ühel pool on sile maa. pinnas on kõva, kukkumine sinna lõppeks vähemalt marraskil põlvedega.. teisel pool on aga roheline ja pehme... kuid -- salakaval... selle rohelise samblavaiba all peidavad end mädased soomülkad, vaiskelt ja tasakesi oma mürgist vett loksutades...
mina olen nende kahe vahel ja kõnnin mööda kitsast müüripealset. aiman, et vasakul paistev rahustav ja kustuv roheline võib petlik olla, sest easy way out ei ole alati lahendus. see ei ole kunagi lahendus! aga samas, ma ei taha ju ka ennast katki kukkuda. ammu ammu on möödas see aeg, kui uskusin enese olevat hea kukkuja.. elu on vastupidist tõestanud. niisiis, astun vaikselt edasi mööda müüri.
kuidas ma siia sattusin? ma ei mäleta, et oleksin siia roninud kummaltki poolelt...väga veider..
peagi aga mõistan: tee mu jalge all viib natukehaaval, kuid järjekindlalt kõrgemale. nii lihtne oli mitte märgatagi, et esimese sammu tegin sellel ohtlikult kitsal teel. algus oli salakaval ja hiiliv... kuidagi kutsuv. ma olin nii hajevil ja samas põnevil, et ei märganudki, kuidas mängu panused aina kasvasid. nüüd, kui olen müüri saladuse avastanud, ei varja ta enam midagi.... iga samm viib mind märgatavalt kõrgemale, varsti ma ei näegi enam, kummal pool kumb valikuvariant on! pea hakkab ringi käima ja süda pööritab. õõnes tunne kõhus tuletab meelde, kui palju siin mängus on... aga ümber ka pöörata ei taha... sest ees peaks olema mingi lahendus. ükskõik, kummale poole see siis kaldub.
äkki tuleb kolmas võimalus!?
või lihtsalt... sein ette...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar