uitmõte

enamik mu jamasid saab alguse liigsest mõtlesmisest.. vahel on asju, mida poleks vaja mõelda, kuid mis juba kord mõelduna enam peast ei lähe. neid võib vist siis kinnisideedeks nimetada. minu kinnisideed viivad mu alati surnud ringini, millest ma väljapääsu ei oska leida. selles mõttes, et ma tean ise väga hästi, kus uks on.. ja aken ka.. kuid ega siis nende kasutamine ei tule ju kõne alla. liiga labane.. asi peab ikka dramaatilisem olema.
PÕGENEDA on vaja!!! leida salajane peidetud luuk põrandas. või hoopis laes. sealt oleks veel raskem välja saada. sellised luugid on igas mõttevanglas olemas. kuid sageli on vaja, et keegi "pätti teeks". selle salaluugini seal laes minusugune pisike ju ise ei ulatu. et siis.. abi oleks vaja. kuid, sageli inimesed ei julge meid aidata, sest nad kardavad seda mõttevanglat. arvavad, et on targem sellest eemale hoida, ei tea, mida veel muidu mõtlema hakatakse. pealegi, halb ju ka, anda inimesele, kes seal sees on lootust... lootust veel kunagi olla vaba

siiski, vahel leidub mõni julge inimene, kes unustab oma enda kaitstuse ja turvalisuse, ja otsustab, et see inimene tuleks sealt ikkagi välja aidata.
siis juhtub midagi.. millest see inimene ise arugi ei saa...ootamatult on ta tegelikult avanud oma mõttevangla ukse.. OI!!! seda sa ju ei osanud oodata, sest ka sina ootasid, et keegi tuleks ja aitaks sul leida selle salajase lugi, mis kuhugi peidetud on. aga.. nüüd on kõik metsas!!! sa oled väljas, ja see on olnud ootamatu. sa pole selleks ette valmistunud!!! sa pole VALMIS olema VABA.

"MIKS!" .. miks sa meelitasid mind välja mu turvalisest maailmast!!!
sa süüdistad selles mind, kellele ennist tahtsid sirutada abistava käe. nüüd oled valmis sootuks selja keerama ja vastassuunas minema jooksma.

oi kui õnnetu ma nüüd olen... jälle..üks inimene, kellelt abi lootsin..jooksis minema.. ei... ta tuleb tagasi... rõõm.. kirjeldamatu rõõm!!!

kuid, ta tuleb tagasi, et öelda, selle luugini ronimine on valus ja vaevaline. luuk ei ole lahendus!

näh! ma ju tean seda, tule ja aita!

oled sa kindel, sa saad väga haiget siin väljas, kui sa pole tegelikult veel valmis uksest tulema. unusta see luuk ja oota. oota seda õiget, õiget tõuget, mis avab sulle ukse. sest luuk ei ole lahendus. põgenemine ei ole lahendus.

ma tulin sinu pärast välja. kuid, see oli vale. ma polnud veel valmis... see uks ei pidanud veel avanema. mitte nüüd. kuid, ma suudan sellest üle olla, ja edasi minna. tänan, et sa mind vabastasid, kuid, ma ei saa SIND aidata. anna andeks. sa oled mulle kallis sõber.

milleks mulle su sõprus!!! sa ei aita mind siit välja!!! mul on kõrini!! ma ei taha enam!!! miks keegi ei või mind aidata.. miks keegi ei või mind siit välja lasta!!! üks... kaks.. kolm... veri voolab vaikselt.. see on tume... veider..see polegi valus... pisarad voolavad vaikselt haava peale..kipitab.. siiski on valus...

aga.. mis siis nüüd..uks on paokil...kuidas see sai juhtuda?? mina seda ju lahti ei teinud. ma tahtsin ju .. ma ei tea ise ka, mida ma tahtsin... aga.. mitte selle ukse avanemist, sest seal taga on siiski liiga karm reaalsus.. luuk... miks ma ei saa sealt välja..seal on parem.. seal on kõik teisiti.

piilun vaikselt välja. kerge tuuleke puhub üle näo. päike paistab. taevas on vikerkaar. pühin ära pisarad, ja lasen päikesel end soojendada. sa aitasid mind rohkem ,kui seda ise tead, mõtlesin. siin on nii ilus. aga, kas ma ikka olin selleks valmis?? see küsimus piinas mind. mida ma edasi teen??.. uus ahastuse hoog. ennem olid vähemalt sina. ma teadsin, et ka siin oled vangis. kuid nüüd oled sa kusagil kaugel, vaba kui lind..ja ... ja.. ma ei tea, mida edasi teha..

vaatan vaikselt ringi. oh...mis seal on.. appi..see näeb nii ahvatlev välja..see uks... see viib mu kindlasti kuhugi edasi.... kahtlen, kas see oleks ikka õige. südames on kindel ei.. ei...

aga miks mitte? mida on mul veel kaotada??

lähenen uksele.. raban selle lingist ja avan.. tormakalt ja kiirustades...

kusagilt tuleb see tuttav ette... kuid, ei... ei meenu kust..

uks mu selja taga langeb tugeva mürtsatusega kinni... ja siis ma saan aru, et ma olen jälle kinni. uus mõte.. uus vangla. MIKS?? kuidas ma sain nii rumal olla?? ma ju alles pääsesin.. ja pea ees tormasin järgmisesse auku. see koht on aga pimedam kui eelmine. ma ei näe enam valgust, mis oli eelmises mõttes. ma tean miks see nii on.. sest ma teadsin, et ei tohi sinna minna, kuid ikka läksin.

koban ettevaatlikult ja argsi ringi.

tean, et ei ole selles vanglas üksi. kuid, sina pole seal mu kaasvang, vaid sünge.. tume vari. sa ei aita mind, sa ei ava mulle seda ust, kuigi sa seda võiksid. miks, seda... pole raske aimata..

sest kuigi sa pole mu kaasvang, oled sa suletud oma enda väikesesse kapslisse, mis lihtsalt takistab sul minu aitamise. sa tahd küll, et ma sellest vanglast välja saaks. sa ei taha näha mind seal niiviisi kannatamas. kuid sa ei oska.. või ei taha mul aidata seda ust avada. sest... ma tean nüüd, et uks on õige väljapääs. tean. kuid see pole kerge. ma ei saa sellest enam aru...
luuk, see .. seal taga.. seal on kõik hea.

kui ma vaid suudaks selle avada, siis ma saaks meid mõlemaid vabaks... käib mul peast mõte läbi.

ma ju nii tahaks sind aidata, mis sellest, et sa mind endiselt ignoreerid. teed näo, et mind pole.

EI!!

kusagilt meeltesügavusest tormab pinnale meeletu karjatus. mu sees.

luuk ei ole lahendus. ma olen liiga mitu korda püüdnud seda teed kasutada. ja alati haiget saanud. ma mäletan veel, kuidas ma avasin ukse, ja selle taga nägin värsket..uut maailma. kuid, see mälestus on iga hetkega aina tuhmim. varsti ma unustan täielikult, et uks on seal. siiski.. ei.. ma hoian seda mõtet kinni, sest ma tean, et tahan pääseda.. pääseda su juurest kaugele...

aga... sa ei aita mind. ma ei saa seda ust üksi lahti. vähemalt, seda ma ju arvan.

aga, kui prooviks...

katsun ust... üllatuseks tunnen käe all linki.

vajutan, uks vajub krigisedes irvakile. piilun välja. kuid seal pole seda päikest ja värskust, mis oli eelmine kord.

selle asemel on öö.. niiske ja hämar, kuid omamoodi lummav.

kõik oleks ju hea. aga sa ei taha kaasa tulla. ja ma ei taha selles öös üksi olla. tõmban ukse taas kinni. ma jään siis siia.

jää...

sul on ükskõik

mul ka

kõigest....

aga... ma tean, et see pole meie kummagi õige koht....

tõusen ja asun uuesti linki otsima, kuid see on kadunud!!!

oo ei! ma magasin oma võimaluse maha.

vajun seina najal kokku. ma ei oska enam hinnata sinu sealolekut. see mõjub lausa ahistavalt. lämmatavalt.

tõusen uuesti. ma ei loobu enam. ma tahan välja. kui sa mind vaid natuke aitaksid. kui sa vaid avaksid oma kapsli, ja astuksid sellest välja. kui sa paneks hetkeks midagi muud esikohale, siis ma saaks välja. ma jätaks su rahule, kuid, tule ja raputa mind ärkvele! et ma näeksin seda ust.

sest ma ei kaota usku, et see uks on olemas...

nothing lasts forever

miski siin maises maailmas pole igavene. kõigel on ühel hetkel lõpp ja nii peabki olema.
aga ma ei ole õnnetu. olen lihtsalt pisut kurb.. aga see läheb üle.
:)
aga tegelikult see on nii hea, et kõigel on lõpp!!! sest see tähendab seda, et ka kõigel halval on alati lõpp. seega on ka südamevalul ja lämmataval igatsusel lõpp... on on;) ma tean, et seda on sul rske uskuda..eriti praegu ja sellises olukorras, kuid ühel päeval sa veel mõistad seda.. ühel heal päeval.
mõistad, et miski pole igavene...

1.. 2.. 3...

keset unenägu kuulen, kuidas mu kõrval täristab äratus... vaikus.
1..2..3.. vaikus...
uuesti: 1..2..3.., natuke hädisema häälega..kuid järgneb ikka veel vaikkus.
123!.. still nothing...
ja siis hakkame naerma..sest see on niiiiiii ajuvaba!!! aga nii tüüpiline.
kui hommikul äratuskell tund aega enne üldist äratust heliseb ja teatab, et on aeg minna pead pesema... siis ühtäkki tundub pea nii puhas nii puhas:)
1..2..3.. ma saan sellest üle...
1..2..3... no.. ükskord ikka saan..andke ainult natuke aega veel.. las ma veel natuke olen nii.... natuke? kasvõi üks aasta veel!!!! kuu?? päev? ei saa enam sekunditki? :'(
aga tean, et see vajalik... tean...

changes

ühe aastaga võib meeletult palju muutuda... ja samas on kõik täpselt samasugune.
hmm..kas ma sõidan homme laagritesse või jah.. ja kas mul on kõik asjad pakkimata ja kas ma istun selle asemel, et see korda ajada arvuti taga ja kirjutan mõtetut mula või jah:) heh... ma ei suuda... kuidas vahel pisiasjad muudavad me elusid. oo..milline vaimustavalt uudne mõttekäik! (muigan enda pihta)
aga tegelikult... ma ei istuks hetkel siin ja ei meenutaks eelmist aastat ja võrdleks seda homsega..kui ma poleks pidanud oma töökoha pärast otsustama teise reisi kasuks... või kui ma oleks ikkagi saanud ennast esimesele tagasi vahetada, nagu ma nii väga soovisin... kui see oleks tollal õnnestunud..siis ma ei tunneks neid inimesi, keda mul on nüüd võimalus nimetada oma kalliteks sõpradeks, õdedeks ja vendadeks:) kui ma neid ei tunneks..siis ei sõidaks ma ka homme sinna laagritesse... üldse.. ma ei kujuta oma elu ette ilma nendeta..
aga eks see ole alati nii olnud.

üks pisiasi...suudab teha imesid:) nt telefonikõne...keegi täiesti ootamatu..tuleb külla... mul ei ole sõnu, et seda emotsiooni kirjeldada.. mitte iialgi. kui püüaksin, saaks inimesed sellest väga valesti aru...seega jätan selle vaid enda ja paari inimese teada, millised tunded mind valdasid jälle sind nähes. kaua sellest oli? väga väga kaua... aga siin sa olid ja kallistasid mind... heh... seda ma tõesti ei osanud oodata. aga nii hea oli näha seda sooja naeratust ja kindlaid halle silmi... ja see rahulik hääl. :) sa oled alati mu lemmik olnud. ja see on mega, et mu kallike on nüüd sinu oma. tean, et hoiad teda hästi. paremini kui keegi teine üldse. ja ma saan teda veel näha:) sa ise ütlesid. lahe;)

mõttemaailm

sammume üle kõrrepõllu.. taevas on hirmutavalt kõrgel ja hall. hoopis teistsugune kui tegelikkuses...
jõuame sinna
"... sa tahaksid kontrollida tema mõtteid? näe vaata, siit tulevad head mõtted, need on sinised, halvad mõtted on hallid. nii.. tule nüüd minu järel, näed, kuidas nad lendavad siit läbi ja siis kinnituvad sinna külge,"
vaatan, kuidas helesinine natuke nagu karvane sõrmeotsasuurune tombuke must mööda hõljub ja suure kunstitaiest meenutava monstrumi külge kinnitub.
"Ei ei! ära katsu seda veel! oota veidi, kohe saad teada, mis see on..."
samas möödub minust hall pallike. ma tahaksin selle kinni püüda ja kahjutuks teha, sest igatsen, et sinu peas oleks ühtegi halba mõtet! kuid ma ei tohi ju. silmitsen, kuidas seegi võtab sisse oma koha... kõigi nende teiste mõtete seas. oi, kuidas ma tahaks osata seda koodi lugeda, mis seal otse mu silme ees lahti on laotatud, kuid see pole mõeldud minu jaoks. kui see unenägu kestaks veel paar sekundit, võib-olla siis ma saaks midagi juba arugi, kuid samal hetkel hakkab reaalsusetaju taastuma...
ja ma ärkan.

lost

kõik on kadunud. otseses mõttes.
see on see, kui jätta asjad korda tegemata. siis tuleb keegi ja otsustab kõik oma äranägemise järgi paika panna. ja põletab selle, mida peab ebaoluliseks... ning seda ei saa enam taastada.
ma võin olla vihane enda peale või mitte, fakt on see, et olen tekitanud olukorrad, kus on alles vaid üks võimalik väljapääs ja see pole valutu. vastupidi... ma alles kogun jõudu ja julgust, et inimestele silma vaadata ja oma möödalaskmisi tunnistada. ei tea, kas suudangi.

maailma kõige suurem igatus...

... meie vahele mahub terve maailm. täpselt muideks... ei millimeetritki rohkem... ega vähem.
meie vahele mahub meeletutes kogustes klatši ja kuulujutte...
meie vahele mahub hulganisti inimesi, kes naudivad haiget tegemist...
meie vahele jätkub ka valu ja haigetsaamist, kadedust ja solvanguid...
aga natuke ka midagi head ja sooja...
midagi, millele ei oska anda nime.
vahel on küll tunne, et see saab lämmatatud kõige selle kurja ja halva poolt.
kui vaid võiksin sind näha! näha su silmades sõnumit: "Ära karda, kallis, kõik saab korda!"
aga ma ei näe su silmi.
ma ei näe sind.
kui vaid saaksin sulle helistada mingil totaalselt ajuvabal põhjusel. kuulda su häält ja hingetõmbeid, aimata su hääletooni järgi iga näoliigutust...
kuid ka see pole võimalik.
ja see igatsus lämmatab!