veel on hämar. koiduni on natuke aega, kuid vaiskelt läheb juba valgemaks. tegin seda, mida tegema pidin. esimene samm sellel valusal rajal on astutud, nüüd pean vaid ootama. hommikune päiksesetõus ei jää tulemata. selgus ja vastused niisamuti. aga...
koidikul on kõige külmem, kastepisarad katavad maad... nii kastavad valupisarad minu silmi. aga see on vajalik, et võiks alata uus päev. et ma võiks selle jätta seljataha ja edasi minna. see hommikune külmus on täitsnud mu südame. see on pugenud naha vahele ja kontidesse. tõotab sealt mitte iialgi lahkuda. aga ma tean, et soe päike soojendab mu kunagi üles. kuid see on kauge tulevik. sest praegu ei ole see päike soe. praegu ei hooli ta sellest, kas mul on külm või mitte, kas pisarad voolavad ilma, et nad kustutaks selle valu ja tühjustunde mu sees või mitte... ta ei hooli.
aga kas ma pean nii kaua vastu...
nii kauaks, kui soojaks läheb...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar