudutades... kui vähe on vaja, et ma end hästi tunneks. sellest noodist täiesti piisas sel hetkel. küllap piisaks ka seekord.
piisaks isegi lihtsalt sellest, kui seda nooti kuuleksin teiste seas. piisab sellest, et kuulen...
pühapäev, oktoober 17, 2004
kuuvarjutus
Kuu on Maa kaaslane. Kui Päike, Maa ja Kuu jäävad kõik ühele joonele... Maa kõige keskele..siis langeb vari Kuule nii, et ta "varjub". ja siis ongi kuuvarjutus.
kuuvasjutus on see, kui Maa seisab Päikese ees...
kui meid panna ühele joonele... kes keda siis varjab?
üks jääb püsime, teine kaob.
võitja saab olla vaid üks, selles mängus reegleid muuta ei saa. kahjuks.
seega..kes?
kui vaid teaks, kus neid otsuseid langetatakse...
kuuvasjutus on see, kui Maa seisab Päikese ees...
kui meid panna ühele joonele... kes keda siis varjab?
üks jääb püsime, teine kaob.
võitja saab olla vaid üks, selles mängus reegleid muuta ei saa. kahjuks.
seega..kes?
kui vaid teaks, kus neid otsuseid langetatakse...
kolmapäev, oktoober 13, 2004
fly away with me!
tahan ära! lihtsalt sellest rutiinitust rutiinist välja. ei kannata seda jubedat maa ja taeva vahel hõljumist. süda läigib... millest küll. mida ma endast mõtlen? kes seda küll teab.. muiates vaatan inimesi, kes usuvad, et nemad teavad.. osad neist väga mööda ei panegi... kuid enamik teeb vaid oletusi, mis on tõest kaugemal kui veenus jupiterist. aga kus see tõde siis on? kui ma vaid ise seda teaks. see ongi nii imelik.. et mul pole aimugi, mida ma tahan ja miks teen asju, mida teen. tundub..nagu juhiks mind mingi nähtamatu käsi.. ei, see pole mitte hea! see annab endast parima..et mind rajalt kõrvale kallutada. ja ma olen nii nõrk, enamikul juhtudest pol sellel kuigi raske must üle olla. ometi, mul on selja taga maailma tugevaim Jõud, ent ikka ma kukun. nõrkus on mu nimi.
kes oleks nõus koos minuga lahkuma?
kes oleks nõus koos minuga lahkuma?
teisipäev, oktoober 12, 2004
lootus on surematu
sõlmes olen. suures suures umbsõlmes. aga lahti harutad lihtsalt ei viitsi? ei noh..mis see siis olgu..loomulikult võtan ennast kokku:) ei saa olla nii...et .. noh... nii. saate aru küll... nii... endassetõmbuv. see pole mina. jah..ehmatasin hetkeks..kuid ma õpin uuesti inimesi usaldama. ma loodan. lootus on ju surematu.
lootus on see, mis mind liikumises hoiab. kui hirm tundmatuse ees mind abituks muudab..ning see abitu tunne minus jälestust tekitab..siis ometigi särab üks lootusekiir mu silmades... ja need säravad..ka läbi pisarate...
ja ma naeran..ei naerata vaid naeran, sest see muusika, mis mu südames heliseb, on niivõrd... elav. see muusika on värvides, lõhnades... kõiges. ma aiman seda iga rakuga.
aga kui mu meeled mind petavad??? kui see muusika on tegelikult hoopis teistsugune!?
ei. ma ei lase sellest lahti. see hoiab mind. see muusika... ma nagu elaks sellest. ma ei vaja isegi õhku nii väga, kui seda. aga samas... ma tean, et ühel hetkel pean ma olema piisavalt tugev, et elada ise. sest see ei jää sinna igaveseks sellisel kujul. ühel hetkel pean ma ise seda aitama. siis, kui ta muutuma peab. ja siis pean ma väga tugev olema... veel tugevam kui see muusika ise. kuid vaid Üks tunneb mu südant.. ja valvab mu hinge... vaid Temale pean ma nüüd lootma!
lootus on see, mis mind liikumises hoiab. kui hirm tundmatuse ees mind abituks muudab..ning see abitu tunne minus jälestust tekitab..siis ometigi särab üks lootusekiir mu silmades... ja need säravad..ka läbi pisarate...
ja ma naeran..ei naerata vaid naeran, sest see muusika, mis mu südames heliseb, on niivõrd... elav. see muusika on värvides, lõhnades... kõiges. ma aiman seda iga rakuga.
aga kui mu meeled mind petavad??? kui see muusika on tegelikult hoopis teistsugune!?
ei. ma ei lase sellest lahti. see hoiab mind. see muusika... ma nagu elaks sellest. ma ei vaja isegi õhku nii väga, kui seda. aga samas... ma tean, et ühel hetkel pean ma olema piisavalt tugev, et elada ise. sest see ei jää sinna igaveseks sellisel kujul. ühel hetkel pean ma ise seda aitama. siis, kui ta muutuma peab. ja siis pean ma väga tugev olema... veel tugevam kui see muusika ise. kuid vaid Üks tunneb mu südant.. ja valvab mu hinge... vaid Temale pean ma nüüd lootma!
pühapäev, oktoober 10, 2004
I'm so afraid of wakeing!
kõik on nii ilus, nii hea, nii valutu... pea et täiuslik.
aga kui see on vaid uni!?
ma nii palun, et ei oleks...
kuid see hirm kummitab mind...
laske mul siia jääda, palun
I'm so afraid of wakeing,
please don't shake me!!!
aga kui see on vaid uni!?
ma nii palun, et ei oleks...
kuid see hirm kummitab mind...
laske mul siia jääda, palun
I'm so afraid of wakeing,
please don't shake me!!!
laupäev, oktoober 09, 2004
Sina
Sina...
... ajad mu segadusse
... tood mu mõtteisse selguse
... vastad
... ei vasta
... armastad
... kaitsed
... halastad
... valvad
... ootad
... annad
... võtad
... karistad
... andestad
... oled kõikvõimas
Sina oled Jumal
... ajad mu segadusse
... tood mu mõtteisse selguse
... vastad
... ei vasta
... armastad
... kaitsed
... halastad
... valvad
... ootad
... annad
... võtad
... karistad
... andestad
... oled kõikvõimas
Sina oled Jumal
reede, oktoober 08, 2004
how do you know what's good for me?
tundub, et kõik teised teavad paremini kui ma ise, mida vajan.
see võib kõlada uskumatu, kuid tegelikult on mul endal ka mõtlemisvõime.
tee, mille valin, ei ole valutu.
kuid teise teeotsa lasin juba mööda.
tagasi ma ei lähe.
elu on selleks liiga lühike.
see võib kõlada uskumatu, kuid tegelikult on mul endal ka mõtlemisvõime.
tee, mille valin, ei ole valutu.
kuid teise teeotsa lasin juba mööda.
tagasi ma ei lähe.
elu on selleks liiga lühike.
neljapäev, oktoober 07, 2004
värviline
kui vikerkaarest läbi astuda, muutub kõik teistsuguseks! siin on nii ilus ja värviline... isegi mina olen ilusam... kõik on palju palju ilusam
täiesti joovastav õnn.
pisiasadest.
juubeldades tantsin ringi, hoides su pilti enda embuses... ootan sind ja sa tuled. ka sina oled värviline:)
tean, et mingil hetkel pean ma sinna tagasi minema, kus kõik muutub jälle halliks, kuid hetkel see mind ei huvita.. ei huvita see, et mida õnnelikum olen siin, seda rohkem hakkan seda seal olles taga igatsema... ma naudin seda ilusat ja toredat aega nii kaua, kui seda on antud. pärast seda.. tulgu, mis tulema peab. vahel saabki just valu tundes aru, et elad...
kallis oled!
täiesti joovastav õnn.
pisiasadest.
juubeldades tantsin ringi, hoides su pilti enda embuses... ootan sind ja sa tuled. ka sina oled värviline:)
tean, et mingil hetkel pean ma sinna tagasi minema, kus kõik muutub jälle halliks, kuid hetkel see mind ei huvita.. ei huvita see, et mida õnnelikum olen siin, seda rohkem hakkan seda seal olles taga igatsema... ma naudin seda ilusat ja toredat aega nii kaua, kui seda on antud. pärast seda.. tulgu, mis tulema peab. vahel saabki just valu tundes aru, et elad...
kallis oled!
kolmapäev, oktoober 06, 2004
teisipäev, oktoober 05, 2004
külm
mul on nii külm.
seisin üksi sellel ristmikul ja ootasin. ise ka ei teadnud mida või keda..aga lihtsalt seisin. "tulgu, mis tuleb,"mõtlesin ja panin oma vaimu valmis kõige hullemateks koletisteks ja valuks. kuid mitte midagi ei tulnud. ja see oli veel hullem kui kõik see, mida kartsin.
kuid ma seisin edasi. külm puges aina enam naha vahele.
ja veelgi sügavamale...
see jõudis mu hingeni.
seisin üksi sellel ristmikul ja ootasin. ise ka ei teadnud mida või keda..aga lihtsalt seisin. "tulgu, mis tuleb,"mõtlesin ja panin oma vaimu valmis kõige hullemateks koletisteks ja valuks. kuid mitte midagi ei tulnud. ja see oli veel hullem kui kõik see, mida kartsin.
kuid ma seisin edasi. külm puges aina enam naha vahele.
ja veelgi sügavamale...
see jõudis mu hingeni.
esmaspäev, oktoober 04, 2004
somewhere over the rainbow..
.. seal on koht me mõlema jaoks..seal olen ma lõpuks õnnelik.
seniks aga.. ole sina õnnelik. isegi selle nägemine annab mulle rahu.
kuid unistustes olen ikkagi seal kaugel värvide taga.
seal on iga su naeratus mulle kui eluvesi ja su pilk kui päikesekiir.
sest seal on need mulle.
siin on mu oskas vaid sind kaugelt imetleda ja nautida seda pisukest, mis mullegi vahel osaks langeb. neid üksikuid päikesekiiri ses pimedas pilvealuses ilmas ja naeratusi..mis peegelduvad mu südames. mis kingivad mulle rõõmu.
siin oled sa mulle keelatud vili, seal aga armsam.
oled mulle nii kallis!
seniks aga.. ole sina õnnelik. isegi selle nägemine annab mulle rahu.
kuid unistustes olen ikkagi seal kaugel värvide taga.
seal on iga su naeratus mulle kui eluvesi ja su pilk kui päikesekiir.
sest seal on need mulle.
siin on mu oskas vaid sind kaugelt imetleda ja nautida seda pisukest, mis mullegi vahel osaks langeb. neid üksikuid päikesekiiri ses pimedas pilvealuses ilmas ja naeratusi..mis peegelduvad mu südames. mis kingivad mulle rõõmu.
siin oled sa mulle keelatud vili, seal aga armsam.
oled mulle nii kallis!
pühapäev, oktoober 03, 2004
kastist VÄLJA!
mul on niiiii ilus kast! ma olen ise selle ilusaks kujundanud. palju vaeva ära näinud ja.. tõesti, mulle meeldib siin olla. väljas on külm ja kole. ma tean küll... ükskord kui Isa mul selle kasti pealt ära kergitas, siis ma nägin. et natuke liiga tühi oli. liiga üksi olin. sest ümberringi oli liiga palju inimesi. ja võimalusi. aga siia kasti ma ju joonistasin sinu ka sisse:) ja veel mõned inimesed, et mitte mingil tingimusel üksi olla..
nüüd ma rääkisin uuesti Issiga. Ta ütles, et põletab selle kasti mu ümbert ära, kui ma ise välja ei tule. ma juba vaikselt piilusin, kuid ma ei TAHA! ma olen selle kastiga harjunud. ma olen selles juba nii kaua olnud. sellest on saanud mu elu näiline tegelikkus. ma kardan, sest kui asi põletamiseks läheb, siis saan ju hullu moodi haiget...
aga ma pole veel valmis välja tulema. kas keegi aitaks mind???
nüüd ma rääkisin uuesti Issiga. Ta ütles, et põletab selle kasti mu ümbert ära, kui ma ise välja ei tule. ma juba vaikselt piilusin, kuid ma ei TAHA! ma olen selle kastiga harjunud. ma olen selles juba nii kaua olnud. sellest on saanud mu elu näiline tegelikkus. ma kardan, sest kui asi põletamiseks läheb, siis saan ju hullu moodi haiget...
aga ma pole veel valmis välja tulema. kas keegi aitaks mind???
neljapäev, september 30, 2004
ootus...
midagi kogu hingest oodates elame me seda juba ette oma mõtteis mustmiljon korda läbi. kui õige hetk kätte jõuab, on see juba liga ära leierdatud, et sellest mõnu tunda.
kui see läbi saab, siis kahetseme, sest oodatu ei vastanud me lootustele.
parem on, kui ei tea, mida oodata.
siiski, ootusärevus jääb. see annab asjale värvi.
kui see läbi saab, siis kahetseme, sest oodatu ei vastanud me lootustele.
parem on, kui ei tea, mida oodata.
siiski, ootusärevus jääb. see annab asjale värvi.
esmaspäev, september 27, 2004
and you can never stop this feeling I've got inside of me
I refuse to lose!
väljas sajab lakkamatult ja tuul on kui koletis. ongi koletis, ta lõhkus mu viimase vihmavarju. sel hektel tundus kogu mu maailm kokku varisevat, kuid siis mõistsin, et see on kõigest... üks vihmavari. saan märjaks siis saan.
see oli kõigest üks vihmavari..
too teine lihtsalt üks ilus mõte...
väljas sajab lakkamatult ja tuul on kui koletis. ongi koletis, ta lõhkus mu viimase vihmavarju. sel hektel tundus kogu mu maailm kokku varisevat, kuid siis mõistsin, et see on kõigest... üks vihmavari. saan märjaks siis saan.
see oli kõigest üks vihmavari..
too teine lihtsalt üks ilus mõte...
laupäev, september 25, 2004
naljahambast oli kild väljas
sain asjale pihta. ausõna. ammu juba!
ei usu?.. noo see on juba su enda asi.
mina olen sulle öelnud, seega oma osa teinud...
ootan sinupoolseid samme.
pikkisilmi, kuid kannatlikult;)
neljapäev, september 23, 2004
And when I love, you know what’s up
I’m that kind that you don’t wanna trust
When I smile is when I wanna bust
When I feel free is when I’m locked up
And when I love, you know what’s up
sa mängid minuga kui tühipalja hüpiknukuga.
oled mu hinge lahti kiskunud.. ja ma ei tea enam, kui kaugele sa näed...
petan end, kui arvan, et mu maskid mind kaitsevad.
sa vaid naerad selle peale..
ei.. sa isegi ei naera.
sest sulle on see kohustus, sa arvad, et nii kaitsed ennast.
mina olen ainus, kes veel naerab..
läbi pisarate?
When I smile is when I wanna bust
When I feel free is when I’m locked up
And when I love, you know what’s up
sa mängid minuga kui tühipalja hüpiknukuga.
oled mu hinge lahti kiskunud.. ja ma ei tea enam, kui kaugele sa näed...
petan end, kui arvan, et mu maskid mind kaitsevad.
sa vaid naerad selle peale..
ei.. sa isegi ei naera.
sest sulle on see kohustus, sa arvad, et nii kaitsed ennast.
mina olen ainus, kes veel naerab..
läbi pisarate?
teisipäev, september 21, 2004
flöödimängija tühjas vannis
mälestused on nii ilusad ja valusad.
soojendavad nii armsasti südant..
ja viivad sügavasse nukrusesse.
kõige esimene kogemus jääb alati kõige eredamaks. see on eriti hirmutav. kuid... nii palju on ju veel, mida on võimalik esimest korda kogeda...
see aasta on PP esimest korda sügisel. mitte et ma millelelgi vihjaks.
palun Jumal, ära lase mul selles pettuda!!!
and love, sweet pain of life
comes alive, when you arrive...
ma ei mäleta seda viisi, kuid olen veendunud, et see oli ilus
see, mida sa seal mulle mängisid..
... tol ööl...
mu unenäos.
soojendavad nii armsasti südant..
ja viivad sügavasse nukrusesse.
kõige esimene kogemus jääb alati kõige eredamaks. see on eriti hirmutav. kuid... nii palju on ju veel, mida on võimalik esimest korda kogeda...
see aasta on PP esimest korda sügisel. mitte et ma millelelgi vihjaks.
palun Jumal, ära lase mul selles pettuda!!!
and love, sweet pain of life
comes alive, when you arrive...
ma ei mäleta seda viisi, kuid olen veendunud, et see oli ilus
see, mida sa seal mulle mängisid..
... tol ööl...
mu unenäos.
pühapäev, september 19, 2004
forever faithful
tunnikese eest lõppes Kesklinna noorteka 24 h palve. võimas oli tegelikult. Jumal näitas mulle asju, mida ma koguaeg teadnud, kuid mitte tunnistanud olen. just siis, kui tundus, et kõik läheb metsa, kui inimesed, kes tulema pidid, tulla ei saanud... tulid täiesti ootamatult kohale hoopis teised inimesed... nii hea oli teistega jagada oma toitu, sest meenus, kuidas ma olen ise olnud olukorras, kus toit saab otsa..ja siis on olnud neid häid iimesi, kes mulle on andnud. ja kui toit sai otsa, siis oli selleks ajaks tulnud kohale keegi, kellel jäi jälle toitu üle. 5 leiba 2 kala.. ja sellest said tuhanded toidetud. see kehtib ka tänapäeval. polnud vaja paljut, et meid kõiki seal toita.
Jumal on ustav. lõpuni. alati!
Jumal on ustav. lõpuni. alati!
reede, september 17, 2004
jalgealune on kadumas?
just siis, kui arvad, et oled lõpuks ometi millestki suurest ja hirmsast läbi murdnud, tabab eikusagilt mingi ootamatu löök, mis võib saada saatuslikuks. kujuta endale ette, et sa oled metsas, totaalselt eksinud, ning jõuad siis lagendikule. hingad juba kergendatult, ise veel mõistmata, et just nüüd, keset seda platsi, oled sa kõikvõimalikele metsaohtudele kõige kättesaadavam ja kergesti haavatavam.
sellistel hetkedel ei tohi aga unustada veel teistki asja. nimelt kusagil, kindlasti mitte liiga kaugel, on Keegi. üks Lõvi, kes meid alati valvab. ja kui olukord hakkab juba liiga ohtlikuks minema, siis meid sealt ära peletab.
seega, siit siis asja mõte: sageli see, mida me ise peame rünnakuks meie vastu, on hoopis Kõigekõrgema kaitse. kaitse millegi palju hullema eest, mis meid seal lageda peal, kus me täiesti relvitult ja kõige haavatavamana seisime, metsasügavusest ründamas oli.
sellistel hetkedel ei tohi aga unustada veel teistki asja. nimelt kusagil, kindlasti mitte liiga kaugel, on Keegi. üks Lõvi, kes meid alati valvab. ja kui olukord hakkab juba liiga ohtlikuks minema, siis meid sealt ära peletab.
seega, siit siis asja mõte: sageli see, mida me ise peame rünnakuks meie vastu, on hoopis Kõigekõrgema kaitse. kaitse millegi palju hullema eest, mis meid seal lageda peal, kus me täiesti relvitult ja kõige haavatavamana seisime, metsasügavusest ründamas oli.
kolmapäev, september 15, 2004
you took my monster away:)
:) :) :) :) :) :) :) :) :) :) :) :) :) :)
ma ei saa tegelikult naeratada. liiga valus on. kuid südames on mul üks suur naeratus.
mõned asjad saavad lihtsalt nii imelikult iseenesest korda. :)
kas nüüd lõpuks ometi terve sellest jamast? :)
see on ometigi nii hea märk, et ma sellest metsikust närvivalust, mis on haaranud poolt lõuga, kaela ja kõrva, suudan ikka veel tahata naeratada. :)
pisiasjades peitubki õnn. olen seda kindlasti juba maininud:)
* * *
ühistrantsport võib vahel ka meeldivalt üllatada.. nt ümberistumiste korral ei pea sekunditki järgmist bussi ootama... või olles hiljaks jäämas, tuleb eikuskilt mingi plaaniväline troll ja viib mu ilusasti kohale:)
kui CD kirjutaja on katki, kuid mõne plaadi siiski korralikult kõrvetab. pealegi, toorikud on hetkel nii odavad:)
järgmised kaks teisipäeva on TÄIESTI VABAD!!! : )
väikesed head uudised:)
ma saan hakkama ka iseendast üle olemisega:)
kohtan vanalinnas endist klassivenda, keda pole aastaid näinud ja ta tunneb mu ära:)
postkastis on uued kirjad:)
multifilmid:):):):)
ilusad mälestused:) (hoiavad alati südame soojas)
vanade (ja ka uuemate) piltide vaatamine:)
hambaarst on tegelikult sõber:) (kuigi teeb ai ai)
kaotan kaalu, sest ei saa tänu kikutohtri tegevusele süüa:) ( no tegelikult söön sellevõrra rohkem asju, mis mulle maitsevad, ehk siis ka paksuks teevad:')
hea muusika:)
abivalmidus! :)
HEAD SÕBRAD:):):):)
ma ei saa tegelikult naeratada. liiga valus on. kuid südames on mul üks suur naeratus.
mõned asjad saavad lihtsalt nii imelikult iseenesest korda. :)
kas nüüd lõpuks ometi terve sellest jamast? :)
see on ometigi nii hea märk, et ma sellest metsikust närvivalust, mis on haaranud poolt lõuga, kaela ja kõrva, suudan ikka veel tahata naeratada. :)
pisiasjades peitubki õnn. olen seda kindlasti juba maininud:)
* * *
ühistrantsport võib vahel ka meeldivalt üllatada.. nt ümberistumiste korral ei pea sekunditki järgmist bussi ootama... või olles hiljaks jäämas, tuleb eikuskilt mingi plaaniväline troll ja viib mu ilusasti kohale:)
kui CD kirjutaja on katki, kuid mõne plaadi siiski korralikult kõrvetab. pealegi, toorikud on hetkel nii odavad:)
järgmised kaks teisipäeva on TÄIESTI VABAD!!! : )
väikesed head uudised:)
ma saan hakkama ka iseendast üle olemisega:)
kohtan vanalinnas endist klassivenda, keda pole aastaid näinud ja ta tunneb mu ära:)
postkastis on uued kirjad:)
multifilmid:):):):)
ilusad mälestused:) (hoiavad alati südame soojas)
vanade (ja ka uuemate) piltide vaatamine:)
hambaarst on tegelikult sõber:) (kuigi teeb ai ai)
kaotan kaalu, sest ei saa tänu kikutohtri tegevusele süüa:) ( no tegelikult söön sellevõrra rohkem asju, mis mulle maitsevad, ehk siis ka paksuks teevad:')
hea muusika:)
abivalmidus! :)
HEAD SÕBRAD:):):):)
pühapäev, september 12, 2004
liblikad
päikese viimased kiired paitavad mu nägu. ei ole enam soe. sügis on selle ära viinud, järele on jäänud vaid kiired, mis madalalt puuvõrade vahelt argsi minu poole teed otsivad. kerge kipitus kurgus ja kraanina tilkuv nina on otsesed märgid sügisest. kuid selle suve soojust mu südamest välja saada ei ole võimalik. ükskõik, et nii paljud püüavad anda selleks oma parimat. see suvi on sügaval mu südames.
ühes plekist karbis on väike topsik kividega. pisikese kiviklibuga. ja väike kilekotinuts... kus on veel natuke kive. seal karbis on veel palju muudki.
kuid see, mis on oluline, on peidus. seda sa ei näe. seda ei näe keegi. valetan. loomulikult näevad. kuid vaid need, kes näha tahavad...
nüüd peab ootama.
tean, et kevadel tulevad uued liblikad.
ühes plekist karbis on väike topsik kividega. pisikese kiviklibuga. ja väike kilekotinuts... kus on veel natuke kive. seal karbis on veel palju muudki.
kuid see, mis on oluline, on peidus. seda sa ei näe. seda ei näe keegi. valetan. loomulikult näevad. kuid vaid need, kes näha tahavad...
nüüd peab ootama.
tean, et kevadel tulevad uued liblikad.
neljapäev, september 09, 2004
Magnificat
Ta parandab need,
kelle süda on murtud,
ja seob kinni nende valusad haavad.
(Ps. 147:3)
Aamen
kelle süda on murtud,
ja seob kinni nende valusad haavad.
(Ps. 147:3)
Aamen
kolmapäev, september 08, 2004
how blind can one be?
lahendused ja vastused on silmapiiril..kuid... samas... ned on nagu kalad Monaco rannas. nii lähedal, kuid ometi ei ulatu ma nendeni, ilma et end liiga palju märjaks teeks. on need seda väärt?
teisipäev, september 07, 2004
hirm
"mis on sinu suurim hirm?"
mõtlen natuke vaikselt. kuidagi lame oleks öelda, et üksi jääda. see on nii tavaline ja igav. ma kardan ju nii paljusid asju, kuid kuidas seda sõnadesse panna.
"üksindus, " vastan siiski.
sa vaatad mulle silma sisse ja oled selgelt pettunud. tean, et ootasid midagi sügavalt filosoofilist või ebatavalist, kuid mina lihtsalt kardan üksi olla. lapsik.
aga seda ma ju olengi! lapsik. pole ma ju kunagi püüdnudki vastupidist väita...
"ma kardan äikest, rauda, ämblikke ja palju muid asju ka veel, mis kohe esimese hooga meelde ei tule, kuid kui rääkida hirmust... siis jah.. üksindus."
sa vaikid ikka, kuid nüüd on su pilk suunatud kaugusesse. vaatan samas suunas, seal on üksik kajakas, kes liugleb tormise mere kohal. üksik... kas sa mõtled sellele?
tahaksin nii väga su mõtteisse tungida, teada, mis seal hetkel toimub!
meenub veel üks suur hirm. ma kardan, et keegi loeb mu mõtteid. ja see halvab. haiglane, kuid lahti ma sellest kinnismõttest ei saa.
vaikus muutub mulle aina talumatumaks. see pole enam see romantiline.. armastuse keel. see on piinav.
kus sa hetkel oled? füüsiliselt oled sa siinsamas, minu kõrval... aga kus on sinu vaim?
ei, ära arva, et püüan seda endale saada. ei.
ma lihtsalt..
kardan üksi olla.
mõtlen natuke vaikselt. kuidagi lame oleks öelda, et üksi jääda. see on nii tavaline ja igav. ma kardan ju nii paljusid asju, kuid kuidas seda sõnadesse panna.
"üksindus, " vastan siiski.
sa vaatad mulle silma sisse ja oled selgelt pettunud. tean, et ootasid midagi sügavalt filosoofilist või ebatavalist, kuid mina lihtsalt kardan üksi olla. lapsik.
aga seda ma ju olengi! lapsik. pole ma ju kunagi püüdnudki vastupidist väita...
"ma kardan äikest, rauda, ämblikke ja palju muid asju ka veel, mis kohe esimese hooga meelde ei tule, kuid kui rääkida hirmust... siis jah.. üksindus."
sa vaikid ikka, kuid nüüd on su pilk suunatud kaugusesse. vaatan samas suunas, seal on üksik kajakas, kes liugleb tormise mere kohal. üksik... kas sa mõtled sellele?
tahaksin nii väga su mõtteisse tungida, teada, mis seal hetkel toimub!
meenub veel üks suur hirm. ma kardan, et keegi loeb mu mõtteid. ja see halvab. haiglane, kuid lahti ma sellest kinnismõttest ei saa.
vaikus muutub mulle aina talumatumaks. see pole enam see romantiline.. armastuse keel. see on piinav.
kus sa hetkel oled? füüsiliselt oled sa siinsamas, minu kõrval... aga kus on sinu vaim?
ei, ära arva, et püüan seda endale saada. ei.
ma lihtsalt..
kardan üksi olla.
esmaspäev, september 06, 2004
from the inside
sügavalt südame põhjast tuleb hääl.
karje.
mis suubub tühjuses.
täielikus vaikuses.
ma ei taha seda enam.
lihtsalt.
tühjus saab mõõtmed.
vaikuses tekkivad helid.
lõpp.
karje.
mis suubub tühjuses.
täielikus vaikuses.
ma ei taha seda enam.
lihtsalt.
tühjus saab mõõtmed.
vaikuses tekkivad helid.
lõpp.
pühapäev, september 05, 2004
mis saab öösel lammastest?
... miks ülistatakse päikeseloojanguid? loomulikult...need on imeilusad ja romantilised ja maalilised jne jne jne:) kuid tegelikult..paljud ei teagi, et päikesetõus on vähemalt niisama ilus, reeglina veel palju kordi ilusam. me lihtsalt sõna kõige otsesemas mõttes magame selle maha. või siis talvel..kui päike ometigi hilja tõuseb, ei märka me oma argisekelduste kõrvalt seda absoluutselt.ei..ma ei ütle siiski ühtegi halba sõna päikesloojangute kohta ...kuigi see on päeva lõpp.. on see millegi uue algus.. see on öö algus..öösel on kõik kassid hallid... ja lambad???
mis saab öösel lammastest?
paljud arvavad, et meie, lambad, peamegi igal õhtul muudkui edasi tagasi lippama..vahelduse mõttes üle mõne tara või heki hüppama, et kergem loendada oleks... nad ei mõtle üldse selle peale, kui väsitav see on! pealegi..nad ju isegi ei märka, et me oleme täpselt needsamad lambad.. iga kord... poole tunni jooksul peame jõudma teha vähemalt kolm ringi!!! aga nad ei märkagi seda..nende jaoks oleme ma lihtsalt kari lambaid. tegelikult..igaüks meist on isiksus ja seda peab respekteerima! kui te inimesed enne magamajäämist meile kasvõi aitäh ütleks meie suure vaeva eest, juba see oleks tegelikult piisav tasu, kuid kahjuks leidub selliseid teie seas nii vähe, et neid ei tasu isegi lammastel enne magamajäämist loendada...aga mis siis saab öösiti lammastest?
räägitakse, et nad muutuvad tiigriteks.. omast käest tean väita..et see ei vasta tõele. tiigrid on ikka tiigrid ja lambad on lambad. meil on tiigritega väga hea läbisaamine. täiesti tõsiselt. nad valvavad meid. tihti on kõigist just nemad need, kes meid ära ootavad, kui me viimaseid unetuid unne suigutada üritame. nendega on see jama, et kui unemati on oma ringi ära teinud, ning neid pole eest leidnud, siis läheb ta lihtsalt edasi.. ta väga harva viitsib kaks ringi peale teha... ärge nüüd temast ka kohe halvasti mõelge! tal on raske töö ja suur pere toita... peab siit-sealt mõne haltuuraotsa ka ikka tegema... ja nii juhtubki, et me lippame ja lippame..kuid kasu pole sellest midagi... ja siis tiigrid ootavad... sest nad on sõbrad.
laupäev, september 04, 2004
Will you ever care if I leave?
will you?
oh... miks mu peas keerlevad need tobedad küsimused, mis pole tegelikult üldse olulised!?
ma olen hea õpetaja..nõu andma olen ma meister, kuid võiks ise ka korraks oma nõuandeid kuulda võtta..mis polegi ju tegelikult nii tobedad.
vihmas märjad munakivid jalge all... torman pilku tõstmata edasi.. viha ja valu mu see keevad. küsimusi on rohkem kui miljon ja vastuseid ei paista mitte kusagilt. miks!? miks see on nii, et ma ei suuda leppida sellega, et ma olen teisejärguline. tegelikult, mis õigust mul üldse on pretendeeridagi kõrgemale kohale? ega kui nüüd mõtlema hakata, siis polegi. kuid ma lihtsalt, tahaks olla sulle niisama oluline, kui sina mulle. tean, et teen sulle siinkohal ülekohut, kuid ma lihtsalt olen kord selline kade inimene. teeb haiget, kui sa mind ei märka.
tegelikult on elu nii ilus. mis sellest, et need tobedad mõtted mu peas keerlevad.. senikaua, kuni ma neist üle olen, on kõik ilus. peab nüüd hoolitsema vaid selle eest..et ma alla ei jääks...
oh... miks mu peas keerlevad need tobedad küsimused, mis pole tegelikult üldse olulised!?
ma olen hea õpetaja..nõu andma olen ma meister, kuid võiks ise ka korraks oma nõuandeid kuulda võtta..mis polegi ju tegelikult nii tobedad.
vihmas märjad munakivid jalge all... torman pilku tõstmata edasi.. viha ja valu mu see keevad. küsimusi on rohkem kui miljon ja vastuseid ei paista mitte kusagilt. miks!? miks see on nii, et ma ei suuda leppida sellega, et ma olen teisejärguline. tegelikult, mis õigust mul üldse on pretendeeridagi kõrgemale kohale? ega kui nüüd mõtlema hakata, siis polegi. kuid ma lihtsalt, tahaks olla sulle niisama oluline, kui sina mulle. tean, et teen sulle siinkohal ülekohut, kuid ma lihtsalt olen kord selline kade inimene. teeb haiget, kui sa mind ei märka.
tegelikult on elu nii ilus. mis sellest, et need tobedad mõtted mu peas keerlevad.. senikaua, kuni ma neist üle olen, on kõik ilus. peab nüüd hoolitsema vaid selle eest..et ma alla ei jääks...
neljapäev, september 02, 2004
magamatus viib äärmusteni
kõik võib minna meeletult halenaljakaks, kui ma väsinud olen. vähe sellest, et ma nt inglise keelt ei suuda väsinuna enam rääkida..ei suuda ma vist enam üldse midagi teha..täna ei tulnud eesti keelgi enam välja... väga piinlikku olukorda jäin. kuid..ma ei lase sel end kuigi palju kõigutada -- lammastel on kombeks olla suht teiste arvamusest mittehoolivad... vahel.(mitte vahest!)
Urmas Ott on pähh! rikus me ilusa plaani kõik ära:( aga pold hullu, ka Toompealt oli meeletult ilus vaade.. ja mõted liikusid:) nii hea, kui nad ikka õhtupoole lõpuks jooksma sain... päeval hetkeks juba tundisn muret, et äkki kahjustused on jäävad..
igatahes.. mängimine..
mängimine ei ole ilus.. aga ometigi pole ma ka ise sellest patust puhas.. kaugeltki mitte! ma olen mängur. see on nagu AAga, et kõigepealt tuleb probleemi tunnistada.. seda ma siis nüüd tegin. ma olen mängur.ma mängin iseenda ja teistega. reeglina panustan nii, et haiget saan saada vaid mina. kuid kahuks...enamasti ma seda ka saan ..kuid.. nüüd olen targem..
ma ju tean, kes ja kuidas minuga mängivad..ja miks ma lasen neil seda teha. egas ma loll ka pole... mulle lihtsalt meeldib mängida.. eriti..kui panused..pole veel liiga kõrged.
hetkel..ma veel sellest vabaneda ei taha.. kuid jätan siia märgi maha sellest, et olen oma kirest tegelikult teadlik.ja et see on mu (eba)kindel otsus jätkata.
aga inimsuhted ongi mäng.. üks pidev rollide vahetamine... mäng mõistuse ja tunnetega. kellel ei vea kaardimängus, sellel veab armastuses...
aga kellel ei vea suhete mängus... milles tal veab???
Urmas Ott on pähh! rikus me ilusa plaani kõik ära:( aga pold hullu, ka Toompealt oli meeletult ilus vaade.. ja mõted liikusid:) nii hea, kui nad ikka õhtupoole lõpuks jooksma sain... päeval hetkeks juba tundisn muret, et äkki kahjustused on jäävad..
igatahes.. mängimine..
mängimine ei ole ilus.. aga ometigi pole ma ka ise sellest patust puhas.. kaugeltki mitte! ma olen mängur. see on nagu AAga, et kõigepealt tuleb probleemi tunnistada.. seda ma siis nüüd tegin. ma olen mängur.ma mängin iseenda ja teistega. reeglina panustan nii, et haiget saan saada vaid mina. kuid kahuks...enamasti ma seda ka saan ..kuid.. nüüd olen targem..
ma ju tean, kes ja kuidas minuga mängivad..ja miks ma lasen neil seda teha. egas ma loll ka pole... mulle lihtsalt meeldib mängida.. eriti..kui panused..pole veel liiga kõrged.
hetkel..ma veel sellest vabaneda ei taha.. kuid jätan siia märgi maha sellest, et olen oma kirest tegelikult teadlik.ja et see on mu (eba)kindel otsus jätkata.
aga inimsuhted ongi mäng.. üks pidev rollide vahetamine... mäng mõistuse ja tunnetega. kellel ei vea kaardimängus, sellel veab armastuses...
aga kellel ei vea suhete mängus... milles tal veab???
kolmapäev, september 01, 2004
as the moon was rising in your eyes
... kui palvus oli lõppemas ja me välja tulime, siis nägime mägede taga punakat valgust.. päike loojus.
kuid see oli ebaloomulik. alguses ma loomulikult selle peale ei tulnud, kuid mida tugevamaks see puna muutus, seda võimatumaks muutus teooria päikese loojangust. mõistsin, et see on hoopis tõusev kuu. ma pole iial midagi sellist näinud! alguses oli ta punakas..verine.
tahtmatult meenus aastatetagune, punase päikeseloojangu ja verise kuuga ... meeletu äikesetormiga öö.. see seal metsakirikus. paigas, kus sain oma esimese armulaua.
koht, kus esimest korda murti mu süda.
raputan selle mõtte peast... ma ei taha seda viimast imelist õhtut rikkuda selliste mõtetega. kuu aga jätkab tõusmist..see on nagu päikeseloojang, mida edasi, seda kiiremini ta tõuseb. vaatame seda lummatult.. meie lähedalolevad jaapani normehed klõpsivad sellest pilte teha.. "oleks vaid mul see 10 kordne zoom..", meenub kalli Kõutsi lemmiklause...
see oli üks imelik õhtu. üks imelik jutuajamine, mida ma pole ikka oma peast välja saanud, sest ma ei tea, miks see toimus. mis oli selle eesmärk. mis oli selle tulemus.
see oli täiskuu. ma sain seda teada täna. täpselt kuu aega hiljem.
alles nüüd mõistan, see oli.
oli ära.
seda pole enam.
ma pole enam seal.
ma ei saa enam kunagi seal niimoodi olema.
aga see, mis oli... oli ilus...
kuu on alati ilus.
kuid see oli ebaloomulik. alguses ma loomulikult selle peale ei tulnud, kuid mida tugevamaks see puna muutus, seda võimatumaks muutus teooria päikese loojangust. mõistsin, et see on hoopis tõusev kuu. ma pole iial midagi sellist näinud! alguses oli ta punakas..verine.
tahtmatult meenus aastatetagune, punase päikeseloojangu ja verise kuuga ... meeletu äikesetormiga öö.. see seal metsakirikus. paigas, kus sain oma esimese armulaua.
koht, kus esimest korda murti mu süda.
raputan selle mõtte peast... ma ei taha seda viimast imelist õhtut rikkuda selliste mõtetega. kuu aga jätkab tõusmist..see on nagu päikeseloojang, mida edasi, seda kiiremini ta tõuseb. vaatame seda lummatult.. meie lähedalolevad jaapani normehed klõpsivad sellest pilte teha.. "oleks vaid mul see 10 kordne zoom..", meenub kalli Kõutsi lemmiklause...
see oli üks imelik õhtu. üks imelik jutuajamine, mida ma pole ikka oma peast välja saanud, sest ma ei tea, miks see toimus. mis oli selle eesmärk. mis oli selle tulemus.
see oli täiskuu. ma sain seda teada täna. täpselt kuu aega hiljem.
alles nüüd mõistan, see oli.
oli ära.
seda pole enam.
ma pole enam seal.
ma ei saa enam kunagi seal niimoodi olema.
aga see, mis oli... oli ilus...
kuu on alati ilus.
Tellimine:
Postitused (Atom)