elu on elamiseks. nii sageli kiputakse unustama(mina ise ka!) seda, et tegelikult on elu mõeldud elamiseks. veider, kas pole! selleks, et tulla taolise imelihtsana tunduva asja peale... selleks peab mõistma, millest elu kui selline koosneb. koosneb.. tadadadataadaa: pisiasjadest!
piisab, et vaadata augusti eelviimasel ööl mere kohale laotuvat süsimusta taevast, millesse on pikitud miljoneid tähti. kusagil silmapiiril on veel tulukesed, need on teised laevad..kusagil kaugel. siin, selles laevas, olen mina hetkel üksi. ja nii hea on. lihtsalt seista seal ahtris ja vaadata, kuidas valged vahused kiilulained mustavas vees säravad. sel hetkel kui ei ole kedagi ega midagi segamas mu nauditavat üksindust... mõistan, et elu ongi elamist väärt.
või siis teistpidi... kui ma kuulen kasvõi korraks sõbraliku häält ja näen sõbra sooje ja armastavaid silmi.. isegi kui tal on valus ja ma ei oska midagi teha, et seda piina ta südamest ära võtta.. ei hingest ega ihust... ikkagi, kui ma näen neid silmi ja naudin meeldivat seltskonda, ka siis tunnen, et elu on ilus. isegi, kui kõik teised on selja keeranud ja mürki pritsivad, siis jäävad alati alles ustavad sõbrad, kellele võib toetuda ka kõige raskemal hetkel.
kui ma vaatan armunud inimesi... näen nende silmades seda tulukest, mida nii väga tahaksin näha oma unistusteprintsi silmis... siis olen ma ka õnnelik, sest usun, et ta on juba kusagil siinsamas... nii lähedal, et ma ei tule veel ise selle pealegi. ta peab olema, sest ma võin nautida üksiolemist vaid siis, kui tean, et ta ootab mind seal kaldal... seal, kuhu ma suundumas olen...
igaühel on kusagil keegi, kes teda kogu südamest armastab...sageli salaja, sest tõelisi tundeid on nii raske välja öelda.. sest olles vaid mõttetasand ja unistus, muutuvad nad väljaütleimise korral hoobilt reaalseteks...ja siis ei saa neid enam olematuks mõelda.
et siis... ma nii loodan, et kui see laev sadamasse jõuab, siis oled seal ja ootad mind. tean, et ootad:)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar