köievedu

ma olengi haige inimene... aga just veetsin vannis viis minutit jälgides, kuidas punane niidijupike hulpis koos minuga vees. ja mul oli PÕNEV! ei saa kahjuks öelda, et hetkekski sain mõtted eemale sellest kõigest, mis hinge närib..ei..sest ma nägin paralleele.. aga see oli nagu natuke positiivne. see paralleel siis. niidike liikus vaikselt...megaaeglaselt, kuid järjekindlalt edasi minu suunas. kuid mitte lihtsalt..vaid nõksudega. ehk siis sammuke tagasi ja kaks edasi. oleks vaid minu loos ka nii! et igale valusale tagasilöögile järgneb areng paremuse suunas.
eile saaremaal jaanitule ääres jälgisin köievedu. sealt mu nõksuidee pärniebki algselt. selleks, et võita, peab olema(lisaks tugevatele poistele) rütm, üks, üks, üks... nõksutades..see tähendab sekundi murdosaks veidi järgiandmist... kuid lõpotulemus on võit. kas ma seda just nimelt ei taha? miks ma siis ikkagi keeldun natukenegi järeleandmisi tegemast!?
aga saaremaal oli ilus jaanipäev. olgugi, et sinna saada on jaanipäeval maailma üks võimatumaid ettevõtmisi, õnnestus se emul aga vägagi edukalt:) eks just tänu sellele, et ma ei kasutanud autokest, vaid bussi. ja bussil on õigus lihtsalt vastassuuna vööndis tervest kolme kilomeetri pikkusest praamisabast mööda sõita. mõnus.
kõige parem osa tervest õhtust oli aga ülistus... võrratu lõkke ümber on koos ligi viiskümmend inimest, kes kõik täiest hingest Jumalale kiitust laulavad!!! vot see on õige fiiling! ei ole vaja alkot või narkotsi, ei ole vaja mingit sebimist, et end mitte üksi tunda, eiole vaja midagi... peale Jumala... ja see ongi hea.
veidi hirmus on see, mis ees ootab. kas ma pean füüsiliselt vastu kõigele sellele, mis nüüd hakkab. laagrid, praktiliselt päevaste vahedega ja neli tükki järjest. ja ma olen juba praegu kui kuivaks pigistatud apelsin. aga ma usun, et Jumal teab ja näeb seda..ega lase mul sellisesse seisu jääda:) seega astun kartlikult, kuid lootusrikkalt vastu homsele päevale.

ussike

aastas on kaks ööd, mis mulle kohe mitte ei meeldi. uusaastaöö ja jaaniöö. nimelt tunnen end alati siis nii üleliigsena. kõigil on plaanid ammu ette tehtud, kuid mind tabavad need kaks ikka kuidagi ootamatult. viimased paar aastat aga on suisa vastupidi. selles mõttes, et meeldivad nad mulle ikka niisama vähe, kuid tegevust on liiga palju. nii mitu kohta, kus olema peab. aga sinna, kuhu tahaks kõige enam, ei saa. ei tohi. ja ei tea, kas see oleks üldse hea.
õnneks on need hirmsad ööd vaid kaks korda aastas.. ja meeldivalt pika vahega, kuus kuud on paras aeg, et hingehaavu parandada.

sunrise

veel on hämar. koiduni on natuke aega, kuid vaiskelt läheb juba valgemaks. tegin seda, mida tegema pidin. esimene samm sellel valusal rajal on astutud, nüüd pean vaid ootama. hommikune päiksesetõus ei jää tulemata. selgus ja vastused niisamuti. aga...
koidikul on kõige külmem, kastepisarad katavad maad... nii kastavad valupisarad minu silmi. aga see on vajalik, et võiks alata uus päev. et ma võiks selle jätta seljataha ja edasi minna. see hommikune külmus on täitsnud mu südame. see on pugenud naha vahele ja kontidesse. tõotab sealt mitte iialgi lahkuda. aga ma tean, et soe päike soojendab mu kunagi üles. kuid see on kauge tulevik. sest praegu ei ole see päike soe. praegu ei hooli ta sellest, kas mul on külm või mitte, kas pisarad voolavad ilma, et nad kustutaks selle valu ja tühjustunde mu sees või mitte... ta ei hooli.
aga kas ma pean nii kaua vastu...
nii kauaks, kui soojaks läheb...

selmet

tegevus... tegevus...pean end pidevas liikumises hoidma, leidma üha uusi asju, mille kallal nokitseda ja kuhu oma energia suunata. on ju suvi ja ei tasu seda maha magada või unistada. mida rohkem olen hõivatud erinevate kohustuste ja muu taolisega, seda vähem on mul aega. aega mõelda ja hulluks minna. seega:) tegevust, andke mulle tegevust!!!

üleskutse

mitte miski ei arenda inimest rohkem kui lugemine. ja ma EI pea silmas ajakirjandust või seda, mida meil peetakse ajakirjanduseks. samuti ei püüa ma väita, et ma olen väga kõrgelt arenenud või teistest peajagu üle, kuid siiski, ma leian, et lugemine avardab inimese maailmapilti ja sageli aitab ka oma hinge ja südant paremini mõista. kui loed sõnu, mis on kirja pandud inimese poolt, keda sa iial näinud pole... kellel pole sinu olemasolust aimugi. ja teda ei huvitagi see... aga sa loed neid sõnu ja lauseid.. tema kirjapanduid.. kuid ometigi loed sa oma südame mõtteid. need seisavad seal mustvalgel ja sa tunned nad ära. alles siis! miks on meil alati vaja, et keegi teine meie eest need asjad välja ütleks? miks me oleme nii arad, et ei julge isegi endale oma igatsusi, soove, unelmaid, hirme ja unistusi tunnistada, teistest rääkimata? või on see üldse argus... võib-olla see lihtsalt käibki nii... ja seepärast... kutsungi teid üles rohkem lugema! eriti sind! kes sa seda siin loed ja mõtled, et häh, kellele neid raamatuid vaja on. mul on parmatki teha! aga sa ei tea, millest sa end ilma jätad. jah, ma räägin tõesti sinust!

armastus

vana mänd mu akna taga on üsna korralikult viltu vajunud. miski nagu tõmbaks teda selle väikese männikese poole, kes teisel pool väravaid tema kõrval kasvab... jah.. täpselt nagu ta kummardaks, et teda emmata. kas on võimalik, et ka mändidel on tunded?
raudselt on!!! ma näen seda sellest, kuidas vanake end tuule käes veidi edevalt õõtsutab ja kuidas tema väike sõbranna oma oksad tema poole sirutab. kui kaua läheb veel aega enne kui need kaks lõpuks kokku saavad.. ja nende oksad igaveseks ühte põimuvad... nii natuke on veel puudu!!! okkad puutuvad juba hellalt kokku ja mõlemad õitsevad. kui vaid keegi ei tuleks mõttele vana viltuvajunud mänd maha võtta! siis ei ole enam kedagi, kes püüaks väikesele männile meeldida ja tema südant rõõmustada... ja väikesel männil ei oleks enam seda, kes märkaks iga tema graatsilist liigutust ning seda komplimendiga ära märgiks. ärge võtke neid üksteiselt!

nii ülemõistuse kaua...

juba terve nädala,
ekslen teadmatuse sees..
kas kõik on ikka nii kui peab,
kas kõik on korras veel...


kunagi ma tegin sulle ühe kingituse. see tuli tõepoolest südamest... tegin seda parimate kavatsustega. kuid nüüd mõistan, et ma siiski ei suutnud seda teha. ei suutnud seda sulle anda. mida?
sinu vabadust. tõelist vabadust. kuid ma püüan uuesti. palun, anna mulle andeks, et ma ei suuda sind mitte armastada!

nii ülemõistuse kaua
ei ole kuulnud su häält
ja igatsen nii
su puudutusi...
ma palun andeks su käest...

huh (nagu lepatriinu seal reklaamis)

niips. nüüd on siis kõik Jumala kätes. ei aita enam minu närvitsemine ja pabistamine... mina olen endast 100% andnud ja nüüd lihtsalt ootan. njah.. eks ma ikka natuke sabistan.. kuid Issi on hea..ja ma usaldan Teda.
kui ma vaid ka muud asjad suudaks nii rahulikult ooteseisundisse panna... aga küll ma suudan. suvi on ju lõpuks käes ka minu jaoks!!:) no..olgu need ilmad millied tahes...aga käes ta on :) vabadus.
esimene asi, mis mind ees ootab..on suurejooneline koristusaktsioon minu toas, sest see on eksamite stressamise käigus muutunud nii hirmsaks, et isegi mina, kes ma olen segadusearmastaja... vaatan, et natuke liiga suur kaos on siin. aga seda vaatame homme. täna ma naudin lihtsalt seda, et ma ei pea enam õppima.
ja ma olen tänulik, et ma suutsin leida endas sellise hunniku motivatsiooni nii hullumeelselt õppida ja pingutada. loodan, et see annab tulemusi.

I'm so sorry!

apppiiii!!! kui sa vaid teaks, kuidas ma piinlen! arvatavasti kümneid kordi hullemini kui sina... njah..aga ma olen selle ära ka teeninud..ja mitte vähe! see kõik oli minu algatatud. miks sa ometi pidid asjaga kaasa minema!? jah.. ma olen sulle elulõpuni tänulik! sa päästsid minu naha..kaks korda. kuid mina teisel korral enam sind aidata ei suutnud.. anna mulle andeks!