üleskutse

mitte miski ei arenda inimest rohkem kui lugemine. ja ma EI pea silmas ajakirjandust või seda, mida meil peetakse ajakirjanduseks. samuti ei püüa ma väita, et ma olen väga kõrgelt arenenud või teistest peajagu üle, kuid siiski, ma leian, et lugemine avardab inimese maailmapilti ja sageli aitab ka oma hinge ja südant paremini mõista. kui loed sõnu, mis on kirja pandud inimese poolt, keda sa iial näinud pole... kellel pole sinu olemasolust aimugi. ja teda ei huvitagi see... aga sa loed neid sõnu ja lauseid.. tema kirjapanduid.. kuid ometigi loed sa oma südame mõtteid. need seisavad seal mustvalgel ja sa tunned nad ära. alles siis! miks on meil alati vaja, et keegi teine meie eest need asjad välja ütleks? miks me oleme nii arad, et ei julge isegi endale oma igatsusi, soove, unelmaid, hirme ja unistusi tunnistada, teistest rääkimata? või on see üldse argus... võib-olla see lihtsalt käibki nii... ja seepärast... kutsungi teid üles rohkem lugema! eriti sind! kes sa seda siin loed ja mõtled, et häh, kellele neid raamatuid vaja on. mul on parmatki teha! aga sa ei tea, millest sa end ilma jätad. jah, ma räägin tõesti sinust!