see oli vist mingi neljas või viies klass... tulin koolist koju ja heietasin rõõmsaid mõtteid, kui tore elu mul on, kui palju lahedaid sõpru ja.. ja.. siis sain aru, et tegelikult ei olegi mul ühtki sõpra.. ja siis tulid pisarad.
sellest ajast on palju vett merre voolanud, kuid see tunne tuleb ikka aeg ajalt peale.. et ei ole ühtki inimest, kes mind tegelikult mõistaks. aga nüüd ei ole see enam tõsi:) isegi kõige suuremas masenduses ei ole võimalik eitada neid võrratuid sõpru, kes mul olemas on:) neid pole palju, kuid see-eest on nad fantastilised:)
ja lisaks neile veel suur hulk lihtsalt toredaid sõpru-tuttavaid... vot neid on ikka palju...
ühesõnaga, mul on vedanud. VÄGA vedanud sõpradega.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar