life

elu on elamiseks. nii sageli kiputakse unustama(mina ise ka!) seda, et tegelikult on elu mõeldud elamiseks. veider, kas pole! selleks, et tulla taolise imelihtsana tunduva asja peale... selleks peab mõistma, millest elu kui selline koosneb. koosneb.. tadadadataadaa: pisiasjadest!
piisab, et vaadata augusti eelviimasel ööl mere kohale laotuvat süsimusta taevast, millesse on pikitud miljoneid tähti. kusagil silmapiiril on veel tulukesed, need on teised laevad..kusagil kaugel. siin, selles laevas, olen mina hetkel üksi. ja nii hea on. lihtsalt seista seal ahtris ja vaadata, kuidas valged vahused kiilulained mustavas vees säravad. sel hetkel kui ei ole kedagi ega midagi segamas mu nauditavat üksindust... mõistan, et elu ongi elamist väärt.
või siis teistpidi... kui ma kuulen kasvõi korraks sõbraliku häält ja näen sõbra sooje ja armastavaid silmi.. isegi kui tal on valus ja ma ei oska midagi teha, et seda piina ta südamest ära võtta.. ei hingest ega ihust... ikkagi, kui ma näen neid silmi ja naudin meeldivat seltskonda, ka siis tunnen, et elu on ilus. isegi, kui kõik teised on selja keeranud ja mürki pritsivad, siis jäävad alati alles ustavad sõbrad, kellele võib toetuda ka kõige raskemal hetkel.
kui ma vaatan armunud inimesi... näen nende silmades seda tulukest, mida nii väga tahaksin näha oma unistusteprintsi silmis... siis olen ma ka õnnelik, sest usun, et ta on juba kusagil siinsamas... nii lähedal, et ma ei tule veel ise selle pealegi. ta peab olema, sest ma võin nautida üksiolemist vaid siis, kui tean, et ta ootab mind seal kaldal... seal, kuhu ma suundumas olen...
igaühel on kusagil keegi, kes teda kogu südamest armastab...sageli salaja, sest tõelisi tundeid on nii raske välja öelda.. sest olles vaid mõttetasand ja unistus, muutuvad nad väljaütleimise korral hoobilt reaalseteks...ja siis ei saa neid enam olematuks mõelda.
et siis... ma nii loodan, et kui see laev sadamasse jõuab, siis oled seal ja ootad mind. tean, et ootad:)

kes ei tööta, see ei söö

mulle meeldib mu töö.
tean, et see teeb minust imeliku inimese, kuid mulle tõepoolest meeldib see... enamasti. loomulikult mitte siis, kui mõni turist ilmutab totaalset võhiklust või lausa ebaviisakust, kui ühel päeval kuuest bussist kolm katki läheb või kui päev läbi vihma sajab ja busse ees ei ole... aga siiski, mulle meeldivad need inimesed, sest nad on nii teistsugused. tunnen ennast osakesena bussijuhtide eriskummalisest ja sõbralikust maailmast. kunagi ühel reisil keegi ütles, et bussijuhid on omaette liik inimesi. tõsi, ongi! aga nad on lahedad, eriti kui nad hellalt hoolitsevad oma koordinaatorite eest:) näiteks toovad hapukurki ja saiakesi:) eriti nunnu on see, kui nad muretsevad selle pärast, kui kedagi mul abiks ei ole:) lemmik-bussijuht alati nii pabinas, kui ma üksi olen, et kas keegi sul abiks ei olegi.. või saadab bussi sooja, kui külm meretuul üritab mind ära puhuda. ka kõige vängema suuvärgiga bussijuhi süda on reeglina soe:) ja see kokkuhoidmine:) kuidas kõik spurdivad busse parandama, kui vähimgi viga ilmneb... mulle meeldib see!!!

"Hästi tehtud, sa hea, ustav sulane!"

Seista kord Sinu ees puhtais riideis,
kuulda Issand Su käest:
"Hästi tehtud, sa hea, ustav sulane!
Siin uskusid -- nüüd sa näed!"
See on mu palve, mu soov, igatsus,
et võiksin olla kord see,
kes tõuseb tiibadel vastu oma Päästjale,
kui tuleb Ta.


Vend Roger on muutnud minu, nagu ka sadade tuhandete teiste inimeste elu märgatavalt. valu ja lein mu südames on meeletud, kuid samas on rõõm. rõõm tema pärast, sest ükskõik, kui valus ei ole meil siin, tema on nüüd Issi juures ja usun, et just selliste sõnadega, nagu selles laulus, tervitab Jeesus teda seal.
ta oli inimene, kes pühendas kogu oma elu sellele, et viia Jumala sõnumit armastusest inimesteni. ja ta sai sellega fantastiliselt hästi hakkama, olles ise elavaks eeskujuks! tema valge rüü ja valged juuksed.. ja kogu see Püha Vaimu ligiolu, mis teda ümbritses... ta oli Valge ja ta oli maailmas valguseks, täpselt nii, nagu Jeesus on kutsunud meid, tema järgijaid, seda olema. olen nii õnnelik, et mul oli imeline võimalus temaga kokku puutuda.

tsiteerin siinkohal veel üht oma lemmik luuletust:
enne koitu läheb alati külmemaks,
enne võitu võitlus visamaks...
hoiame kokku!

Vend Roger ei elanud ja surnud ilma asjata. sellel kõigel oli eesmärk. ka sellel, miks juhtus see õudus kahe päeva eest. see on märk maailmale, et võitlus on läinud visamaks. võit on lähedal!

Pia mõtteid
Taizé

loomaaed

vaikselt jäätist limpsides astub poiss ühe puuri juurest teise juurde, piidleb mõtlikult pilte suurtest ja koledatest hammastest ja mõtleb, et miks need seal küll on. jäätis sulab ja tilgub pluusi peale. ai, nüüd saab ema küll kurjaks, ta ju ütles, et ostab jäätist vaid siis, kui poeg riideid sellega ära ei määri. pealegi on see täiesti uus pluus tal täna seljas. püksid on ka tutikad, eile käisid emaga kooliasju ostmas ja siis need soetatud saidki. vaimusilmas näeb poiss, kuidas klassikaaslased tema uusi riideid imetlevad ja kiidavad, uut pinalit ja päevikut kindlasti ka, sest need on nii ilusad. jäätiseplekk on mõtteist pühitud ja kujutluspildid koolist ja uutest asjadest võtavad täielikult maad.
ühtäkki raputab üks möiratus ta unelustest. ta avastab, et on jõudnud karu puuri juurde... ja sealne elanik ei ole just mitte kõige paremas tujus täna. suur isakaru tammub puuris ringiratast ja raputab pead. tal on tugev hambavalu ja see ajab teda marru.
poiss seisab seal veidike ja mõtleb, kui pehme võib küll selle suure karu pruun kasukas olla. ja kui lahe oleks koolis teistele rääkida, et ta on karu silitanud... aga ei.. ema ütles, et puuride lähedale ei tohi minna. eriti, kui seal on suured ja kurjad loomad sees.
veidi eemal märkab ta hüljeste basseini. ja talle meenub jäätiseplekk... sinna pole ema tal ju keelanud minna, ega siis hülged ei ole kurjad, pealegi, see ei ole ju üldse puur. ja seal on vesi, ta saab nüüd plekile vett peale panna ja siis see läheb ära ja ema ei saa teadagi, et ta kogemata jäätist pluusile peale tilgutas.
ta ronib üle ääre ja.. libiseb vete. basseinil on kivist põhi ja seal samas ongi hülged.. nii suured... valus on... ja siis muutb kõik ümber pimedaks.
meeleheitel ema nutab. tegelikult ei nutagi enam. ta lihtsalt seisab seal ja vaatab, kuidas ta pisipoja elutu keha basseinist välja tuuakse. kuidas keegi ei märganud!? kus te kõik olite siis!! nüüd olete küll siin ja vahite! aga kus te siis olite!? pisarad voolavad alla ööda liikumatut nägu. tema peas trummeldab vaid küsimus "miks"... miks ma ei valvanud teda? miks ometi ta sinna läks? miks? miks just tema!?

eluõppetunnid: armukadedus

üks hullemiad kõigist tunnetest siin maailmas on armukadedus. see uuristab, puurib ja õõnestab inimest. eks ütle Piibeligi ju, et kadedus on kui mädanik luudes. ja seda ta on.
kuid see ei hävita mitte üksnes seda inimest, keda see tunne valdab, vaid ka teisi. minu selle suve kõige suurem valu on põhjustatud arulagedast armukadedusest. ma näen seda igal pool enda ümber..ja ka enda sees.. kuid siiski, mina ei tee sellega liiga kellelegi peale iseenda.. küll aga nii mõnigi teine.
tean, et olen täiskasvanu ja peaksin mõistma, et tema on kõigest laps, kes ei tea ise ka, mis elu ja armastus on.. ja et ... et mida? ma ei suuda leida vabandusi talle.. kahjuks.. samuti ei suuda ma unustada. üks minu kurvaks tegevaid omadusi on see, et mul on hullult raske unustada seda halba, mis mulle on tehtud. ma küll üritan ja üritan... annan andeks ja kõik...kuid unustada ei suuda.. see kerkib lihtsalt alati uuesti üles. nii ka nüüd...
uus hoop kisub vana haava ikka lahti.
valus on vaadata, kuidas armukadeda inimese mürgine keel lõhub teiste inimeste elusid... kui ma sellest mõtlen, siis meenutab see inimene väikest saatanat, kes istub oma "sõbra" õlal ja muudkui sosistab talle: "vaata nüüd... ta ei ole ju üldse sinu jaoks... tegelikult on ta selline.. ja selline.. tead, mis kõik ta mulle rääkis, kui ma talle ligi pugesin ja parimat sõpra teesklesin.. noh.. ta vist küll nägi mind natuke läbi ja ei usaldanud täiesti, kuid kui tal väga valus oli, siis oskasin seda ikka hästi ära kasutada ja talt üht-teist välja pressida.. tahad kuulda? ma võin temast palju rääkida...see, mis ma siis sinust rääkisin..see oli lihtsalt selleks, et teda rääkima saada. ausalt.."
niimoodi sa istud seal ja susid.. sest.. sest pole ikka veel aru saanud mida sina siin elus tahad. teda sa ei saa. ütled, et ei tahagi... jah. aga elu rikud ikkagi ära. sa ei mõtle, et see hing on nüüd tükideks. on üks tüdruk, kes on kaotanud suurema osa endale kallitest inimestest, sest ta ei saa neile enam otsa vaadata... selle pärast, mis sina tegid. tegid lihtsalt kadedusest. reetsid selle, kes raskel hetkel sind usaldas ja sinule toetus..
mõned haavad ei saagi paraneda.

sa oled ilus mu kullake, vaata, sa oled ilus

... ma võin rääkida, mida tahes... sind oma mõtetest ma välja sellegipoolest ei saa.
vaata mind! ma muudkui üritan ja üritan. tegelikult pole midagi üritada. mul polegi midagi, millest oleks vaja üle saada!!! ise mõtlen selle tunde välja. tegelikult ei ole seda olemas! ma ei armasta sind. ei saa ju armastada, sest armastust ei ole olemas...
aga sa oled nii ilus.. mu kullake...

crazy:)

ärkasin hommikul telefonikõne peale... keegi vajas nõuannet, mida ma hästi nii unise peaga anda ei suutnud, vähemalt oskasin ehk juhendada, kust otsida.
edasi lihtsalt mäuran mööda maja ringi ja tunnen mõnu esimesest vabast päevast sel suvel.. kui ma ei pea midagi tegema ega kuhugi minema... võin päeva lihtsalt maha magada, sest ilm tõotab ka vihma...
kuid... kus sa sellega! õnneks on mul olemas mu isiklik Kiska:) kellel tekkinud idee, et võiks tänast päeva kasutada fotografeerimiseks kusagil looduslikult kaunis kohas väljaspool pealinna. kibekiiresti pesema ja vanaisa kaasabil kiman baltasse, kust saab alguse meie Türisalu seiklus. vurame harjumaaliinide bussiga kenasti kohale.. peatus on pangast muide paari-kolme kilomeetri kaugusel!!! aga mis seal ikka.. vantsime siis aga vapralt tagasi ja kiidame muudkui ennast, et tublid sporditüdrukud oleme peale kõige muu.. kohalejõudes tundub esmapilgul, et polegi nagu väga midagi pildistada... aga mida aeg edasi, seda rohkem ja rohkem hoogu me sattume...ja lõbus on.. väikesed vihmapiisad ei riku meie rõõmu vähimalgi määral. ka see on tagantjärele fun, et Mari herilaselt nõelata sai. kõrva. oli ikka üks paha herilane. pähh pähh... annaks kohe ata ata.. aga siis ta ju suskaks veel.. seega -- las herilane olla... tatsame pangalt alla ja võtame ette rannariba... seejärel läheme vaatme üle Kiska kunagise suvituskoha ja seame sammud poe ja söögi suunas, vastasel korral ähvardab vähemalt minu kõht, et ta ei tule enam sammugi minuga ühes suunas. poes tabab mind (kahtlustan, et mu kõhul oli kõiges oma osa) meeletu grill-viineri isu. ei ole siis muud, kui ostame aga viinerid, tikud ja ketšupi..ja loodame, et leiame metsa alt koha, kus lõket teha... suunaks seame minu vana suvila... et noh..seal oli vanasti vähemalt lõkkeplats ja uued omanikud on tuttavad... aga ülla ülla.. igal pool suured aiad ette ehitatud... aga.. tuttavate suvila korstnast paistab tõusvat suitsu :P ohhoohhoohooo... helistan vanaemale, et kas tal on juhtumisi nende mobbili nubrit või midagi, et meie saabumistest neid ette hoiatada.. kui majani jõuame, siis tulebki peremees uksele vastu mobiiliga ja raporteerib mu vanaisale, et jah, Triin seisab minust nüüd kolme meetri kaugusel. seal saamegi kenasti oma vinkud grillitud (tikke poleks vaja oldki:)) ja lisaks veel salatit, suvekapsapitsat ja meeldivat seltskonda.. nägin üle kümne aasta taas oma ristiisa ja üldse..jah... eks me natuke ootamatult sisse sadasime..aga me ju Tallinnast...aga ei maksnud...
söögid söödud, seame sammud tagasi kodu suunas... ehk siis maantee, kust käivad marsad. aga kiusatus lõpetada ajuvabalt seiklusrikas päev asjakohaselt..on vastupandamatu. seega otsustame, et laseme esimese marsa minna ilma meieta..ja hääletame hoopis. aga selle tingimusega, et järgmise marsa me võtame, kui enne seda pole auto peale saanud. mulle on see elus täääiesti esimene kord hääletada. väikese vahemärkusena, et vihma oli kenasti kallama hakanud ja ähvardas tormiks minna. autojuhid aga olid kalgid...kimasid mööda nii, et vett lendas:( kuid siis... tuli terve rodu autosid.. ja viimane neist.. olles meist juba möödas... pidurdas... ja tagurdas... ja... :) me saime kojuuuu:):):)
ühesõnaga... see oli täiesti..planeerimata ajuvabalt lahe päev... nii palju siis sellest niisama kodus magamisest..

friendship

see oli vist mingi neljas või viies klass... tulin koolist koju ja heietasin rõõmsaid mõtteid, kui tore elu mul on, kui palju lahedaid sõpru ja.. ja.. siis sain aru, et tegelikult ei olegi mul ühtki sõpra.. ja siis tulid pisarad.
sellest ajast on palju vett merre voolanud, kuid see tunne tuleb ikka aeg ajalt peale.. et ei ole ühtki inimest, kes mind tegelikult mõistaks. aga nüüd ei ole see enam tõsi:) isegi kõige suuremas masenduses ei ole võimalik eitada neid võrratuid sõpru, kes mul olemas on:) neid pole palju, kuid see-eest on nad fantastilised:)
ja lisaks neile veel suur hulk lihtsalt toredaid sõpru-tuttavaid... vot neid on ikka palju...
ühesõnaga, mul on vedanud. VÄGA vedanud sõpradega.