köievedu

ma olengi haige inimene... aga just veetsin vannis viis minutit jälgides, kuidas punane niidijupike hulpis koos minuga vees. ja mul oli PÕNEV! ei saa kahjuks öelda, et hetkekski sain mõtted eemale sellest kõigest, mis hinge närib..ei..sest ma nägin paralleele.. aga see oli nagu natuke positiivne. see paralleel siis. niidike liikus vaikselt...megaaeglaselt, kuid järjekindlalt edasi minu suunas. kuid mitte lihtsalt..vaid nõksudega. ehk siis sammuke tagasi ja kaks edasi. oleks vaid minu loos ka nii! et igale valusale tagasilöögile järgneb areng paremuse suunas.
eile saaremaal jaanitule ääres jälgisin köievedu. sealt mu nõksuidee pärniebki algselt. selleks, et võita, peab olema(lisaks tugevatele poistele) rütm, üks, üks, üks... nõksutades..see tähendab sekundi murdosaks veidi järgiandmist... kuid lõpotulemus on võit. kas ma seda just nimelt ei taha? miks ma siis ikkagi keeldun natukenegi järeleandmisi tegemast!?
aga saaremaal oli ilus jaanipäev. olgugi, et sinna saada on jaanipäeval maailma üks võimatumaid ettevõtmisi, õnnestus se emul aga vägagi edukalt:) eks just tänu sellele, et ma ei kasutanud autokest, vaid bussi. ja bussil on õigus lihtsalt vastassuuna vööndis tervest kolme kilomeetri pikkusest praamisabast mööda sõita. mõnus.
kõige parem osa tervest õhtust oli aga ülistus... võrratu lõkke ümber on koos ligi viiskümmend inimest, kes kõik täiest hingest Jumalale kiitust laulavad!!! vot see on õige fiiling! ei ole vaja alkot või narkotsi, ei ole vaja mingit sebimist, et end mitte üksi tunda, eiole vaja midagi... peale Jumala... ja see ongi hea.
veidi hirmus on see, mis ees ootab. kas ma pean füüsiliselt vastu kõigele sellele, mis nüüd hakkab. laagrid, praktiliselt päevaste vahedega ja neli tükki järjest. ja ma olen juba praegu kui kuivaks pigistatud apelsin. aga ma usun, et Jumal teab ja näeb seda..ega lase mul sellisesse seisu jääda:) seega astun kartlikult, kuid lootusrikkalt vastu homsele päevale.