miks mu naabritel on valge aed?

jalutades mööda meie kena kodukandi vaikseid tänavakesi ja niisama omades mõtetes olles tunnen, et iga natukese aja tagant miski nagu kuidagi... paneb reageerima. ma ei taba ära, mis täpselt, kuid midagi nagu oleks. veidike edasi ja ma taipan: valge aed. enamasti on siinsed aiad rohelised, pruunid või siis muudes rahulikes toonides... siis siin-seal torkavad silma ka valged aiad. paneb mõtlema, et miks on minu naabritel valge aed. see ei näe ilus välja, pigem kole ja määrdunud. seestpoolt kindalsti veelgi hullem, sest koer räsib seda hoolega.. milleks siis? selleks, et jätta idüllilise äärelinna ideaalperekonna muljet? väga võimalik... kuid olge nüüd! see aed ei suuda varjata seda, mis toimub selle maja seinte taga. või siis... ongi seal just seesama.. tüüpiline keskklassi perekond, kes omadega haljale oksale jõudnud, kelle lapsed end lõiguvad ja narkotsi panevad, sest vanematel pole nende jaoks aega... kus vanem perepoeg on valmis inimesi kägistama, kes tema vastleitud natsionalse maailmavaatega ei nõustu, kus noorim tütar on üle küla teatud oma teenuste poolest... isa peksab ema laste silme all...lihtsalt selle pärast, et talle tööl halvasti öeldi. ja ema peab järgmisel päeval koolis, kus ta töötab, valetama, et lõi ennast ära kui moosipurki kapist võttis...
aga neil on valge aed... ja sellest kaugemale polegi vaja näha!

ebaviisakus

heh..olen jah ebaviisakas! ja ise sellega nii rahul...
hmm..siiski mitte, muidu ma seda siin ei kirjutaks. aga ma ei kahetse seda -- olid selle ära teeninud..ja kuigi tean, et nii ei ol eilus ja ma ei taha, e tminuga nii tehakse.. ma siiski ignoreerisin sind täie rahuga... and it felt GOOD!
huvitav..kas mind ignoreeritakse sama tundega? kas minu uksest sisseastudes turtsatad sina niisamuti? südames..salaja..avalikult sa ei saa ja ei julge. avalikult sa naeratad mulle ja kallistad mind..aga kui väikegi võimalus on vältida minuga suhtlemist, siis sa ei mõtle kaks korda enne, kui seda kasutad... ja see on see, mis ajab mind nutma. jah.. olen väike äpu ja õnnetu lepakas, kes istub liinibussis ja pisarad voolavad.. inimesed ümberringi vahivad..aga ma ei saa sinna midagi teha. mulle teeb see haiget...
ja siis jah, et võib-olla ma siiski ei tohiks ise ebaviisakas olles seda ise nii nautida..ja siis kui mulle sama tehakse nii nõrk olla... tee teisele seda, mida tahad, et sulle tehakse... hmm..proovisin juba. ei tööta kahjuks! mitte, et see kunagi ei töötaks...tegelikult reegel on selline! ja seda peab tegema... aga noh...minu puhul kahjuks ei tööta... mida rohkem mina armastan, seda vähem armastatakse mind.

there is this one thing...

süstemaatiliselt ja sihikindlalt lõhud sa mind. kõige hullem selle juures on see, et tahad vaid mulle head! kuid iga liigutus, mille tegemata jätad, põhjustab kümnekordset valu.. iga sekund, mis kulub, viib mind edasi arusaamisele... et nii on asi määratud. aga me ei lase asjadel olla sedasi kui need peaksid. mina olen ka kõigest inimene. nõrk inimene.
panen hambad risti, neelan pisarad..ja astun edasi. terav valgus pimestab.. kuid hei! varjud jäävad ju seljataha!
see ei lohuta mind eriti....sest kui valgus oleks otse ülevalt, siis jääks vari lühikeseks.. peaaegu et olematuks..ja see jääks mu alla. kui vaid oleks see juhtimine ja valgus ülevalt...
aga ma ju teadsin juba siis, et seda ei ole. vahel on Jumala hääl nii selgesti mis õige ja mis vale on.
ma ei tee endale enam illusioone. ma ei püüa ennast petta, et saan sellest kõigest imelihtsalt üle. sest nüüd ma tean, et see on midagi palju enamat kui lihtsalt üleminev emotsioon..
kuigi.. võiks ju olla...

pm

sinu nimi. see ilus nunnu nimi..seisab selle üllitise all!
WOW!
kas tõesti sina, kallike, kirjutasid selle!? küll sul ikka on annet!
näed siis... jälle ma klammerdun sinusse veidike enam. sest sa oled niiii hea.
ja andekas.
ja tark ja osav ja ilus ja armas ja hooliv(?) ja naljakas ja lahe ja asjatundlik ja abivalmis ja KÕIK!
sa oled minu jaoks... maailm

no one said that it was easy

ma tahaksin sulle öelda, et armastan sind. kuid siis ma ju valetaksin sulle? ja seda ma ei taha... sest.. tegelikult on mu suurim soov sind armastada.
milles siis küsimus? ei, mul ei ole kedagi teist... mul olen lihtsalt mina. olen liiga kinni iseendas. mina mina mina.
kui ma sind tõeliselt armastaks, siis ma ei paneks sind sellesse seisu ja olukorda, kus oled. kui ma sind tõeliselt armastaks... siis ma ei kerjaks su tähelepanu. siis ma oleks õnnelik selle üle, kui sul hästi läheb. ei, olen nüüd ka! loomulikult olen!! see pole üldse küsimuski. aga.. praegu tahan ma sind omada. ja see ei ole armastus mõistan seda nüüd.
kui ma sind tõeliselt armastaks..siis ma laseks su vabaks. aga see on nii neetult raske!

?

näed sa siis nüüd! et ka mina pidin ikka siia välja jõudma.. hmm.. endal ka hale olla...
appike, kuidas ma tahaks selle kõik olematuks teha!
mida ma siis nii hullu tegin?
püüdsin välja pressida!!!
panen mängu kogu oma sisemuse..kõik oma emotsioonid ja väljendusoskuse(oskamatuse)... ja noh... pressin välja. aga sedasi ei saa tegelikult..ja ma tean seda.
ma ju nägin kord tema peal, kuhu see asi viis... kibestumus.. viha ja valu... ja teistele noa selga löömine... mürk, mis rikkus ka meie elud... ma ei taha sinnamaale jõuda!
kuidas ma saaks sellelt karussellilt maha?

sügavik

sinu silmad... nina, kulmukaar... kelmikad silmad ja naeratus. miks ma neid kõikjal näen? miks ma otsin igas inimeses vaid märke ja vihjeid sinule? miks ei suuda ma mõelda mitte ühstki teisest?
ometigi pean sinust lahti laskma ja uppuma. ehk ootab mind selle sügaviku põhjas veealune salakuningriik? täis aardeid ja rikkusi ja minu unistuste prints ootab mind just seal... aga senikaua, kuni ma lahti ei lase, ma sinna põhja iial ei jõua... sest samas võib selles põhjas olla pimedus ja üksinuds... või siis lihtsalt... ma hoian nii kõvasti kinni, et sõrmed veritsevad.. ja süda ka... tunnen, kuidas miski mu käte vahel muutub libedamaks.. sa tahad vabaneda.. kuid ma hoian topeltjõuga... isegi, kui väliselt olen lahti lasknud, siis südames on endiselt kramp.. kramp, mis hoiab mind sinu külge klammerdununa...

life

elu on elamiseks. nii sageli kiputakse unustama(mina ise ka!) seda, et tegelikult on elu mõeldud elamiseks. veider, kas pole! selleks, et tulla taolise imelihtsana tunduva asja peale... selleks peab mõistma, millest elu kui selline koosneb. koosneb.. tadadadataadaa: pisiasjadest!
piisab, et vaadata augusti eelviimasel ööl mere kohale laotuvat süsimusta taevast, millesse on pikitud miljoneid tähti. kusagil silmapiiril on veel tulukesed, need on teised laevad..kusagil kaugel. siin, selles laevas, olen mina hetkel üksi. ja nii hea on. lihtsalt seista seal ahtris ja vaadata, kuidas valged vahused kiilulained mustavas vees säravad. sel hetkel kui ei ole kedagi ega midagi segamas mu nauditavat üksindust... mõistan, et elu ongi elamist väärt.
või siis teistpidi... kui ma kuulen kasvõi korraks sõbraliku häält ja näen sõbra sooje ja armastavaid silmi.. isegi kui tal on valus ja ma ei oska midagi teha, et seda piina ta südamest ära võtta.. ei hingest ega ihust... ikkagi, kui ma näen neid silmi ja naudin meeldivat seltskonda, ka siis tunnen, et elu on ilus. isegi, kui kõik teised on selja keeranud ja mürki pritsivad, siis jäävad alati alles ustavad sõbrad, kellele võib toetuda ka kõige raskemal hetkel.
kui ma vaatan armunud inimesi... näen nende silmades seda tulukest, mida nii väga tahaksin näha oma unistusteprintsi silmis... siis olen ma ka õnnelik, sest usun, et ta on juba kusagil siinsamas... nii lähedal, et ma ei tule veel ise selle pealegi. ta peab olema, sest ma võin nautida üksiolemist vaid siis, kui tean, et ta ootab mind seal kaldal... seal, kuhu ma suundumas olen...
igaühel on kusagil keegi, kes teda kogu südamest armastab...sageli salaja, sest tõelisi tundeid on nii raske välja öelda.. sest olles vaid mõttetasand ja unistus, muutuvad nad väljaütleimise korral hoobilt reaalseteks...ja siis ei saa neid enam olematuks mõelda.
et siis... ma nii loodan, et kui see laev sadamasse jõuab, siis oled seal ja ootad mind. tean, et ootad:)

kes ei tööta, see ei söö

mulle meeldib mu töö.
tean, et see teeb minust imeliku inimese, kuid mulle tõepoolest meeldib see... enamasti. loomulikult mitte siis, kui mõni turist ilmutab totaalset võhiklust või lausa ebaviisakust, kui ühel päeval kuuest bussist kolm katki läheb või kui päev läbi vihma sajab ja busse ees ei ole... aga siiski, mulle meeldivad need inimesed, sest nad on nii teistsugused. tunnen ennast osakesena bussijuhtide eriskummalisest ja sõbralikust maailmast. kunagi ühel reisil keegi ütles, et bussijuhid on omaette liik inimesi. tõsi, ongi! aga nad on lahedad, eriti kui nad hellalt hoolitsevad oma koordinaatorite eest:) näiteks toovad hapukurki ja saiakesi:) eriti nunnu on see, kui nad muretsevad selle pärast, kui kedagi mul abiks ei ole:) lemmik-bussijuht alati nii pabinas, kui ma üksi olen, et kas keegi sul abiks ei olegi.. või saadab bussi sooja, kui külm meretuul üritab mind ära puhuda. ka kõige vängema suuvärgiga bussijuhi süda on reeglina soe:) ja see kokkuhoidmine:) kuidas kõik spurdivad busse parandama, kui vähimgi viga ilmneb... mulle meeldib see!!!

"Hästi tehtud, sa hea, ustav sulane!"

Seista kord Sinu ees puhtais riideis,
kuulda Issand Su käest:
"Hästi tehtud, sa hea, ustav sulane!
Siin uskusid -- nüüd sa näed!"
See on mu palve, mu soov, igatsus,
et võiksin olla kord see,
kes tõuseb tiibadel vastu oma Päästjale,
kui tuleb Ta.


Vend Roger on muutnud minu, nagu ka sadade tuhandete teiste inimeste elu märgatavalt. valu ja lein mu südames on meeletud, kuid samas on rõõm. rõõm tema pärast, sest ükskõik, kui valus ei ole meil siin, tema on nüüd Issi juures ja usun, et just selliste sõnadega, nagu selles laulus, tervitab Jeesus teda seal.
ta oli inimene, kes pühendas kogu oma elu sellele, et viia Jumala sõnumit armastusest inimesteni. ja ta sai sellega fantastiliselt hästi hakkama, olles ise elavaks eeskujuks! tema valge rüü ja valged juuksed.. ja kogu see Püha Vaimu ligiolu, mis teda ümbritses... ta oli Valge ja ta oli maailmas valguseks, täpselt nii, nagu Jeesus on kutsunud meid, tema järgijaid, seda olema. olen nii õnnelik, et mul oli imeline võimalus temaga kokku puutuda.

tsiteerin siinkohal veel üht oma lemmik luuletust:
enne koitu läheb alati külmemaks,
enne võitu võitlus visamaks...
hoiame kokku!

Vend Roger ei elanud ja surnud ilma asjata. sellel kõigel oli eesmärk. ka sellel, miks juhtus see õudus kahe päeva eest. see on märk maailmale, et võitlus on läinud visamaks. võit on lähedal!

Pia mõtteid
Taizé

loomaaed

vaikselt jäätist limpsides astub poiss ühe puuri juurest teise juurde, piidleb mõtlikult pilte suurtest ja koledatest hammastest ja mõtleb, et miks need seal küll on. jäätis sulab ja tilgub pluusi peale. ai, nüüd saab ema küll kurjaks, ta ju ütles, et ostab jäätist vaid siis, kui poeg riideid sellega ära ei määri. pealegi on see täiesti uus pluus tal täna seljas. püksid on ka tutikad, eile käisid emaga kooliasju ostmas ja siis need soetatud saidki. vaimusilmas näeb poiss, kuidas klassikaaslased tema uusi riideid imetlevad ja kiidavad, uut pinalit ja päevikut kindlasti ka, sest need on nii ilusad. jäätiseplekk on mõtteist pühitud ja kujutluspildid koolist ja uutest asjadest võtavad täielikult maad.
ühtäkki raputab üks möiratus ta unelustest. ta avastab, et on jõudnud karu puuri juurde... ja sealne elanik ei ole just mitte kõige paremas tujus täna. suur isakaru tammub puuris ringiratast ja raputab pead. tal on tugev hambavalu ja see ajab teda marru.
poiss seisab seal veidike ja mõtleb, kui pehme võib küll selle suure karu pruun kasukas olla. ja kui lahe oleks koolis teistele rääkida, et ta on karu silitanud... aga ei.. ema ütles, et puuride lähedale ei tohi minna. eriti, kui seal on suured ja kurjad loomad sees.
veidi eemal märkab ta hüljeste basseini. ja talle meenub jäätiseplekk... sinna pole ema tal ju keelanud minna, ega siis hülged ei ole kurjad, pealegi, see ei ole ju üldse puur. ja seal on vesi, ta saab nüüd plekile vett peale panna ja siis see läheb ära ja ema ei saa teadagi, et ta kogemata jäätist pluusile peale tilgutas.
ta ronib üle ääre ja.. libiseb vete. basseinil on kivist põhi ja seal samas ongi hülged.. nii suured... valus on... ja siis muutb kõik ümber pimedaks.
meeleheitel ema nutab. tegelikult ei nutagi enam. ta lihtsalt seisab seal ja vaatab, kuidas ta pisipoja elutu keha basseinist välja tuuakse. kuidas keegi ei märganud!? kus te kõik olite siis!! nüüd olete küll siin ja vahite! aga kus te siis olite!? pisarad voolavad alla ööda liikumatut nägu. tema peas trummeldab vaid küsimus "miks"... miks ma ei valvanud teda? miks ometi ta sinna läks? miks? miks just tema!?

eluõppetunnid: armukadedus

üks hullemiad kõigist tunnetest siin maailmas on armukadedus. see uuristab, puurib ja õõnestab inimest. eks ütle Piibeligi ju, et kadedus on kui mädanik luudes. ja seda ta on.
kuid see ei hävita mitte üksnes seda inimest, keda see tunne valdab, vaid ka teisi. minu selle suve kõige suurem valu on põhjustatud arulagedast armukadedusest. ma näen seda igal pool enda ümber..ja ka enda sees.. kuid siiski, mina ei tee sellega liiga kellelegi peale iseenda.. küll aga nii mõnigi teine.
tean, et olen täiskasvanu ja peaksin mõistma, et tema on kõigest laps, kes ei tea ise ka, mis elu ja armastus on.. ja et ... et mida? ma ei suuda leida vabandusi talle.. kahjuks.. samuti ei suuda ma unustada. üks minu kurvaks tegevaid omadusi on see, et mul on hullult raske unustada seda halba, mis mulle on tehtud. ma küll üritan ja üritan... annan andeks ja kõik...kuid unustada ei suuda.. see kerkib lihtsalt alati uuesti üles. nii ka nüüd...
uus hoop kisub vana haava ikka lahti.
valus on vaadata, kuidas armukadeda inimese mürgine keel lõhub teiste inimeste elusid... kui ma sellest mõtlen, siis meenutab see inimene väikest saatanat, kes istub oma "sõbra" õlal ja muudkui sosistab talle: "vaata nüüd... ta ei ole ju üldse sinu jaoks... tegelikult on ta selline.. ja selline.. tead, mis kõik ta mulle rääkis, kui ma talle ligi pugesin ja parimat sõpra teesklesin.. noh.. ta vist küll nägi mind natuke läbi ja ei usaldanud täiesti, kuid kui tal väga valus oli, siis oskasin seda ikka hästi ära kasutada ja talt üht-teist välja pressida.. tahad kuulda? ma võin temast palju rääkida...see, mis ma siis sinust rääkisin..see oli lihtsalt selleks, et teda rääkima saada. ausalt.."
niimoodi sa istud seal ja susid.. sest.. sest pole ikka veel aru saanud mida sina siin elus tahad. teda sa ei saa. ütled, et ei tahagi... jah. aga elu rikud ikkagi ära. sa ei mõtle, et see hing on nüüd tükideks. on üks tüdruk, kes on kaotanud suurema osa endale kallitest inimestest, sest ta ei saa neile enam otsa vaadata... selle pärast, mis sina tegid. tegid lihtsalt kadedusest. reetsid selle, kes raskel hetkel sind usaldas ja sinule toetus..
mõned haavad ei saagi paraneda.

sa oled ilus mu kullake, vaata, sa oled ilus

... ma võin rääkida, mida tahes... sind oma mõtetest ma välja sellegipoolest ei saa.
vaata mind! ma muudkui üritan ja üritan. tegelikult pole midagi üritada. mul polegi midagi, millest oleks vaja üle saada!!! ise mõtlen selle tunde välja. tegelikult ei ole seda olemas! ma ei armasta sind. ei saa ju armastada, sest armastust ei ole olemas...
aga sa oled nii ilus.. mu kullake...

crazy:)

ärkasin hommikul telefonikõne peale... keegi vajas nõuannet, mida ma hästi nii unise peaga anda ei suutnud, vähemalt oskasin ehk juhendada, kust otsida.
edasi lihtsalt mäuran mööda maja ringi ja tunnen mõnu esimesest vabast päevast sel suvel.. kui ma ei pea midagi tegema ega kuhugi minema... võin päeva lihtsalt maha magada, sest ilm tõotab ka vihma...
kuid... kus sa sellega! õnneks on mul olemas mu isiklik Kiska:) kellel tekkinud idee, et võiks tänast päeva kasutada fotografeerimiseks kusagil looduslikult kaunis kohas väljaspool pealinna. kibekiiresti pesema ja vanaisa kaasabil kiman baltasse, kust saab alguse meie Türisalu seiklus. vurame harjumaaliinide bussiga kenasti kohale.. peatus on pangast muide paari-kolme kilomeetri kaugusel!!! aga mis seal ikka.. vantsime siis aga vapralt tagasi ja kiidame muudkui ennast, et tublid sporditüdrukud oleme peale kõige muu.. kohalejõudes tundub esmapilgul, et polegi nagu väga midagi pildistada... aga mida aeg edasi, seda rohkem ja rohkem hoogu me sattume...ja lõbus on.. väikesed vihmapiisad ei riku meie rõõmu vähimalgi määral. ka see on tagantjärele fun, et Mari herilaselt nõelata sai. kõrva. oli ikka üks paha herilane. pähh pähh... annaks kohe ata ata.. aga siis ta ju suskaks veel.. seega -- las herilane olla... tatsame pangalt alla ja võtame ette rannariba... seejärel läheme vaatme üle Kiska kunagise suvituskoha ja seame sammud poe ja söögi suunas, vastasel korral ähvardab vähemalt minu kõht, et ta ei tule enam sammugi minuga ühes suunas. poes tabab mind (kahtlustan, et mu kõhul oli kõiges oma osa) meeletu grill-viineri isu. ei ole siis muud, kui ostame aga viinerid, tikud ja ketšupi..ja loodame, et leiame metsa alt koha, kus lõket teha... suunaks seame minu vana suvila... et noh..seal oli vanasti vähemalt lõkkeplats ja uued omanikud on tuttavad... aga ülla ülla.. igal pool suured aiad ette ehitatud... aga.. tuttavate suvila korstnast paistab tõusvat suitsu :P ohhoohhoohooo... helistan vanaemale, et kas tal on juhtumisi nende mobbili nubrit või midagi, et meie saabumistest neid ette hoiatada.. kui majani jõuame, siis tulebki peremees uksele vastu mobiiliga ja raporteerib mu vanaisale, et jah, Triin seisab minust nüüd kolme meetri kaugusel. seal saamegi kenasti oma vinkud grillitud (tikke poleks vaja oldki:)) ja lisaks veel salatit, suvekapsapitsat ja meeldivat seltskonda.. nägin üle kümne aasta taas oma ristiisa ja üldse..jah... eks me natuke ootamatult sisse sadasime..aga me ju Tallinnast...aga ei maksnud...
söögid söödud, seame sammud tagasi kodu suunas... ehk siis maantee, kust käivad marsad. aga kiusatus lõpetada ajuvabalt seiklusrikas päev asjakohaselt..on vastupandamatu. seega otsustame, et laseme esimese marsa minna ilma meieta..ja hääletame hoopis. aga selle tingimusega, et järgmise marsa me võtame, kui enne seda pole auto peale saanud. mulle on see elus täääiesti esimene kord hääletada. väikese vahemärkusena, et vihma oli kenasti kallama hakanud ja ähvardas tormiks minna. autojuhid aga olid kalgid...kimasid mööda nii, et vett lendas:( kuid siis... tuli terve rodu autosid.. ja viimane neist.. olles meist juba möödas... pidurdas... ja tagurdas... ja... :) me saime kojuuuu:):):)
ühesõnaga... see oli täiesti..planeerimata ajuvabalt lahe päev... nii palju siis sellest niisama kodus magamisest..

friendship

see oli vist mingi neljas või viies klass... tulin koolist koju ja heietasin rõõmsaid mõtteid, kui tore elu mul on, kui palju lahedaid sõpru ja.. ja.. siis sain aru, et tegelikult ei olegi mul ühtki sõpra.. ja siis tulid pisarad.
sellest ajast on palju vett merre voolanud, kuid see tunne tuleb ikka aeg ajalt peale.. et ei ole ühtki inimest, kes mind tegelikult mõistaks. aga nüüd ei ole see enam tõsi:) isegi kõige suuremas masenduses ei ole võimalik eitada neid võrratuid sõpru, kes mul olemas on:) neid pole palju, kuid see-eest on nad fantastilised:)
ja lisaks neile veel suur hulk lihtsalt toredaid sõpru-tuttavaid... vot neid on ikka palju...
ühesõnaga, mul on vedanud. VÄGA vedanud sõpradega.

uitmõte

enamik mu jamasid saab alguse liigsest mõtlesmisest.. vahel on asju, mida poleks vaja mõelda, kuid mis juba kord mõelduna enam peast ei lähe. neid võib vist siis kinnisideedeks nimetada. minu kinnisideed viivad mu alati surnud ringini, millest ma väljapääsu ei oska leida. selles mõttes, et ma tean ise väga hästi, kus uks on.. ja aken ka.. kuid ega siis nende kasutamine ei tule ju kõne alla. liiga labane.. asi peab ikka dramaatilisem olema.
PÕGENEDA on vaja!!! leida salajane peidetud luuk põrandas. või hoopis laes. sealt oleks veel raskem välja saada. sellised luugid on igas mõttevanglas olemas. kuid sageli on vaja, et keegi "pätti teeks". selle salaluugini seal laes minusugune pisike ju ise ei ulatu. et siis.. abi oleks vaja. kuid, sageli inimesed ei julge meid aidata, sest nad kardavad seda mõttevanglat. arvavad, et on targem sellest eemale hoida, ei tea, mida veel muidu mõtlema hakatakse. pealegi, halb ju ka, anda inimesele, kes seal sees on lootust... lootust veel kunagi olla vaba

siiski, vahel leidub mõni julge inimene, kes unustab oma enda kaitstuse ja turvalisuse, ja otsustab, et see inimene tuleks sealt ikkagi välja aidata.
siis juhtub midagi.. millest see inimene ise arugi ei saa...ootamatult on ta tegelikult avanud oma mõttevangla ukse.. OI!!! seda sa ju ei osanud oodata, sest ka sina ootasid, et keegi tuleks ja aitaks sul leida selle salajase lugi, mis kuhugi peidetud on. aga.. nüüd on kõik metsas!!! sa oled väljas, ja see on olnud ootamatu. sa pole selleks ette valmistunud!!! sa pole VALMIS olema VABA.

"MIKS!" .. miks sa meelitasid mind välja mu turvalisest maailmast!!!
sa süüdistad selles mind, kellele ennist tahtsid sirutada abistava käe. nüüd oled valmis sootuks selja keerama ja vastassuunas minema jooksma.

oi kui õnnetu ma nüüd olen... jälle..üks inimene, kellelt abi lootsin..jooksis minema.. ei... ta tuleb tagasi... rõõm.. kirjeldamatu rõõm!!!

kuid, ta tuleb tagasi, et öelda, selle luugini ronimine on valus ja vaevaline. luuk ei ole lahendus!

näh! ma ju tean seda, tule ja aita!

oled sa kindel, sa saad väga haiget siin väljas, kui sa pole tegelikult veel valmis uksest tulema. unusta see luuk ja oota. oota seda õiget, õiget tõuget, mis avab sulle ukse. sest luuk ei ole lahendus. põgenemine ei ole lahendus.

ma tulin sinu pärast välja. kuid, see oli vale. ma polnud veel valmis... see uks ei pidanud veel avanema. mitte nüüd. kuid, ma suudan sellest üle olla, ja edasi minna. tänan, et sa mind vabastasid, kuid, ma ei saa SIND aidata. anna andeks. sa oled mulle kallis sõber.

milleks mulle su sõprus!!! sa ei aita mind siit välja!!! mul on kõrini!! ma ei taha enam!!! miks keegi ei või mind aidata.. miks keegi ei või mind siit välja lasta!!! üks... kaks.. kolm... veri voolab vaikselt.. see on tume... veider..see polegi valus... pisarad voolavad vaikselt haava peale..kipitab.. siiski on valus...

aga.. mis siis nüüd..uks on paokil...kuidas see sai juhtuda?? mina seda ju lahti ei teinud. ma tahtsin ju .. ma ei tea ise ka, mida ma tahtsin... aga.. mitte selle ukse avanemist, sest seal taga on siiski liiga karm reaalsus.. luuk... miks ma ei saa sealt välja..seal on parem.. seal on kõik teisiti.

piilun vaikselt välja. kerge tuuleke puhub üle näo. päike paistab. taevas on vikerkaar. pühin ära pisarad, ja lasen päikesel end soojendada. sa aitasid mind rohkem ,kui seda ise tead, mõtlesin. siin on nii ilus. aga, kas ma ikka olin selleks valmis?? see küsimus piinas mind. mida ma edasi teen??.. uus ahastuse hoog. ennem olid vähemalt sina. ma teadsin, et ka siin oled vangis. kuid nüüd oled sa kusagil kaugel, vaba kui lind..ja ... ja.. ma ei tea, mida edasi teha..

vaatan vaikselt ringi. oh...mis seal on.. appi..see näeb nii ahvatlev välja..see uks... see viib mu kindlasti kuhugi edasi.... kahtlen, kas see oleks ikka õige. südames on kindel ei.. ei...

aga miks mitte? mida on mul veel kaotada??

lähenen uksele.. raban selle lingist ja avan.. tormakalt ja kiirustades...

kusagilt tuleb see tuttav ette... kuid, ei... ei meenu kust..

uks mu selja taga langeb tugeva mürtsatusega kinni... ja siis ma saan aru, et ma olen jälle kinni. uus mõte.. uus vangla. MIKS?? kuidas ma sain nii rumal olla?? ma ju alles pääsesin.. ja pea ees tormasin järgmisesse auku. see koht on aga pimedam kui eelmine. ma ei näe enam valgust, mis oli eelmises mõttes. ma tean miks see nii on.. sest ma teadsin, et ei tohi sinna minna, kuid ikka läksin.

koban ettevaatlikult ja argsi ringi.

tean, et ei ole selles vanglas üksi. kuid, sina pole seal mu kaasvang, vaid sünge.. tume vari. sa ei aita mind, sa ei ava mulle seda ust, kuigi sa seda võiksid. miks, seda... pole raske aimata..

sest kuigi sa pole mu kaasvang, oled sa suletud oma enda väikesesse kapslisse, mis lihtsalt takistab sul minu aitamise. sa tahd küll, et ma sellest vanglast välja saaks. sa ei taha näha mind seal niiviisi kannatamas. kuid sa ei oska.. või ei taha mul aidata seda ust avada. sest... ma tean nüüd, et uks on õige väljapääs. tean. kuid see pole kerge. ma ei saa sellest enam aru...
luuk, see .. seal taga.. seal on kõik hea.

kui ma vaid suudaks selle avada, siis ma saaks meid mõlemaid vabaks... käib mul peast mõte läbi.

ma ju nii tahaks sind aidata, mis sellest, et sa mind endiselt ignoreerid. teed näo, et mind pole.

EI!!

kusagilt meeltesügavusest tormab pinnale meeletu karjatus. mu sees.

luuk ei ole lahendus. ma olen liiga mitu korda püüdnud seda teed kasutada. ja alati haiget saanud. ma mäletan veel, kuidas ma avasin ukse, ja selle taga nägin värsket..uut maailma. kuid, see mälestus on iga hetkega aina tuhmim. varsti ma unustan täielikult, et uks on seal. siiski.. ei.. ma hoian seda mõtet kinni, sest ma tean, et tahan pääseda.. pääseda su juurest kaugele...

aga... sa ei aita mind. ma ei saa seda ust üksi lahti. vähemalt, seda ma ju arvan.

aga, kui prooviks...

katsun ust... üllatuseks tunnen käe all linki.

vajutan, uks vajub krigisedes irvakile. piilun välja. kuid seal pole seda päikest ja värskust, mis oli eelmine kord.

selle asemel on öö.. niiske ja hämar, kuid omamoodi lummav.

kõik oleks ju hea. aga sa ei taha kaasa tulla. ja ma ei taha selles öös üksi olla. tõmban ukse taas kinni. ma jään siis siia.

jää...

sul on ükskõik

mul ka

kõigest....

aga... ma tean, et see pole meie kummagi õige koht....

tõusen ja asun uuesti linki otsima, kuid see on kadunud!!!

oo ei! ma magasin oma võimaluse maha.

vajun seina najal kokku. ma ei oska enam hinnata sinu sealolekut. see mõjub lausa ahistavalt. lämmatavalt.

tõusen uuesti. ma ei loobu enam. ma tahan välja. kui sa mind vaid natuke aitaksid. kui sa vaid avaksid oma kapsli, ja astuksid sellest välja. kui sa paneks hetkeks midagi muud esikohale, siis ma saaks välja. ma jätaks su rahule, kuid, tule ja raputa mind ärkvele! et ma näeksin seda ust.

sest ma ei kaota usku, et see uks on olemas...

nothing lasts forever

miski siin maises maailmas pole igavene. kõigel on ühel hetkel lõpp ja nii peabki olema.
aga ma ei ole õnnetu. olen lihtsalt pisut kurb.. aga see läheb üle.
:)
aga tegelikult see on nii hea, et kõigel on lõpp!!! sest see tähendab seda, et ka kõigel halval on alati lõpp. seega on ka südamevalul ja lämmataval igatsusel lõpp... on on;) ma tean, et seda on sul rske uskuda..eriti praegu ja sellises olukorras, kuid ühel päeval sa veel mõistad seda.. ühel heal päeval.
mõistad, et miski pole igavene...

1.. 2.. 3...

keset unenägu kuulen, kuidas mu kõrval täristab äratus... vaikus.
1..2..3.. vaikus...
uuesti: 1..2..3.., natuke hädisema häälega..kuid järgneb ikka veel vaikkus.
123!.. still nothing...
ja siis hakkame naerma..sest see on niiiiiii ajuvaba!!! aga nii tüüpiline.
kui hommikul äratuskell tund aega enne üldist äratust heliseb ja teatab, et on aeg minna pead pesema... siis ühtäkki tundub pea nii puhas nii puhas:)
1..2..3.. ma saan sellest üle...
1..2..3... no.. ükskord ikka saan..andke ainult natuke aega veel.. las ma veel natuke olen nii.... natuke? kasvõi üks aasta veel!!!! kuu?? päev? ei saa enam sekunditki? :'(
aga tean, et see vajalik... tean...

changes

ühe aastaga võib meeletult palju muutuda... ja samas on kõik täpselt samasugune.
hmm..kas ma sõidan homme laagritesse või jah.. ja kas mul on kõik asjad pakkimata ja kas ma istun selle asemel, et see korda ajada arvuti taga ja kirjutan mõtetut mula või jah:) heh... ma ei suuda... kuidas vahel pisiasjad muudavad me elusid. oo..milline vaimustavalt uudne mõttekäik! (muigan enda pihta)
aga tegelikult... ma ei istuks hetkel siin ja ei meenutaks eelmist aastat ja võrdleks seda homsega..kui ma poleks pidanud oma töökoha pärast otsustama teise reisi kasuks... või kui ma oleks ikkagi saanud ennast esimesele tagasi vahetada, nagu ma nii väga soovisin... kui see oleks tollal õnnestunud..siis ma ei tunneks neid inimesi, keda mul on nüüd võimalus nimetada oma kalliteks sõpradeks, õdedeks ja vendadeks:) kui ma neid ei tunneks..siis ei sõidaks ma ka homme sinna laagritesse... üldse.. ma ei kujuta oma elu ette ilma nendeta..
aga eks see ole alati nii olnud.

üks pisiasi...suudab teha imesid:) nt telefonikõne...keegi täiesti ootamatu..tuleb külla... mul ei ole sõnu, et seda emotsiooni kirjeldada.. mitte iialgi. kui püüaksin, saaks inimesed sellest väga valesti aru...seega jätan selle vaid enda ja paari inimese teada, millised tunded mind valdasid jälle sind nähes. kaua sellest oli? väga väga kaua... aga siin sa olid ja kallistasid mind... heh... seda ma tõesti ei osanud oodata. aga nii hea oli näha seda sooja naeratust ja kindlaid halle silmi... ja see rahulik hääl. :) sa oled alati mu lemmik olnud. ja see on mega, et mu kallike on nüüd sinu oma. tean, et hoiad teda hästi. paremini kui keegi teine üldse. ja ma saan teda veel näha:) sa ise ütlesid. lahe;)

mõttemaailm

sammume üle kõrrepõllu.. taevas on hirmutavalt kõrgel ja hall. hoopis teistsugune kui tegelikkuses...
jõuame sinna
"... sa tahaksid kontrollida tema mõtteid? näe vaata, siit tulevad head mõtted, need on sinised, halvad mõtted on hallid. nii.. tule nüüd minu järel, näed, kuidas nad lendavad siit läbi ja siis kinnituvad sinna külge,"
vaatan, kuidas helesinine natuke nagu karvane sõrmeotsasuurune tombuke must mööda hõljub ja suure kunstitaiest meenutava monstrumi külge kinnitub.
"Ei ei! ära katsu seda veel! oota veidi, kohe saad teada, mis see on..."
samas möödub minust hall pallike. ma tahaksin selle kinni püüda ja kahjutuks teha, sest igatsen, et sinu peas oleks ühtegi halba mõtet! kuid ma ei tohi ju. silmitsen, kuidas seegi võtab sisse oma koha... kõigi nende teiste mõtete seas. oi, kuidas ma tahaks osata seda koodi lugeda, mis seal otse mu silme ees lahti on laotatud, kuid see pole mõeldud minu jaoks. kui see unenägu kestaks veel paar sekundit, võib-olla siis ma saaks midagi juba arugi, kuid samal hetkel hakkab reaalsusetaju taastuma...
ja ma ärkan.