uitmõte

enamik mu jamasid saab alguse liigsest mõtlesmisest.. vahel on asju, mida poleks vaja mõelda, kuid mis juba kord mõelduna enam peast ei lähe. neid võib vist siis kinnisideedeks nimetada. minu kinnisideed viivad mu alati surnud ringini, millest ma väljapääsu ei oska leida. selles mõttes, et ma tean ise väga hästi, kus uks on.. ja aken ka.. kuid ega siis nende kasutamine ei tule ju kõne alla. liiga labane.. asi peab ikka dramaatilisem olema.
PÕGENEDA on vaja!!! leida salajane peidetud luuk põrandas. või hoopis laes. sealt oleks veel raskem välja saada. sellised luugid on igas mõttevanglas olemas. kuid sageli on vaja, et keegi "pätti teeks". selle salaluugini seal laes minusugune pisike ju ise ei ulatu. et siis.. abi oleks vaja. kuid, sageli inimesed ei julge meid aidata, sest nad kardavad seda mõttevanglat. arvavad, et on targem sellest eemale hoida, ei tea, mida veel muidu mõtlema hakatakse. pealegi, halb ju ka, anda inimesele, kes seal sees on lootust... lootust veel kunagi olla vaba

siiski, vahel leidub mõni julge inimene, kes unustab oma enda kaitstuse ja turvalisuse, ja otsustab, et see inimene tuleks sealt ikkagi välja aidata.
siis juhtub midagi.. millest see inimene ise arugi ei saa...ootamatult on ta tegelikult avanud oma mõttevangla ukse.. OI!!! seda sa ju ei osanud oodata, sest ka sina ootasid, et keegi tuleks ja aitaks sul leida selle salajase lugi, mis kuhugi peidetud on. aga.. nüüd on kõik metsas!!! sa oled väljas, ja see on olnud ootamatu. sa pole selleks ette valmistunud!!! sa pole VALMIS olema VABA.

"MIKS!" .. miks sa meelitasid mind välja mu turvalisest maailmast!!!
sa süüdistad selles mind, kellele ennist tahtsid sirutada abistava käe. nüüd oled valmis sootuks selja keerama ja vastassuunas minema jooksma.

oi kui õnnetu ma nüüd olen... jälle..üks inimene, kellelt abi lootsin..jooksis minema.. ei... ta tuleb tagasi... rõõm.. kirjeldamatu rõõm!!!

kuid, ta tuleb tagasi, et öelda, selle luugini ronimine on valus ja vaevaline. luuk ei ole lahendus!

näh! ma ju tean seda, tule ja aita!

oled sa kindel, sa saad väga haiget siin väljas, kui sa pole tegelikult veel valmis uksest tulema. unusta see luuk ja oota. oota seda õiget, õiget tõuget, mis avab sulle ukse. sest luuk ei ole lahendus. põgenemine ei ole lahendus.

ma tulin sinu pärast välja. kuid, see oli vale. ma polnud veel valmis... see uks ei pidanud veel avanema. mitte nüüd. kuid, ma suudan sellest üle olla, ja edasi minna. tänan, et sa mind vabastasid, kuid, ma ei saa SIND aidata. anna andeks. sa oled mulle kallis sõber.

milleks mulle su sõprus!!! sa ei aita mind siit välja!!! mul on kõrini!! ma ei taha enam!!! miks keegi ei või mind aidata.. miks keegi ei või mind siit välja lasta!!! üks... kaks.. kolm... veri voolab vaikselt.. see on tume... veider..see polegi valus... pisarad voolavad vaikselt haava peale..kipitab.. siiski on valus...

aga.. mis siis nüüd..uks on paokil...kuidas see sai juhtuda?? mina seda ju lahti ei teinud. ma tahtsin ju .. ma ei tea ise ka, mida ma tahtsin... aga.. mitte selle ukse avanemist, sest seal taga on siiski liiga karm reaalsus.. luuk... miks ma ei saa sealt välja..seal on parem.. seal on kõik teisiti.

piilun vaikselt välja. kerge tuuleke puhub üle näo. päike paistab. taevas on vikerkaar. pühin ära pisarad, ja lasen päikesel end soojendada. sa aitasid mind rohkem ,kui seda ise tead, mõtlesin. siin on nii ilus. aga, kas ma ikka olin selleks valmis?? see küsimus piinas mind. mida ma edasi teen??.. uus ahastuse hoog. ennem olid vähemalt sina. ma teadsin, et ka siin oled vangis. kuid nüüd oled sa kusagil kaugel, vaba kui lind..ja ... ja.. ma ei tea, mida edasi teha..

vaatan vaikselt ringi. oh...mis seal on.. appi..see näeb nii ahvatlev välja..see uks... see viib mu kindlasti kuhugi edasi.... kahtlen, kas see oleks ikka õige. südames on kindel ei.. ei...

aga miks mitte? mida on mul veel kaotada??

lähenen uksele.. raban selle lingist ja avan.. tormakalt ja kiirustades...

kusagilt tuleb see tuttav ette... kuid, ei... ei meenu kust..

uks mu selja taga langeb tugeva mürtsatusega kinni... ja siis ma saan aru, et ma olen jälle kinni. uus mõte.. uus vangla. MIKS?? kuidas ma sain nii rumal olla?? ma ju alles pääsesin.. ja pea ees tormasin järgmisesse auku. see koht on aga pimedam kui eelmine. ma ei näe enam valgust, mis oli eelmises mõttes. ma tean miks see nii on.. sest ma teadsin, et ei tohi sinna minna, kuid ikka läksin.

koban ettevaatlikult ja argsi ringi.

tean, et ei ole selles vanglas üksi. kuid, sina pole seal mu kaasvang, vaid sünge.. tume vari. sa ei aita mind, sa ei ava mulle seda ust, kuigi sa seda võiksid. miks, seda... pole raske aimata..

sest kuigi sa pole mu kaasvang, oled sa suletud oma enda väikesesse kapslisse, mis lihtsalt takistab sul minu aitamise. sa tahd küll, et ma sellest vanglast välja saaks. sa ei taha näha mind seal niiviisi kannatamas. kuid sa ei oska.. või ei taha mul aidata seda ust avada. sest... ma tean nüüd, et uks on õige väljapääs. tean. kuid see pole kerge. ma ei saa sellest enam aru...
luuk, see .. seal taga.. seal on kõik hea.

kui ma vaid suudaks selle avada, siis ma saaks meid mõlemaid vabaks... käib mul peast mõte läbi.

ma ju nii tahaks sind aidata, mis sellest, et sa mind endiselt ignoreerid. teed näo, et mind pole.

EI!!

kusagilt meeltesügavusest tormab pinnale meeletu karjatus. mu sees.

luuk ei ole lahendus. ma olen liiga mitu korda püüdnud seda teed kasutada. ja alati haiget saanud. ma mäletan veel, kuidas ma avasin ukse, ja selle taga nägin värsket..uut maailma. kuid, see mälestus on iga hetkega aina tuhmim. varsti ma unustan täielikult, et uks on seal. siiski.. ei.. ma hoian seda mõtet kinni, sest ma tean, et tahan pääseda.. pääseda su juurest kaugele...

aga... sa ei aita mind. ma ei saa seda ust üksi lahti. vähemalt, seda ma ju arvan.

aga, kui prooviks...

katsun ust... üllatuseks tunnen käe all linki.

vajutan, uks vajub krigisedes irvakile. piilun välja. kuid seal pole seda päikest ja värskust, mis oli eelmine kord.

selle asemel on öö.. niiske ja hämar, kuid omamoodi lummav.

kõik oleks ju hea. aga sa ei taha kaasa tulla. ja ma ei taha selles öös üksi olla. tõmban ukse taas kinni. ma jään siis siia.

jää...

sul on ükskõik

mul ka

kõigest....

aga... ma tean, et see pole meie kummagi õige koht....

tõusen ja asun uuesti linki otsima, kuid see on kadunud!!!

oo ei! ma magasin oma võimaluse maha.

vajun seina najal kokku. ma ei oska enam hinnata sinu sealolekut. see mõjub lausa ahistavalt. lämmatavalt.

tõusen uuesti. ma ei loobu enam. ma tahan välja. kui sa mind vaid natuke aitaksid. kui sa vaid avaksid oma kapsli, ja astuksid sellest välja. kui sa paneks hetkeks midagi muud esikohale, siis ma saaks välja. ma jätaks su rahule, kuid, tule ja raputa mind ärkvele! et ma näeksin seda ust.

sest ma ei kaota usku, et see uks on olemas...