Palve

Kallis Isa,
ma tulen Sinu ette just sellisena nagu olen..palun, võta mind vastu ja ära tõuka eemale. ma armastan Sind kogu südamest, kuigi see alati nii ei näi. või siis näib, kuid inimestele. anna mulle jõudu ja tarkust, kuidas selle olukorraga toime tulla! kuidas ma saaksin osadusse Sinuga selle asemel, et lihtsalt näida tubli kristlasena?
ja kallis Isa, ma panen Sinu armutrooni ette maha kõik oma tunded ja emotsioonid. Issand, sina näed, keda mu hing armastab... ja seda, millised lootused ja ootused on mu südames.. kui see kõik on vale ja sellel ei ole Sinu õnnistust, siis ma anun Sind, et need tunded kaoksid mu südamest täielikult!!! aga palun, ole mulle armuline! tean, et Sa tahad näha mind õnnelikuna. jah, mina arvan, et mu õnn peitub just selles... ja samas...olen täiesti teadlik ka sellest, et Sina tead tegelikult paremini.
Issand, puuduta mu südant ja aita mul ära tunda õiged vastused ja teha õiged valikud! ava mu silmad ja ava mu süda. ava mu süda, et see võiks joobuda armastusest Sinu vastu! Sinu arm on kui lumi, mis katab kõik valu.
Jeesuse nimel,
Aamen

punane leheke, kollane leheke..

ei tea, kas mäletangi mõnda nii ilusat sügist, kui sel aastal on.. siiski... kunagi, aastate eest... kui ma veel teid ei tundnud, käisin emaga Kadriorus. seal nägime ka ühte onu, kes ütles, et teie olete ka seal. ma vaatasin kõiki, kes ette juhtusid selle pilguga...et äkki..äkki oletegi need teie..või vähemalt üks teist tuleb mulle juhuslikult vastu.
ma ei tea siiani, kas nägin teid tollal, kuid olen õnnelik, et te mul olemas olete:) ja kuigi meil on nii erinevad elud...leiame siiski vahel aega natuke üksteise jaoks.

the edge

ühel pool on sile maa. pinnas on kõva, kukkumine sinna lõppeks vähemalt marraskil põlvedega.. teisel pool on aga roheline ja pehme... kuid -- salakaval... selle rohelise samblavaiba all peidavad end mädased soomülkad, vaiskelt ja tasakesi oma mürgist vett loksutades...
mina olen nende kahe vahel ja kõnnin mööda kitsast müüripealset. aiman, et vasakul paistev rahustav ja kustuv roheline võib petlik olla, sest easy way out ei ole alati lahendus. see ei ole kunagi lahendus! aga samas, ma ei taha ju ka ennast katki kukkuda. ammu ammu on möödas see aeg, kui uskusin enese olevat hea kukkuja.. elu on vastupidist tõestanud. niisiis, astun vaikselt edasi mööda müüri.
kuidas ma siia sattusin? ma ei mäleta, et oleksin siia roninud kummaltki poolelt...väga veider..
peagi aga mõistan: tee mu jalge all viib natukehaaval, kuid järjekindlalt kõrgemale. nii lihtne oli mitte märgatagi, et esimese sammu tegin sellel ohtlikult kitsal teel. algus oli salakaval ja hiiliv... kuidagi kutsuv. ma olin nii hajevil ja samas põnevil, et ei märganudki, kuidas mängu panused aina kasvasid. nüüd, kui olen müüri saladuse avastanud, ei varja ta enam midagi.... iga samm viib mind märgatavalt kõrgemale, varsti ma ei näegi enam, kummal pool kumb valikuvariant on! pea hakkab ringi käima ja süda pööritab. õõnes tunne kõhus tuletab meelde, kui palju siin mängus on... aga ümber ka pöörata ei taha... sest ees peaks olema mingi lahendus. ükskõik, kummale poole see siis kaldub.
äkki tuleb kolmas võimalus!?
või lihtsalt... sein ette...

nii valus on...

kõige üksikumana tunneme end ikka siis, kui meid ümbritseb näiliselt palju inimesi. eile oli mu elu kõige üksikum päev üldse! ja nii valus...et ma ei suuda hingata. hetkel ma ei taha muud..kui et see igaveseks kaoks.. et mina igaveseks kaoks..
ma ei tahtnud palju. vähemalt nii ma arvasin. kuid... keegi teine arvas teisiti.

palju õnne... mulle... palju õnne mulle..

24 tundi... pisaraid, piinlemist... ja veelkord piinlemist.
täna peaks olema minu elus väga ilus päev. aga... mida ma teen, juba eileõhtust alates ei suuda ma ohjeldada oma pisaraid... ja noh..eks on ju põhjust. põhjus on tobe..kuid mulle oluline. iga sekund selle päeva lõpule lähemale kriibib mu hinges aina enam..iga heli peale, mis mu sinine aparaat teeb, ma reageerin tormiliselt...aga alati on see keegi teine. miks ma üldse loodan! ma ju tean, et sa ei mäleta iial, et mul võiks täna sünnipäev olla. ja kui mäletadki, siis lihtsalt..miks peaksid vaevuma..
kui teaksid, et see tähendab mulle maailma... siis...seda vähem sa helistaks...
jah, tean, et peaksin rõõmustama selle üle, et nii paljud on mind meeles pidanud... kuid siiski..ma ei suuda endale valetada. piisab sellest, et sina seda ei teinud... et muuta see päev õudusunenäoks..

siin...

" niisiis... kaua seda oli?"
"oli mida?"
"kaua on sellest möödas millal sa viimati siin, mu unedes, olid?"
"aaa.. jah.. ma ei teagi, vist peaaegu kuu tuleb ära .. väikeste vahedega. mis siis? kas sa ei taha mind siin näha?"
"lollike! loomulikult tahan! ma olin juba nii harjunud... pool aastat sind siin igal ööl kohtama. alguses ma ehmatasin, kui sind enam ei olnud... aga siis... jah... aga sa oled tagasi.. aga lihstalt..ma arvasin juba, et ehk mul õnnestub sinust üle saada. vaata, siin on kõik ilus aga tegelikkuses... no tead küll.."
"ära nuta, kallike! see ei ole ju nii hull. ma ei taha sulle haiget teha. ütlesin ju sulle juba ammu, et kusagil on piir. siin, teispool reaalsust... siin võime igavesti koos olla, kuid palun... ära seal... ära seal teisal esita mulle neid küsimusi, mis sunnivad mind väljapääsu otsima sinu eest põgenemises."
" aga kas sa üldse kujutad ette, kui raske see on?! iga päev..iga sekund... kui ma tahaks keskenduda ükskõik, millele muule, ja mu silme ees on vaid sinu näojooned... ma kuulen iga suvalist mõtet öelduna sinu häälega ja näen oma vaimusilmas sinu nägu ja kehakeelt... ma tean täpselt, kuidas sa midagi ütleks."
"sa paned mu nii raskesse seisu.. aga praegu.. siin ei pea me sellest rääkima. sest siin..ma... armastan sind!"

jänes on pikkade kõrvadega loom.

sügise eripära??

kas see ongi mingi sügise eripära, et iga hommik, kui ma ärkan, on ilm pilves ja udune, niiske ja jahe, aga pärastlõunal läheb soojaks ning päike on eriti kuldne ja ilus, kui ta paitab kollaseid vahtraid ja punaseid metsviinamarjavääte? selline sügis on ilus. kuigi õhtud on külmad. külmapoisid viisid mu hääle ära. märkasin seda, kui tänasel udusel hommikul ärkasin.. aga näedsa! piilubki esimene päikesekiir läbi selle niiske halli massi, mis oli veel veidi aja eest kui suur maa peale allapotsatanud pilv! nii armas!... Appike, kui nunnu!!! süda sees on ka soojadele kraadidele keeratud... paratamatult. olen küll suveinimene... aga sügis on paratamatus. siiski ei lase ma pead norgu..sest see suvine soojus jääb mu südamesse. see sama ikka veel;)

"Tere, mina olen Triin... ja mul on puberteet,"

"Tere, mina olen Triin... ja mul on puberteet,"
alati pidavat aitama, kui probleem välja öelda. vähemalt tunnistan endale selle olemasolu. tegelikult..ei teagi ,kas see puberteet on.. ma natu liiga vana selle jaoks..aga kunagi keegi õpetas narva maanteel, et on olemas ka noorukiea kriis... see on seotud hirmuga tuleviku ees... perekonna loomisega ja töö leidmisega. jah. mul on pigem noorukiea kriis.
töökohaga hetkel küll muret pole, sest tööd mul pole.. aga tänu taevale, saan hakkama.
peret ka ei ole. aga eks need suhted on ikka see, mis mind kõige enam sinna kõikumisse ajab. ühel hetkel võin olla rõõmsameelne, toompealt müüripealt jalgu kiigutamast tulnud tirts..ja järgmisel hetkel laguneb kõik koost... lihtsalt selle pärast, et ma ei ole piisavalt kannatlik ja tahan kõike saada nii... nagu mina arvan, et hea on. aga näed..läks veel paremini! tuli vaid veidigi kannatlik olla. aga on's keegi mind kannatlikuna ja rahulikuna näinud? on:) kui ma vaid suudaks igas olukorras sellest kinni pidada.
mu unenäod on tagasi... back again... aga jah. ma ei olegi enam viimase poole aasta jooksul tahtnud neist lahti saada... ma elan pigem seal... sest seal on kõik kuidagi ebareaalselt hea... kuigi, tänases unenäos moodustasime me liikudes jaapani lippe... et siis oli orkester, mis marssis..rongkäik mingisugune..ja punased jõudsid valgeele tagant peale ja kokku sulades tekitati süsteem lipukestega...
ja siis ma nägin üh katkist läpakat..ja keegi nässuke tunnistas, et see koht, mis katki oli..ta oli selle peal maganud:) see on see, kui pööl ööd arvutis istuda... hmm..aga kõik need lätlased ja venelased ja bulgaarlased mu unes... jah.. see oli segane uni..aga kosutav.
ma olen nüüd natuke aega jälle tubli ja kannatlik. ei söö teiste närve isukalt.
kuni jälle õhk otsa saab.
:)

"jah... kui ma ei unusta"

nii tähtsusetu ma siis olengi.. kui sa ei unusta... unustasid.
loll olin, et üldse muud arvasin. KELLEKS MA ENNAST ÕIGE PEAN!!!???
neetud egoist ikkagi!
aga ikkagi.. tahaks hetkegi su mõtetes...
aga.. kõike, mida süda ihkab, ei saa saada...

hope you never throw away it all!!!

It hurts when you need me
And I can't break your fall
And it hurts when you can't see
And it hurts

And it hurts when you're lonely
And I'm standing right beside you there
And it hurts when you told me
That you'll try this on your own

(TFK)

tühik

nii palju tahaks öelda ja mõelda. kuid üldsus ei aktsepteeri mu tundeid. seega, jätan need siia kirjutamata. mõtlen aga siiski edasi.